Kodutud.com  
Alla
   

Postita vastus
Kes saavad postitada? Kõik liikmed võivad teha uusi teemasid ja kõik liikmed võivad vastata.
Kasutajanimi:  Soovite registreeruda?
Salasõna:  Unustasid salasõna?
Teema: (soovi korral)
BB koodi vormindamine:
Tavaline
Edasijõudnud
Abi

Sisesta rasvane tekst Sisesta kaldus tekst Sisesta allajoonitud tekst Sisesta keskelasuv tekst Sisesta hüperlink Sisesta meililink Sisesta pilt Sisesta koodiformaadis tekst Sisesta tsiteeritud tekst
Sisu:
HTML on Väljas
Emotikonid on Sees
BB kood on Sees
[img] kood on Väljas
:) :( :D :lol:
;) :cool: :mad: :o
:P :nb: :ass: :sniff:
:no: :yes: :kiss: :bisou:
:duh: :grin: :rolleyes: :yawn:
:puzzled: :eureka: :bouncing:

Keela emotikonid?
Kasutada allkirja?
Keela BB kood?
Kas teavitada e-mailiga uutest postitustest?


Teema ülevaade
sissy84

postitatud 12.01.2019 kell 02:04

Olen samuti nõus Muhhiniga.
20dates proovisin inimesi muuta. Enam ei taha, sain kätte oma triibulised. Seni kuni minu peffi ei noki, pole miski minu asi.


Deiviidas

postitatud 11.01.2019 kell 23:23

krt.. Muhhin.... ainuüksi tõdemine, et Sa oled taaskord üle pika aja sõna võtnud paneb tunnustusest pead noogutama aga see elutarkus .... puhas kuld!


muhhin

postitatud 08.01.2019 kell 15:31

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Kui võtate korraks aja, et meenutada aega mil olite kümme aastat noorem, siis kas oskate öelda millised põhimõtted on ajaga muutunud? Millistes asjades olete paindlikum või miks mitte jäigem oma vaadetelt?
Kas suhte osas oleksite/olete üksiku inimese rollis nõudlikum või leplikum?

Hmm...34...ma arvan, et see oli periood, mil algas mingi murrang, mis on läbi erinevate loksutamiste mind tänasesse päeva juhatanud ja selle ajaga võrreldes on kindlasti minu sisemised muutused suured. Palju lihtsam on aktsepteerida end ümbritsevat kui selle vastu võidelda...õpi ise ümbritsevalt, mitte ära kipu maailma ja inimesi selle sees muutma...läbi Sinu muutumise muutub kõik juba iseenesest...


skingirl

postitatud 31.12.2018 kell 18:37

Jah kõik me vananeme, aga minu soovitus on see,et
mitte jääga põdema, kui üksi oled siiani hakkama saanud siis ei aita ka surma hetkel kellegi tugi midagi.
Ma olen näinud surma ja suremist ja vanadust ja nii palju kui ma sellest õppind olen ka viimasel hetkel ei tasu käega lüüa, hirmudest tuleb jagu saada asjad tuleb lõpetada.


Deiviidas

postitatud 30.12.2018 kell 22:37

Tänan Sissy soovitamast aga mina saan endaga hetkel normaalselt hakkama. Küll aga kuulen ja tunnetan enda ümber inimestel olevat palju probleeme, mis seotud üksindusega. Tundub, et see on mõne jaoks päris suur probleem ja kahjuks ei osata ega julgeta selle nimel ka midagi ette võtta.


sissy84

postitatud 30.12.2018 kell 16:42

Deiviidas, kui palju liigud, siis kohtud uute inimestega. Kui oled julge ja kohe suhtled kui inimene ka meeldib, siis on võimalused suuremad kui "seda õiget" oodates. Elu ei kipu midagi andma ootavale inimesele. Hiir ei jookse ka magavale kassile suhu.
Leppimine on ka oluline osa, et ei tekiks meeleheidet.

Suurearvulise pere lapsevanemal on garantii toredaks vanadekoduks kui ta ise selle jaoks elu jooksul rabeleb.

Loen hetkel raamatut "5 sekundi reegel" Mel Robbins.
Tundub, et pean tulevase maali allkirjaks panema ka järgmise:

ÕIGET AEGA EI OLE OLEMAS! On ainult siin ja praegu! Sul on üks elu. See ei alga otsast peale.
Võidab see, kellel on julgust alustada, luua, oma ideid välja pakkuda ja proovida.

5 sekundi reegel muudab kõike
5...4...3...2...1 LÄKS
Ilmselt võiks olla kosmose teemalise pildi allkiri. Ilma alumise tekstita võivad mu lapsed terve elu soiguda: "Ma ju ei olegi julge, ma kardangi..."

Mina vajan seda reeglit voodist ärkamiseks, suuremaks kannatlikkuseks laste osas, oma teemadega tegelemiseks (millalgi pean ka mina hakkama raha teenima) ja kodutööde tegemiseks. Lihtne on asju edasi lükata, oodata õiget aega, tuju või motivatsiooni lainet! See viimane on muide müüt. Ainult endale jalaga perse lüües hakkavad asjad liikuma. Inimene on iseenda suurim vaenlane.


Deiviidas

postitatud 29.12.2018 kell 22:20

Lihtne on öelda, et otsi ja leia endale keegi. Kui aga eluteele ei satu inimesi, kes natukenegi meeldiksid või siis kui ka meeldivad on mingi jama, mis takistab koosolemist, siis ei ole ju midagi teha. Lihtsaks muutub leppimine olukorraga ja oleme ausad tegelikult on ükskõik, sest elu peab edasi minema.

Sissy olen nõus, et kui peaksin 70 + välja vedama, siis üksinduses oma eksistentsi lõppfaasi elada oleks hirmutav. Ent võibolla hoopis on hirm põhjendamatu.
Ega praeguses muutuvas maailmas ei ole miski kindel. Garantiid lõbusaks vanaduspõlveks puuduvad ka suurearvulistel peredel.


kommionu

postitatud 29.12.2018 kell 13:09

Tõsi, üks endine töökaaslane, vanem mees, kellega siiani suhtlen tihedalt, ütles sama.
30' Eluaastad on parimad, jätkub energiat, mõistus on terav ja tahe samuti. Sealt edasi algab vaikselt allakäik. Esmalt märkad et tervis pole enam sama ja aja kuludes ei viitsi/jaksa enam tühiste asjadega tegeleda. Õigemini selleks ei jää aega.
Hiljem ei tundu vajalikuna, ajada meeletut täpsust ja korreksust taga. Põhiline et saaks tehtud.

Jah, hirm üksi suremise ees, ta on mulleki sama ütelnud et otsi endale keegi kes on toeks, vanaduspäevil. Vaatan veel ringi...


sissy84

postitatud 29.12.2018 kell 02:52

Ole rahulik 70-aastasena oled nii leplik, et siis piisab kui kaaslane kõigest hingab. Siis on hirm üksinda suremise ees.

See on muidugi tõsi, et noorena pole kellelgi nii palju nõudeid kaaslasele, vananedes on vaja kindlat sorti partnerit kuna endal on ju ka väljakujunenud kiiksud. Oluline on ikka, et kiiksud sobiksid.

Kuulasin paar nädalat tagasi vist Elmari tutvumissaadet ja seal ütles üks meesterahvas, et tal pole prille (ennast iseloomustades siis). Saatejuht küsis, et kas see on kaaslase osas oluline ja ta jaatas. Enam ei häiri inimesi mitte ainult suitsetamine ja alkoholiga liialdamine vaid nüüd juba ka prillid. Päris palju valikut kitsendav faktor. Ma ei mõtle enda sussidest vaadelduna, mul on 100% nägemine aga ma mõtlen üldises mõttes.

Mul sõbranna loobub Tinderist ja hakkab nüüdseks usklike seast mehi otsima. Arvab, et need ei peta ja ei valeta kuna kardavad Jumalat. Vallaliste elu on keeruline.


Deiviidas

postitatud 29.12.2018 kell 00:09

Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Kui võtate korraks aja, et meenutada aega mil olite kümme aastat noorem, siis kas oskate öelda millised põhimõtted on ajaga muutunud? Millistes asjades olete paindlikum või miks mitte jäigem oma vaadetelt?
Kas suhte osas oleksite/olete üksiku inimese rollis nõudlikum või leplikum?


Ma seda noorusaja ja praeguse keskea võrdlust enda osas ei hakka siia lahti kirjutama, sest muutunud on nii mõndagi aga igaval moel nii, et see ei pakuks kellelegi lugemishuvi.

Küll aga suhete osas võin rauda tagudes öelda järgnevat.
Ma olen vallalisena muutunud ikka väga nõudlikuks. Tänu oma kõrgele ning aina tõusvale "latile" ei tea enam kas üle selle keegi suudabki hüpata. Ammugi ei viitsiks ma ise selleni ronimist isegi mitte üritada.
Ning iga aastaga kasvab ka ükskõiksus inimsuhete suhtes, Ilmselt ma ei soovigi enam, et keegi suudaks üle selle lati hüpata.


eerik2

postitatud 09.11.2018 kell 08:34

Ma ei ole täna see, kes ma olin eile, ja homme pole ma see, kes olen täna. Kümne aastaga pole minus just palju muutunud. Targemaks saanud... seda kindlasti. Idiootide suhtes allergilisemaks ka kohe kindlasti läinud.


sissy84

postitatud 06.11.2018 kell 15:01

24-aastaselt (ma pean ennast praegu juba kuu varem 34-aastaseks) olin ma ainuüksi autode osas väga jäik. Ma leidsin, et ükski auto pole AUTO kui tegemist pole Saksamaal toodetud autoga, nt: BMW, VW või Audi.
Praegu on minu arvates iga auto puntist A punkti B sõitmiseks, va sportautod.

Tol ajal inimestega suhtlemise osas leidsin, et kui vaidluses võidan, siis see on auasi. Praegu ma arvan, et vaidlemine on üks ülimalt nõme suhtlusviis. Isegi kui mul on õigus, siis rikun ma sellega oma vestluskaaslase tuju ära. Seega ma eelistan viisakalt öelda, et mul on teistsugune arvamus juhul kui mu arvamust küsitakse. Ja mul ei ole midagi selle vastu kui kuulan kellegi elu kohta midagi, mis erineb minu elust 101% (ma isegi mitte ei ürita kellegi meelt muuta mingi asja osas). Ma eelistan hoiduda teatud teemadest, kus tean, et erinen massist oma eluviiside osas. Varem läksin ikka sõtta ja teadlikult. Nüüd on mul nii öelda "pohlad". Minu moto on nüüd: "mina ei ole tema ja tema ei ole mina".

Kui varem tahtsin rääkida ja särada, siis nüüd eelistan kuulata ja pigem osalen vestluses küsimustega, et teise inimese kohta rohkem teada saada.

Suhete osas kartsin ma noorena üksindust ja mõte lahku minemisest oleks olnud maailmalõpp (eriti kui oli kooselu kestnud 4 aastat). Nüüd on mul sellestki ükskõik. Piisas mehe "koperdamisest" ja nüüd ma enam üle aasta oma elu suhete valdkonnas ette ei planeeri ning mõtlen, et kui kunagi peaksin vallaline olema, siis üks mis kindel aga kooselu ma enam ei soovi. Lastega arvestamisest piisab. Ma ei viitsi puid ja maid enam jagada ja nurki lihvida - see osa elust on TEHTUD. Lõbutseda saab kohe kindlasti ka ilma kooseluta/abieluta.

Sel ajal ma vajasin suurt seltskonda ja inimesi enda ümber. Nüüd ma eelistan vaikust, pigem 1:1 inimestega kohtumist. 4 inimest on juba tüütu, ei saa inimestega sügavatel teemadel rääkida. Ei saa inimese kohta piisavalt informatsiooni jne... Keegi ikka segab jutule vahele ja on mingi kaos.
Lauamänguõhtud ja sõna otseses mõttes peole minek on erandid (peol käisin 2017. aasta jaanuaris viimati, mõtlen ööklubi/baari).

Noorena ma ei huvitunud enese harimisest sel moel kui nüüd. Psühholoogia raamatud on minu arvates väga põnevad. Nt eneseabi raamat "Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi" on ülihea! Ei ma ei otsi sõpru, ma soovin end suhtlemisalaselt täiendada, parandada. Enne seda lugesin raamatut "Ärge muretsege, hakake elama!" Nüüd võin öelda, et mind ei murra enam ükski mure. Olen kaks korda roninud depressiooniaugust välja ilma, et oleksin antidepressante vajanud. Kümme aastat tagasi ma ei uskunud, et mind üldse miski murraks aga nagu ikka elus tuleb ette ootamatusi.

See oli aeg kui mul polnud ka lapsi. Lapsed õpetavad omajagu uusi asju.


kommionu

postitatud 05.11.2018 kell 20:15

Ohverdad neid täiskuul?

Aga teema algataja ise?


skingirl

postitatud 04.11.2018 kell 23:03

Mina 33 selt oisaraks ma olin päris hull tsikk.
Jaa olen muutunud palju aga mõni asi ei muutu noori poisse ma vajan elus püsimiseks siiani
Olen muutunud vaimselt, see isegi meeldib mulle, kuigi see teekond on väga raske.


kommionu

postitatud 03.11.2018 kell 07:39

Huh, 23 siis.
Ega palju ei mõtelnud tuleviku üle. Isegi mitte seda et teen kunagi load, liigun töö alaselt paremuse suunas jne.

Eneselegi üllatuseks, märkasin hiljuti et mul on kogemusi ja teadmist juba, ma võin kedagi teist juhendada. Olles varem olnud sarnases olukorras. ( Praeguses töökohas on mõned minust nooremad ja üks firma omanikest sama vana kui ma ise. )

Paindlikuse poolelt on rohkem arusaamis teistest. ( Hetke olukorrad ) Sellegi poolest lähtun vanast põhimõttest, et suhted olgu edukad või üldse olemata.

"Nõudlikum või leplikum" Oma kogemuste põhjal- kui miski teises häirib siis see jääbki häirima!


sissy84

postitatud 02.11.2018 kell 11:18

Kui võtate korraks aja, et meenutada aega mil olite kümme aastat noorem, siis kas oskate öelda millised põhimõtted on ajaga muutunud? Millistes asjades olete paindlikum või miks mitte jäigem oma vaadetelt?
Kas suhte osas oleksite/olete üksiku inimese rollis nõudlikum või leplikum?



go to top
Esileht | Foorumid | Jututuba | Seksperdid | Galerii | Tutvus | Ajaviide | Otsing | Tänased teemad


Kasutajatugi: info@kodutud.com - Kasutustingimused
23 päringut, mis võtsid aega 0.0179808 sekundit