Väga väga ilus ja romantiline, eerik2! Vähesed meesterahvad loevad selliseid, rääkimata jagamisest.
Tule mu juurde alasti kuupaistes Haara mu raagudeks külmunud käed Jookseme üheskoos kuumavas öökastes Tähtede vahel Su silmi nüüd näen Tule mu kõrvale kohevas laanes Sipelgail varvaste vahel on kõdi Riided me õlgadelt langeda lase Vaikuse kangast hunt ulgudes rebib Lenda koos minuga pimedas taevas Päikese alla on neelanud maa Uduste sulgede vahelt Sind leian Alasti pilgu eest varju ei saa Hüppa koos minuga jääkülma jõkke Taamal on saar millel maabuda saab Liivasel rannal nüüd süütame lõkke Ja leegid me kehasid armastavad /internetist leitud../
Ekseldes ilmas Mõni oma elu hästi oskab elada, teine vaevleb tihti mõttetuste küüsis, igat päeva eriliseks tahaks pidada, et saaks teised öelda hiljem, ta ka püüdis. Ühele on antud rohkem annet, teisel jälle õnne sootuks enam, rohkem vist, kas kannatus või pigem õnn on anne, kui hingel, rahutul nii rohkem tegemist? Kas tahaks olla rohkem mina ise või olla endast palju targem-lahedam? Ehk unustada alatise mõtlemise, et õigupoolest ma ei oska elada.
Pehme taevas ühtimas rohelusest pulbitseva kõva maaga. Tunda on saialille, ning heinast moodustuva silo lõhna. Deiviidas
Ilus!