| Teema on liiga pikk, näidatakse ainult viimast 5 vastust |
sissy84
|
postitatud 06.06.2019 kell 14:00 |
Ilus!
|
Myrk
|
postitatud 05.06.2019 kell 16:19 |
Lumi kukub looduse pehmesse rüppe
Koit ja Hämarik käest kinni on teel,
pisarad sädelemas kanarbikkude silmis,
ei teagi, kas Sind armastan veel?
mägede juurtel ja kuusemetsade taga
seal hingab mu süda, nii kerge ja vaba
enam haavu ei ole, need said tikitud kinni
kui haldjas pilgutas oma uneliivaseid silmi
jalge all tunnen elavat musta mulda
tähistaevast on tilkumas säravat kulda,
elu on ring, mille algust ega lõppu ei näe,
rändan ka siis, kui surm ulatab hapra ja sileda käe
hingan vabadust sisse ja lendangi ära
tuul kannab mu kärpimata tiibade sära,
maandun Põhjas, kõrgete mägede pinnal
süda tuksumas metsavaimude rohekal rinnal.
Marii Piller, 06.11.18
|
Anna50
|
postitatud 08.04.2018 kell 19:40 |
kuuled kuuled
laulvad tuuled
keegi ei kutsu
kuid ikkagi kuuled
su enda sisemine hääl
kui pingul pillikeel
ta helisemas sääl
|
silva
|
postitatud 07.04.2018 kell 13:09 |
PÄRISELT OLEN MA SEAL -
elu alguses.
Süles ja suu juures,
südamesoojas hoitu.
Sügaval silmade sees -
eluvalguses,
laanelaps-linnupoeg
ootamas nokast toitu.
Päriselt
praegugi veel
võtad varjata
varjude varjustki
kurjusekartjat lindu
Usun
su hoidmisse nii,
et ei karjata
viimselgi viivul,
mil haavleid
rabiseb rindu.
|
Qqpai
|
postitatud 30.08.2014 kell 01:05 |
juba homme, või siis hiljem
või kui saame aega
kasutades valget valet
valgendame omi tube
tube musta laega
tasapisi, valgendades, lõpuks saabub sära
elu nõnda kauniks muutub
tunnegi teist ära
krt, lõppu oleks pidanud ikka midagi isamaalist lisama..
|
