mind on võõral praktiliselt võimatu haavata. kui pole peensusteni paikapandud maailmapilti (sh ettekujutus iseendast) ega patoloogilise äärmuseni arendatud eneseuhkust või -haletsust, siis öeldagu mida tahes- jätab täiesti külmaks. niisugune inimene suudab mind endast välja viia, kelle teod ja mõtted minu jaoks tõepoolest midagi tähendavad. sedagi vaid siis, kui ka muud asjaolud sitasti kokku langevad.

Suhteliselt kerge on ja ma püüan seda peaaegu alati varjata. Üritan ka nii öelda paksu nahka kasvatada, aga see pole nii kerge

Tsitaat:

---

Algne postitaja: anahid
Huvitav, kas haavamatu võrdub tundetu? Kuidas mitte muutuda kalgiks ja mitte varjata end paksu nahaga, jääda avatuks ja haavamatuks?
Sellest pole ma veel aru saanud

---

Ka mind ümbritsevas raudmüüris leidub pragusid, millest üht-teist sisse voolab.
Haavun harva, aga mitte iialgi nii, et seda välja näitan. Siiski võtan inimese suhtes kaitsepositsiooni, mis teinekord võib kesta aastaid.
Ma ei pruugi inimese peale pahandadagi ega otsest viha kanda, küll aga jäävad solvavad sõnad meelde igaveseks....jah, ma ei andesta ega unusta.

ikka haavun... isegi mõne täiesti võõra inimese fraas võib haavata... kuid ma ei näita seda välja ja ei lase sellest ka oma päeva rikkuda.... sõbrad ja lähedased võivad muidugi väga suuri solvumisi ja haavaumisi põhjustada... oleneb konkreetsest isikust... kas teen tagasi või lihtsalt olen sellest üle ja ei näita välja...