Väga väga ilus ja romantiline, eerik2!
Vähesed meesterahvad loevad selliseid, rääkimata jagamisest.

Tule mu juurde alasti kuupaistes
Haara mu raagudeks külmunud käed
Jookseme üheskoos kuumavas öökastes
Tähtede vahel Su silmi nüüd näen

Tule mu kõrvale kohevas laanes
Sipelgail varvaste vahel on kõdi
Riided me õlgadelt langeda lase
Vaikuse kangast hunt ulgudes rebib

Lenda koos minuga pimedas taevas
Päikese alla on neelanud maa
Uduste sulgede vahelt Sind leian
Alasti pilgu eest varju ei saa

Hüppa koos minuga jääkülma jõkke
Taamal on saar millel maabuda saab
Liivasel rannal nüüd süütame lõkke
Ja leegid me kehasid armastavad


/internetist leitud../

Ekseldes ilmas

Mõni oma elu hästi oskab elada,
teine vaevleb tihti mõttetuste küüsis,
igat päeva eriliseks tahaks pidada,
et saaks teised öelda hiljem, ta ka püüdis.

Ühele on antud rohkem annet,
teisel jälle õnne sootuks enam, rohkem vist,
kas kannatus või pigem õnn on anne,
kui hingel, rahutul nii rohkem tegemist?

Kas tahaks olla rohkem mina ise
või olla endast palju targem-lahedam?
Ehk unustada alatise mõtlemise,
et õigupoolest ma ei oska elada.

Pehme taevas ühtimas
rohelusest pulbitseva kõva maaga.
Tunda on saialille,
ning heinast moodustuva
silo lõhna.

Deiviidas

Ilus!