Board logo

Lullad
Kayleigh´n I - 29.09.2002 kell 07:54

Vaatasin, et teil siin veel sellealast teemat ei ole...ja otsustasin otsa lahti teha.

Mina teid omatehtud lluuletustega ei üllata, sest ma kahjuks viskan nad kohe ära. Ja nad on üldse liiga vihased, et avaldada.

See-eest kirjutan ühe teise kirjaniku poolt loodud lulla, mis mulle väga-väga meeldib.

Mitmed laused lähevad meist läbi
pihtimused, palved, valedki...
Armastust kõnelda on häbi-
sõnad puised on ja valedki.
See, kes usaldab, peab leidma ise,
enda leidma teisest, imelise;
Kuulma kuulmatutki karjatust
suutma aru saada varjatust.
Paljast pilku mõistma, sedagi
miks nii raske huuli paotada.
Alles siis, kui ise hoitud kedagi,
selgeks saab, mis hirm on kaotada.
......Aita Kivi......

Minu jaoks on see üks õõretult positiivne lulla...et on ikka võimalus ka minusugusele....võibolla....


Kayleigh´n I - 29.09.2002 kell 07:59

Ja viskan siia otsa veel ühe...ja siis luban, natuke aega ei tülita...

Ma lähen,
kuigi puudub mul koht kuhu minna.
On peakohal ükskõiksed tähed
ja ümber on ükskõiksed linnad.
Ma otsin üht kohta,
kus pea võiks võssa peita.
Ma pole ju süüdi,
et eksin otsides, mida ei leita.
Ma vannun tulist kurja
et pauguvad kajad.
Olen varem kõik mängu ma pannud
mida nüüd oleks hädasti vaja.
Ma eksin elu peateelt aguli varju.
Olen süüdi, et leidmatut otsin
ja sealjuures appi ei karju.
.......autorit ei tea........


Kayleigh´n I - 29.09.2002 kell 08:02

Kohe näha, et olen algaja.....kirjavead missugused!!


lota_kalla - 05.10.2002 kell 17:33

viskan ise kahh siis ühe siia sekka ihii..

ütled mulle et ma liiga palju joon
ja su hääles kõlab etteheitlik toon
ütlen sulle et millex juua vähe
siis ei hakka see ju üldse pähe
ütled mulle et mu iseloom on kehv
ja ma käitun nagu vana vastik lehm
ütlen sulle et lehm on minu lemmikloom ja sinu tervisex ma täna jälle joon

yee yee popp ja noortepärane...


Tom25 - 05.10.2002 kell 17:40

On hämar ja loojuv päike,
viimased kiired roosas laotuses,
tuul sahiseb lehtedes,
kauged hääled, lähenev äike,
laotuses linnuke vallatult
lendleb ja libiseb hääletult,
kõrvus heliseb, tunneb meel
helinaid helli ja keeletult
sosinaid sala on siia teel

Hingan ja hooman lõhnu,
toob kusagilt, kannab tuul
tunnen, et pole õhku,
on lõhnade joovastav hurm,
kasteheina ja õitsev nurm,
veel on midagi ,õrna ja imelist
on nagu niiske lõhnav ihu,
kaunist, kevadist, lillelist
libisemas üle avatud pihu


Tom25 - 22.10.2002 kell 13:51

Juhuslik kohtumine,
kusagil maailma äärel,
sõna kutsus sõna,
seisime teeveerel.
Küsimused ja vastused,
veel sõnu, midagi õrna,
mõnd sosinat kõrva,
mõtted kui allikavesi
ja jutt jooksis kui mesi.
Meenub lahkumise hetk,
käsi hoidis kätt,
õrn pigistus,
soe kallistus,
huultel naerukillud
ja pikad säravad pilgud.


tiina - 22.10.2002 kell 14:39

Valus on vaikida valede varjus,
valus on tajuda tõtt.
Valus on kaotada kõik mis armas,
valus on hüvastijätt.
Valu on alati kõikjal ja kõiges
ometi ilu on ka.
Miks küll maailm olla ei suuda
vahel ka valuta!?


tiina - 22.10.2002 kell 14:50

Ei olegi vaja valetada-
on piisav kui varjata.
Silmad vaatavad
ripsmed lahti
ja huuled ei karjata...


Tom25 - 22.10.2002 kell 18:45

Tõsiduse tinane taak tuli siiagi...

Kuskilt kuuldud ...
Kui naine su vastu on vinge
või ülemus närvele käib,
või tütarlaps sinule hinge
ei sisenda lootusi häid.
Siis kergita klaasi ja vaata,
jook kõrvetab alguses küll
ja ähvardab hukka sind saata,
kuid hiljem on sellest kõik null.


tiina - 22.10.2002 kell 20:24

Miks algav päev
on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su
sekundid kõik imeks,
täis iluehmatust ka
täna hommikul...


tiina - 22.10.2002 kell 20:31

Alavainu

Ööliilia lõhnab mu toas
ja aknast paistavad tähed.
Ühest üksikust valgusejoast
nüüd liblikaid püüdma ma lähen.


tiina - 22.10.2002 kell 20:33

Sel ööl on kõik kuidagi selgem...
Seisan uue aasta lävel
tähtede sära all.
Vean sõrmega jäälilledest
aknaklaasile kriipse
ja kirjutan:
MA OLEN ÕNNELIK!


Tom25 - 23.10.2002 kell 10:47

Ehh... viisi pidamisega tekib raskusi.
Keegi alustab heliseva häälega -
"... õrn ööbik kuhu tõttad sa..."
samas kostub -
"... julgesti vennad nüüd tööle..."
ja siis lüüriliselt vahele -
"... need kolm kallist sõna..."


tiina - 23.10.2002 kell 22:57

Oska armastada,
oska salata,
leida, ning otsast alata.
Oska naerda,
pisaraid valada,
oska võidelda,
võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada,
õnne hoida,
elada vabana!


tiina - 23.10.2002 kell 23:06

Runnel

Ei mullast sul olegi enam
suurt lugu,
kui kõndima õpid
parketide pääl.
Sääl ununeb loodus
ja loomise lugu,
Ja kõrvust sul kustub
põldude hääl.


Jb - 24.10.2002 kell 03:29

ma tulen hääletult su majaseinast läbi
sa mind ei näe sa minu tulemist ei kuule
ja panen hiljukesi suu su praokil suule
ja ma ei kohmetu ja mul ei ole häbi

ja kui su unenäod kõik viimaks siis on läbi
ma lendan tuule kukil lahkuvale kuule
ja ronin taevaredeliga luulepuule
ja nopin värsioksalt sulle kuldse käbi

ja uuel ööl ma jälle seina kaudu tulen
ja oma suuga sinu suu siis tasa sulen
ja poetan sinu sülle luule kuldse käbi
ja mul on hea ja mul ei ole yldse häbi

ja kui su unenäod kõik jälle saavad läbi
sa oled kaunim kui sa eile olid veel
kuid lähen hääletult su maja seinast läbi
et homme sinu juurde jälle olla teel

/me vs ottniell jyrissaar


Jb - 24.10.2002 kell 03:30

btw...tegelt see lauluvormis...ja, kui kellegil mure, et viisi ei tea

...ehksiis...tekitage mingi kokkutulek ja Jb tuleb yhes kitarrega ja laulab selle laulu...


tiina - 24.10.2002 kell 06:57

Jb...issuke...tule siis 26.okt. kohale kokkutulekule ja võta kitarre kaasa


Jb - 24.10.2002 kell 13:52

isversusver...minaeitea midagi...kuidas see kyll nii on juhtunud...

/me @ uurib hoolikalt nyd asju


Venom - 04.11.2002 kell 17:21

Ex neid salmikesi ole vist igaüx kunagi treinud. Kui mitte vabast tahtest siis kooliajal kirjanduse tunnis kindlasti. Omalt poolt siis kunagine rühmalaul KV aegadest. Sai teine ühe kamraadiga valmis kirjutatud ja rühmalaulude võistlus kinni pandud. Kuna originaali pole säilitanud siis võivad esineda teatud vead ja ärajäämised (kirjutan mälu järgi)

Meil võitlusviis on verine meist mõrtsuk iga neljas
kui käime mööda Venemaad pomm kotiga on seljas

R: ESK1 ja euromais on ühtne nato pere
kel raegan Thatcher pinochet teeb pai ja ütleb tere

Las pagunites hunta mees veel märatseda poolas.
Las neegripealik kuubmaalt saeb palmipuid angoolas.

R:

Kuid meile kuulub liivima ja lõunasoome saared.
Ja Narva kuulub meile ka ei tiblad teda saa veel

R:

Kui kuskil kenal piknikul mind tabab sõja uudis.
Teetassi jätan kõrvale joon viina välikruusist.

krt kõik ei tulegi meelde enam
aga asi käis mingi EÜE laulu sõnade ja viisi järgi.


Tom25 - 05.11.2002 kell 21:50

Kas mäetad seda kaunist aeda,
kus jalutasime ja naersime,
rääkisime valjult ja sosinal,
kus käsi kätt hellitas,
pilk pilku paitas
ja see õhtu täis ootusi.

Me olime kui lendlevad liblikad,
maalides hinge huultega,
õrnade , hellade kätega,
me sosinad silitasid hinge,
hellitasid hellemast hellemalt
ja see õhtu täis lootusi.

Maalisin su silmadesse sära,
huultele sosina õrna,
midagi ilusat kõrva,
enne kui lendasin ära
ja see õhtu täis ootusi
täitis me lootusi.


mac - 12.11.2002 kell 13:48

/me ise suur luulemeister ei ole,aga tean,et mu õeke li-li on vega hea luulemeister!Kui tal hoog peale tuleb,siis enam pidama ei saa-ja see hiiglama tore&vahva!


Mamba - 12.11.2002 kell 19:40

Töö kiidab tegijat,
mind ei kiida keegi.
See on sellest vist,
et mina tööd ei teegi


Venom - 13.11.2002 kell 08:40

täna täis kui tarakan
homme joome jälle
ja kui pea ei parane
ülehomme jälle


Tom25 - 13.11.2002 kell 17:35

On õhtu,
hämarus tuleb ja tuleb,
mõtled vaikselt
ja silmad suled,
kaotad aja
ja sõnu polegi vaja.

Sinkjas taevas
roosa pilveviir
kaugusse ujub,
kuni silmapiir
kaotab aja
ja sõnu polegi vaja.

Viimased kiired kuldavad veed,
kastesel rohul pärlikeed
ja millestki mõtled,
kaotad aja
ja sõnu polegi vaja.


Kayleigh´n I - 22.11.2002 kell 16:16

Ära ütle, et elu on inetu hall
oma koormat et kanda ei jõua
ole uhke ja sirge sa saatuse all
ära iialgi kergemat nõua.

Varja maailma eest oma pisaraid
naeru selle-eest kõigiga jaga
pea meeles, et alati õnnemaid
on muremerede taga.

Ära kadesta naabrite varandust
vaeseid iial ei tülita vargad
hoia puhtana eneses armastus
hoia sõnu, mis pühad ja hardad.

Ära ütle kui hommik on udus,
et sa päikest enam ei oota
vaata ringi- nii palju ilusat on ees
tuleb uskuda ainult ja loota.

Ära kuluta tundmusi tuultele
kergel käel ära südameid loobi
hoia mõistmist ja hellust ka muudele
sest tagasi põrkuvad hoobid.

Ära ütle, et elu on inetu hall
et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all
sinist lapikest heledat taevast.

ei ole minu kirjutatud lulla .. aga aitab, kui hinges sügaval valutab


Lola69 - 22.11.2002 kell 17:37

ikke mina, nüüd lasite edeva kolli välja


Sageli seisatan soovimaks sootuks sundide suubumist sohu
Seisan silitan pihkega üle kasepuu säbruse tohu

Leides ja lebades rohul ta jahedas kraapivas süles
Lootes ja lootusest loobudes ... eal et ei ärkakski üles

Iiale ei lõpeks see piinavalt kare puudutus pimedas ihus
Saaks ehk ma nägijaks virgeks ikka su killuke pihus

Olla ja minna minekuid mõtlikke meeltega mehises mehes
Tuleval tanumal tulisel naisena tüdruku tempe tehes

Rinnal su südamel huulte tuliste märkide keeles
Jätta end hõõgvele tuliste sütena taldade alla su teele

Ihade igatsus saadab ja seletab ihusse tekkinud kihke
Lummavas päevas päikesepaistes ikka veel ootan su pihke

13. mai 2002


Kayleigh´n I - 27.11.2002 kell 18:55

Hiilib surm siin ringi
mõrvates ta süüta hingi
kes arugi ei saa
kui vaikus võtab maad.
Elu on lühike, kurb ja tühine ...

Taaskord .. ei ole minu oma .. aga annab mu mõtted edasi


Naxik - 28.11.2002 kell 00:17

väike pasknäär põrandal
meremiini tagus
pärast saurus imestas
kuhu pasknäär kadus


Lola69 - 28.11.2002 kell 16:37

Mu olemise viis on olla kui vajad.
Ja tulemise viisiks on kutse.
Kord ilma mul astunud kõlad kui kaja
Ja lahkudes kinni lööd ukse.

Kui vajad Sa tuled. Ja hinge teen lahti.
Sa sisened vargsi kui varas.
Ja enne kui leian Sul sõnades mahti
Sa lahkud. Ja purustad. Paras.

Ja ikka ma koristan killud. Teen ukse.
Ja lükkan ta pärani valla.
Sa tuled. Ta tuleb. Ja lahkute jälle.
Ja kõik taas on puruks talla’t.


tiina - 28.11.2002 kell 20:19

Lola69...sa nii hea luuletaja...lausa mõnus neid lugeda Igati tubli tüdruk oled...kuidas sa kõike küll ometi jõuad...lapsed, kodu, internet, luuletamine jne....oled lausa imetlust väärt


Lola69 - 28.11.2002 kell 20:28

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Lola69...sa nii hea luuletaja...lausa mõnus neid lugeda Igati tubli tüdruk oled...kuidas sa kõike küll ometi jõuad...lapsed, kodu, internet, luuletamine jne....oled lausa imetlust väärt


Ma jõuan enamatki. Pool ilma ootab sokke. Ja mõned kampsid pooleli. Aga mul parim teinepool. Tema mu jõudmiste alustala. Aga jah, hümn talle on loomata. Kahjuks.


3ojussmultfillm - 28.11.2002 kell 20:32

Illusioon (yhe väga hea( ja väga omamoodi) sõbra väga sügava m6ttega lulla)

Sinine tuba ja kollane tool.
ja rohelised karud jooksevad ümber tooli.
see on vaid illusioon,
sest ümber tooli karud ei jookse.

Punases toas on sinine tool.
Ja lillad ussid roomavad ümber tooli.
Vat see on reaalsus.
Mitte tihti ei rooma lillad ussid ümber sinise tooli.

Ei jaanuaris ega juulis.
Ei märtsis ega juunis.
Sest reaalsuse ja illusiooni vahel puudub piir.
Aega määrata nende vahel ei saa.

Illusioniste armastab ühiskond.
realiste ei mõisteta.
ent ometi ei jaga me illusionistide keelt.
Ka see ongi siis see.

Tahtmine püüda arusaamatut?
Ilusat ent ometi mõistetamatut.
Mõistmata millegi tähendust ent ometi selleni püüeldes.
On see meie südamesoov?

Kas iga kord peab kõike lahterdama?
Jättes illusiooni sinna kuhu jõuab igaühe mõtete piir.
Saame kätte selle mõistetamatu.
Ja kogu ilu lõõmab täies leegis.

Sest seda ei varjuta ähmane reaalsusetaju.
Seda ei tunneta lolluse alged.
Seda ei määri karmide keeled
Seda paitavad inimsuse meeled.


3ojussmultfillm - 28.11.2002 kell 20:35

Jääsüda ( ikka sellelt samalt sõbralt, kommenteerige julgelt

Jääkülmas maailmas
jäätub süda.
Õeluse pärast
kalgistunud süda.

Tunded kaotatud
peas vaid tühjad mõtted.
Õhus tunda liikumist
See on mööda vihisev õel mõte.

Need tabavad sind ootamatult.
Kuid oma hallis maailmas,
oma jääsüdamega.
Sina ei kuule selle mõtte sisu.

Mis palub, et sa tunneks.
Anub, et sa haavuks.
Vajab vaid veidi tähelepanu.
Loodab, et sa raevuks.

See mõte on õel.
Kuid mitte õelam kui sinu jääst süda.
Sest õela mõtte saatsid teele inimesed,
kes tahavad sulatada sinu jäätunud südant.

Nad tahavad vaid head.
Tundeid, olgu või viha.
Vaid tundlikud inimesed mõistavad,
Ja suudavad kanda halluse koormat.

Ainult nemad on võimelised nägema halluse ilu,
leidma sellest värvi.
Sinu jääst süda ei lase sul tunda paituste soojust
Ega näha maailma värve.

Jah sa oled tundetu, värvitu
Labastatud mustadest mõttetest,
millel pole sisu.
Võimetu mööduma tunnete tõketest.


Lola69 - 28.11.2002 kell 20:45

On ka teistsuguseid ...

karvastel käppadel kitsastes käikudes kolab kiisu
katsub katkiseid käepidemeid
kadumaks kinniste kongide karjuvasse kurbusesse
keelitamaks kiviseid kaevulaulikuid
kuldava kevade kaissu
kauni kuldkera kuumuse kätte
kuniks kevadet


3ojussmultfillm - 28.11.2002 kell 20:47

mnjaa, sa ikke t6eline meister, ma peaks kaa yxkord proovima midagi kokku pl2kerdada, eks ma sis n2itan


3ojussmultfillm - 28.11.2002 kell 20:48

k6ikidel niii ilusad lullad et maisaa lissalt niisama pealt vaadata


silva - 28.11.2002 kell 21:04

miks ei sosistanud sa ei tohi
miks ei uskunud sa ei tohi
polnud päikest või tähti
ainnult rohi see varjav rohi
polnud sind ega mind
aga sina-ja-mina-ja-rohi
miks ei öelnud minagi mees
ei tohi ju kallis ei tohi
ainult kaugete latvade kohin
ainult kõrgete pilvede kohin
ainult rohi mis kahises kõrva
vaikse tohite tohib tohib
aga üle meist kahises rohi
et seda mida ometi tohib
jätta tohtimata ei tohi ei tohi


autor tundmata


silva - 28.11.2002 kell 21:17

Ma tean, et Sinu jaoks ma olen asi
Nagu teisedki, kes ümbritsevad Sind
On Sinust endast saanud lihtne arvemasin
Kaunis kapslis kivistunud hing
Uus oli tunda ennast kaotajana
Ning otsida ja mitte leida võitjat
Olin harjunud, et saavutan, mis tahan
Nüüd aga tundsin kuidas "katus" hakkab sõitma
Me lainepikkused ei läinud kokku
Ehkki kammisin ma terve eetri läbi
Võib-olla segas segajate rohkus
Või sumbusid signaalid valehäbis
Jah, elan pilvedes, kust püüdsid tirida mind maha
Kuid nõnda madalalt ei näe me tulevikku
Ma Sinust loobusin, sest ma ei taha
Et minu armastus saaks teaduslikuks

autor : mario siim


silva - 28.11.2002 kell 23:13

MEENED

Armas on elada armid ihus.
Armides jõudsasti vemmeldab veri.
Enamik nendest on löödud näkku,
ehkki see ilmagi oli kuri
piisavalt.

Armidest, armas, mind hõlpus on tunda.
Piisab, kui libised sõrmitsi palgeil.
Need on need äraneetuimad õhtud!
Hääd üksi istuvad tulede valgel
viisakalt.

Öösiti linnajao värskesse lumme
sigineb jälgi ja plekke ja julmust.
Penidel homme hää nuusutada.
Peremees napilt vaid kergitab kulmu.

Mind aga, armas, võid ära tunda
öil neil, mil hiilivad veidrad ja kurjad—
libista sõrmitsi, armid on ihus.
Enamik näos. Ei ühtegi turjal.


A.Tamm


Lola69 - 29.11.2002 kell 14:41

Hetk
mälestus
mis talletasin
Nii ammu tundsin
pilku
pihku
suud
Ja ikka jälle mälus kerkib üles
see hetk
nii turvaline
Sinu süles


Lola69 - 29.11.2002 kell 17:50

kohtusid kaks
vihmas
piduse päeva pisarais
selgete suunatud soovidega
eeldades erinevat
saamata soovitut
lahkudes …

lootes ja lootmata

(01.07.2001)


Lola69 - 01.12.2002 kell 19:02

Mängisin mängu.
Meeste magusas maailmas.
Mõtlesin muutuda meelamaks.
Minetasin mõtlemise, maandusin mõtlemata marjamaale.
Meeldisin, mängisin, meelisklesin.
Muretult.
Marude möllamiseni.
Marude maabumisel maandusin
maanteele.
Murdusin.


Lola69 - 01.12.2002 kell 22:57

Su huultel roosid.
Verevärvi õis.
Tilk tilga järel nõrgub vaikselt vett.
Ja langeb õielehelt kastetilk,
mis suudlus kuivatab.
Jääb vaid möödund hetk.

(Perioodist, mil ma suudlemisest veel midagi ei teadnud)


Venom - 02.12.2002 kell 17:48

jah lola sa siin üx väsimatu kribaja
Kust sa selle kõik võtad?
Avalda raffale kah oma luuleanni saladused.


Venom - 02.12.2002 kell 18:06

südameist sinist suitsu on tõusmas
silmist nii tuliseid sädemeid lööb
kass puuotsas nukrat kontserti annab
kui koer oma kirpudest kõhu täis sööb

kust on tulnud need kaks inimsõpra
kuidas on saanud nad ilmale
segi mind ajab se põrgulik kontsert
väljas veab vägisi vihmale

tänavale hüppan hing täis on valu
inimolendite jõhkrus lööb valutama pea
mõnele meeldib mängida täisverd siga
ja sellest tal enesetunne läeb heaks

V.Siniroht VTT ad 199?.a.


lota_kalla - 02.12.2002 kell 21:28

oled ilus kui päike
ja kaunim kui kuu
kui sind vaatama jään,
jääb lahti mu suu =)


Lola69 - 03.12.2002 kell 12:48

Põlevil silmil ma neelan su ridu
Soovides pihkude paitust
Arglik on naine näitamaks indu
Kartuses pälvida laitust

Väriseb käsi kui joonistan ridu
Paberit mustaga määrin
Igatsen joobumust südamepidu
Kui ainult teaks et ma väärin

Ootuste ootamist olnut ja olevat
Ikka, ja utsitan takka
Palun vaid: ära sina mind sellest
Mind patust sa põlgama hakka

7. mai 2002

Ehh, Venom, saladust ei olegi. Olen hoitud. Ja armunud, armunud, armunud ...


Venom - 03.12.2002 kell 18:18

On saabunud õhtu ma seisan ja vaatan
kuidas tänavanurgal öist bussi sa ootad
ja tund läheb mööda ja bussi veel pole
ja siis sinu juurde pimedast tulen

Sa hetkeks küll kohkud kuid naeratad kohe
kui taipad et pole ma tuldsülgav lohe
Ma seisatan viivu siis su embusse haaran
ja sosinal endaga kutsun siis kaasa

Sa hetke küll kõhkled kuid siis annad alla
ja sest hetkest peale meil uus ajastu algab
ja koos me siis lähme läbi magava linna
ja meil on veel palju ja kaugele minna

ja valgust me teel annab tähtede sära
ja sina ja mina me lähme nüüd ära
meist maha jääb linna betoonine raskus
me ruttame itta keskööle vastu

Sir Mole (vanem) VTT ad 199?


Venom - 03.12.2002 kell 21:21

taas sinakas savi meil jalgeall lirtsub
nagu lipniku kõne mis võitlusse kutsub
taas kallamas vihma me kiivreile taevas
rood edasi läheb kui suremisvaevas

kes lonkab kes tuigub kes vaikides astub
me saatus meil tormab kiirrongina vastu
hull lahing meil möödas kuid hullem on ees veel
kui elu on nädal siis meil käes on reede

mürske surmavaid jälle me kaela nüüd sajab
ja porri meid surub miinipilduja laul
ei kuule ma enam lahingkäsku mis kajab
sest savisest teest on saand minu haud

Venom ad 2002 viljandi


Kayleigh´n I - 03.12.2002 kell 22:35

Ma igatsen su puudutuste ehtsust
su silmavaate loomulikku kirge
su huulte maitset, liigutuste lihtsust.
Mu keha mäletab sind ühest teisest elust
veel ühest teisest mäletab sind hing
ja kolmandas vaim sai osaks su valust.
Nii ammu tunnen sind, et mälul pole mõtet.
Nüüd igatsen su iga järgmist mõtet.


Kayleigh´n I - 03.12.2002 kell 22:40

Ei mööda ma saa tolle tüdruku võlust,
kes vaatas mu peale kui süüdlane põlust,
ja süüdi ta on, et ta armunud olles
lõi kõigele käega, lõi kahtlema tolles,
mis käsud on kombeis, mis tarkused tavas
ta järsku ja jäägitult südame avas
ja alistus hooletu usu ja hooga,
ent vaatab nüüd ennast kui raiskunud rooga
ja mulle ta vaatab kui paluja põlust-
ning mööda ei saa ega saa tema võlust


Kayleigh´n I - 03.12.2002 kell 22:45

Mul kohe täna selline melanhoolne tuju .. veel üks lulla:

Jah, maailmas palju on, palju on teid,
mis kuhugi välja ei lähe ...
Ja minulgi käia on tulnud neid teid.
On tulnud .. mitte just vähe.

Kuid kuhu mind teinekord petlikult see
mu hulgutav rahutus viiski,
mind lõpuks ja alati kaugemgi tee
su juurde tõi tagasi siiski.

Ja jälle ma enese väsinud pea
su õlale langeda lasin
ja mõistsin, et sinuga üksnes on hea,
sest sind ainult armastasin.
Ralf Parve


Venom - 04.12.2002 kell 08:07

Ainult kaljud on siin, taamal tuline liiv
kaugel kaugel on hea eestimaa
nagu kondori tiib mõte sinna mind viib
vihkan sind sõber Afghanistaan

siin nüüd olema pean, olgu halb mul või hea
öösel kaisus on külm automaat.
Allah kaitseb vaid neid kes käib mägede teid
vihkan sind sõber Afghanistaan

paljaks aetud meil pead, tsingist kirstud on reas
niiske muld ootamas maarjamaal
telegrammis on sees, langend kodumaa eest
vihkan sind sõber Afghanistaan


Tundmatu autor N armeest ad 19??


Lola69 - 04.12.2002 kell 10:33

Issake, Venom, kust ma seda luuletust tean? Aga imekombel tuttav ta on.


murdjamees - 04.12.2002 kell 10:36

Krt te olete andunud fännid ma vaatan.
Ma oma nina siia parem ei topi. Ja see pange palun alati autorid kirja alla. Või vähemalt omalooming märgistage ära kuidagi!


Lola69 - 04.12.2002 kell 10:40

Tsitaat:
Algne postitaja: murdjamees
Krt te olete andunud fännid ma vaatan.
Ma oma nina siia parem ei topi. Ja see pange palun alati autorid kirja alla. Või vähemalt omalooming märgistage ära kuidagi!


Nu, Murdja, ma olen su soovile alati vastu tulnud. Autorlus OMA. Kui saab olema võõras, sis see kohe ka kirja läeb. Nii edev olen ma küll, et omi sulgi soputada.

Aga nina topi ikka.


ipsu - 04.12.2002 kell 19:14

Lola69 !!! Sa peaks kirjastama oma luuletused.


Lola69 - 04.12.2002 kell 19:17

Tjaa, oleks nad veidi paremad ja oleks neid hulka rohkem valiku tegemiseks, siis võiks ju proovida. Aga hetkel veel arenguruumi. No äkki kunagi õnnestub kah.
Tegelt jääb nagu ettevõtlikusest kah puudu.


Venom - 05.12.2002 kell 08:16

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tjaa, oleks nad veidi paremad ja oleks neid hulka rohkem valiku tegemiseks, siis võiks ju proovida. Aga hetkel veel arenguruumi. No äkki kunagi õnnestub kah.
Tegelt jääb nagu ettevõtlikusest kah puudu.


Pole neil viga midagi. päris kenad teised.
Ja mis ettevõtlikusse puutub, siis see rohkem kättevõtmise asi on. Soovitan siinkohal mõelda hiina vanasõna peale: "Ka tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust"


SilverD - 07.12.2002 kell 17:39

Läbi metsade laiade.
Üle jägede, ojade.
Lendab linnuke tore,
pole üldse ta kole.

Suuri siniseid pilvi,
näen unes ja ilmsi.
Suuri sihvakaid puid,
jälgin päevi, kuid.

Aru saan, et siin ilmas,
suures, kõledas, külmas.
Soojust alles on veel,
millest pajatab keel.

Uurin ohtliku äikest.
Silman eredat päikest.
Mõtlen kuumuse yle,
ei see siia veel tule.

Merel üles laineke uhub,
südames kõhedalt puhub.
Tühjus valitseb meeles,
aju mõlemas pooles.

Matemaatika ajal,
magan raamatu najal.
Tahan koju vaid saada,
sinna alati jääda.

Kodu vaikuses rahus,
pole kunagi ohus.
Mõelda saan rahus seal,
oma pehme voodi peal.

SilverDragon

hiljem toon siia neid veel... (loomulikult siis kui teile need meeldivad.


SilverD - 07.12.2002 kell 17:44

Yks sonett kah...

Vaikses hallis puudesalus,
jalgu puhkan, kerges vilus.
Olen reisil, pikal, raskel.
Üle minust lendab koskel.
Metsas kiirelt tatsub karu,
läheb ründab mesitaru.
Sõidan maailma, siia suurde,
teel ma olen sinu juurde.
Kijutelmas lendlen ma,
huntki hakkab ulguma.
Jänes siis teeb suuri samme,
rabas, soos on palju konne.
Üllatust ma sulle kannan,
tee ju juurde ma leian.

kirjavigade eest ma ikka ei v6ta vastutust.


Bix - 07.12.2002 kell 17:45

Pisikesel põrgulisel põrgus hakkas paha
Piisab mulle, pagan võtaks, põrgust ära tahan
Parastasid parasiidid, põrgukoerad pahad
Sarviline saatan sõitles, saatis suitsu taha

Pisikene põrguline pakkis kokku kola
Kompsud sidus kokutades kus nüüd leidsid tola
Põrgus pime, kuum ja umbne, katlad täis on nõge
Kuradile kurat käigu, ma ei ole sõge

Pisikene põrguline põsed punni puhus
Tuulel ennast kanda lasi kuhu kutsus juhus
Laia ilma läbi lendas kuni leidis koha
Naisterahva hingepõhjas kiivalt kaitstud kohas

Nii need naised, põrgulised ühte nägu ongi
Kuratlikult kavalad ja laialt laskvad ringi
Purki panna põrguline meeles mõlgub minul
Ise ronin hingepõhja pesitsema Sinul


meryli - 07.12.2002 kell 17:46

Päris asjalikud reakesed riimitud kokku Kunagi sai isegi luulet toksitud ja paar aastat tagasi isegi avaldati stiinas yks luuletus


Lola69 - 07.12.2002 kell 17:54

LAHKUMINE I

Tuled ja alati lähed,
ei hetkekski peatuma jää.
Tuled kui säravad tähed,
lähed kui raske on pää.
Tulles täis naeru on tuba,
õnnest vaid tulvil on hing.
Käed põimuvad ühte. Kas lubad,
et ei katke eal armu kullane ling?
Öö me üle laotan’d tumeda teki,
sellesse tikitud tähed ja kuu.
Sinu huultelt vaid suudlusi mekin,
sinu embuses unustan muu.
Sinu kirgede tormises tulvas
tunde veedan kesk unustust head,
mille hõlmas, unenäo ulmas
unub kõik mis halb ja me vead.
Nii hetkeni, millal lööb loitma
me hingedes purpurne koit.
Saabub hommik, hinges tunne veel tuikav
meelde tuletab: kadunud kõik.
Algab päev, tuleb lahku meil minna.
Elu ootab ja ta lõputud teed.
Ja me läheme lahkudes sinna,
kus silmistki lõpevad veed.

20.01.1987


Lola69 - 07.12.2002 kell 17:58

Nu pole hullu, neid kel neid varuukast võtta on jah rohkem. Aga ära sa seepoolest pelga, et sinu omad varju jäävad.


Naxik - 07.12.2002 kell 18:00

heh ei mina sellisesse teemasse sobi


Bix - 07.12.2002 kell 18:02

Laena mulle kannelt, Vanemuine
Kaunis lugu mõlgub meeles
Mõlgub meeles, mitte keeles
Välja tulla ta ei taha.

Laena mulle paber ja ka sulge
Luuletust on minult nõutud
Luulet rohkem, kui on jõutud
Panna paberile maha

Laena mulle hobust, tiivad küljeil
Minu oma ikka õitsil
Pähe panemata päitsed
Kondid näha läbi naha

Laena mulle kallist hetke ajas
Aeg on minul otsa saanud
Tööd on tegemata jäänud
Loe ei luulet, loen vaid raha

Laena mulle kannelt, Vanemuine
Tagasi kõik saadu maksan
Kunagi, kui ükskord jaksan
Jätta eluorjus maha


SilverD - 07.12.2002 kell 18:14

Tahan mõelda ma sinust,
mõtlen ainult su ilust.
Leian sinu ma meeltest,
tehes tööd vene keeltest.
Elu laulu ma sulle,
oleks ma vaid nii julge,
kui vaid teaks mida mõtled,
mida nüüd mulle ütled.
Sinu ilusa käe,
seda mina ei näe.
Kui ma olen siis kurb,
olen yksi, olen orb.
Tulen siis sinu juurde,
Ballisaali, ülisuurde.
Siis kui tantsides kaua,
kui me rohkem ei jõua.
Tahaks teada kes oled,
kust sa tuled, kuidas elad?
Kas sa tahad mind tunda,
avad südame, enda.

SilverDragon


lota_kalla - 07.12.2002 kell 20:06

Nääripeo eelses tohuvapohus
kogu me pere on korraga nohus
aevastab isa ja emagi turtsub
ka minu väike nöpsnina valusalt lurtsub
kõigil on lõbusad nääripeod
külad ja kingid ja nääripeod
mina vist üxinda nääre ei vääri
kibeda rohuga nima vaid määrin
aga mix uxekell tiriseb
ikkagi tulnud on näärimees
kingikott õlal kuis kord ja kohus
aga oh imet ka tema on nogus =)))))


lulla mis mul on pias juba miskist 3 klassisis ihii =)))


Lola69 - 08.12.2002 kell 19:50

Karikakralt õielehti nopin
sina, sinuta ja sina taas
vargsi õielehed pihku topin
on vähe pudemeid mu ümber maas

Korjan kokku valendavad killud
sina, sinuta ja sina taas
lilleke, miks põnevust nii pillud
õisi valgeid täis on terve aas

Kannatlikult võtan uue õie
valgeid helbeid pihust poetub maal’
on see ennustus su tulekust ka õige
sina, sinuta ja sina taas


Lola69 - 14.12.2002 kell 20:11

heitsin hellitused hauavaikusse
hoolimata hulkuri hoiatusest
halli harjumise haaramisest

hüljatud hundina häälitsedes
hukkasin hulkades hoolijaid
hüljates hingegi

(2.10.2001)


Lola69 - 14.12.2002 kell 20:13

Silmades hirm, tunnetes tusk.
Tütarlaps karjatas valjult.
Kadunud jäädavalt lootus ja usk.
Hing kildudeks kui kukkudes kaljult.

***
Kord kirjutasin: ääred on ääretusel
ja paisates uksed valla
asusin otsima ääri mis ääretusel
kõigis kaartes on ilmale valla.


meryli - 14.12.2002 kell 20:51

mmm...Lola vötkem vastu minu siirad komplimendid oma lullade suhtes


Mamba - 14.12.2002 kell 21:27

Ei elevant ole siga,
ei lammas laululind.
Mis pagan on sul viga,
et ei armasta mind!


michelle - 14.12.2002 kell 21:30

ma ise ka väga palju kirjutan luuletusi ja mitte sahtlisse vaid sõbrannad nõuavad...ei vitsi siia trükkida hetkel aga kes väga soovib, eks siis võin saata mõned...ise arvan et täitsa ok. ma alustasin juba 6 aastaselt esimese luuletusega


Bix - 14.12.2002 kell 21:41

Kord olin noor ja rumal,
kui leidsin oma tee
kus kasvas õis ja humal,
ning vulisesid veed

Siis äkki ristus rada,
ja keegi ootas mind
ning taevast tähti sadas
sest põrgult põksus rind

Koos oli seltsim minna,
nii pärale ka sai
Ei tea, kas tahtsin sinna,
Kuid paigale ma jäin

Tee möödub meie aiast,
Seal käivad teised veel
Küll üksi ilmas laias,
Küll kahekesi teel

Neid mõnikord ma vaatan
Neil pihus humal, õis.
Kuid mul on teele saata,
uus rändurite hõim

Küll pärast leiab aega
Ja aias jalutab
Käest kinni võluväega
Veel kõike mäletab


Mamba - 15.12.2002 kell 23:34

Kõhus valu,
rinnus pist
Hakkan sünnitama vist


Lola69 - 15.12.2002 kell 23:40

hinglind ilus lind
siruta tiivad ja tule
laota mu üle laotuse sina
tule ja silmad sule
sule silmad, mu süda, mu suu
et päike mu peale ei paistaks
et oleks pimedus, tähed ja kuu
et sõõrmed su hinge ei haistaks
et vaikiks valu see hingesööv
ja kustuks kasutu lootus
et hing ja sõnad ei oleks kui löök
surmav hukutav sootuks

(2.10.2001)


Lola69 - 15.12.2002 kell 23:42

Hommikune tervitus

Valgusest arvan
vaid ilu ja head.
Saagu hommik.
Ja ta saab.
Sa tead.


Lola69 - 15.12.2002 kell 23:42

Värav. Vaikus.
Värvide veiklemine vitraažil.
Valgus veedab videvikutundi.
Värviliste vaadete veeres.
Valides vaikuse vutlariks.
Värvidele.


Kayleigh´n I - 15.12.2002 kell 23:55

Kirjutan siia ühe lulla, mille sõbranna mule sünnipäevaks kirjutas ..
Minu arvates imearmas lulla

Moraaliga luuletus

Mustad sukad, kleit nii mini,
astub poiste poole tibi,
naeratamas armas nägu,
15 korda kukub kägu.

"Sünnipäev on sellel beibel",
hüüab kõige pikem poistest.
"Tule siia kaunitar,
las su arm mind soojendab".

"Tuleks kah, sa vana joodik"
lausub Kati üsna kõrgilt.
"Ma ei ole sinu jaoks,
parem, kui sa ära kaoks!"

"Mis sa oled nõnda pipar,
võiksid olla minu plika."
Poiss, kes Katil nõnda lausus,
saab siis särgi sisse augu.

Küünistab ja kriibib Kats,
et saaks aru iga mats-
Kati pole mingi tibi,
kes laseb endal jotse ligi.

Kord, kui Kati oli purjus,
viinauimas ringi ujus.
Lõbus tuju oli tal
kuigi jalad risti all.

Kats, sa ära võta viina suhu
muidu keerab elu pahu.
Raha otsas, lõhub pea,
elu pole enam hea.

Triinult 8.12.95


Venom - 16.12.2002 kell 10:33

ei t***st torupasunat
ei l***st kodulooma
ei vene autost masinat
eh mehed lähme jooma

rahvaluule


Venom - 16.12.2002 kell 10:38

Jõuluõhtu, aknad härmas
kes seal uksetaga lärmas?
Need on jommis päkapikud
veidrikud ja imelikud.

Nendega koos jõulutaat,
kellel turjal õllevaat.
Käes tal soojad käpikud
ja põues mõned lapikud.

Räige möll siis läheb lahti
hommikul ma ärkan ... sahvris.
Süda paha pilt on taskus,
püstiseismine teeb raskust

Kõiges süüdi päkapikud
veidrikud ja imelikud ...

Autor: Venomi õde koos pojaga
ad 2002 viljandi


Lola69 - 17.12.2002 kell 00:40

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest kuidas Kiilike ...
Ei hakka ma teile Agu Sihvkat ümber siin jutustama. Teen vaid selle 500-nda postituse. Ikka märgiga külges. Ja kuhu selle Lola ikka mujale teha võiks, kui mitte siia.

PÄRNU

Lumesajus seisid mu ees.
Nägin Su silmi
läbi ripsmeid raskeks muutva
lumemärja hägu.
Sinu nägu.
Su huuled hõõgusid huultel.
Mu pihk su peos.
Sõnad kustusid eos.
Voolasid valeva vedelikuna
kaetud maa kaitsvasse põue.
Neist osa jäi õue.
Sa seisid. Vaatasid järgi.
sa ei näinud.
Mu silmi.
Märgi.

5.jan. 1998


SilverD - 18.12.2002 kell 18:09

Inimese mõistus on keeruline,
suurenenud aegades on see.
Kujutlusvõime on loomeline,
kaua kestab mu elutee.

Iga päev leiamme ennast
uue sammu eest selles maailmas.
Ise leian end suurest linnast,
suures pahas,koledas ja külmas.

Mul on unistus, õrn ja ilus.
Kallis olla tahan kellegile.
Võibolla on asi lihtsalt minus,
ei ma meeldi inimestele.

Keset tänavat seisan ma üksinda,
ümberringi on kõik hall ja tühi.
Pole kusagile enam eksida.
Puulatvades külm tuulekohin.

Otsin üht pilku, sooja ja armsat.
Leidnud seda ei ole ma veel.
Kõik silmavaated vohavad surmast.
Ma alles rändan oma eluteel.

Hullun siin kõledas kohas,
paha on pidevalt mul.
Päikest, külmas pimedas ehas
jälgib üks üksik hull.

Tean mida saada ma tahan,
selle saamises on probleem.
Sind, kallist, tahan ma näha.
On lahendus, ärme armugem.

nujah ... l6puks leidsin ma kah selle teema uuesti ylesse.... ah vahet pole...


Venom - 19.12.2002 kell 08:27

NÜÜD JÄLLE OLEN SELILI MA AUTO ALL,
KARTERIST ÕLI TILGUB SIRINAL-
NEETUD TIHEND ON DEFORMEERUNUD.
KARBUSS, SEE PAGAN JUMPSIB ALATI-
NÕELKLAPITID UMBES VISTISTI,
UJUK ON FUNKTSIONEERIMISEST LOOBUNUD.

KOJAMEHED JÄLLE ÄRA TÕMMATUD,
TAHAVAATEPEEGEL LÄINUD SAMA TEED.
KES KÄSKIS MUL SEDA KÄRU SOETADA!
KEEGI UKSE PEALE "LOLL" ON KRAAPINUD,
MINU OLEMUSE HÄSTI ÄRA TABANUD-
POLE MÕTETKI INSPEKTSIOONI TEATADA.

SUMBUTAJAST KOSTAB ÜSNA VEIDER TOON,
TEDA RÄNGALT ON KAHJUSTAND ON KORROSIOON-
PEAN MUSTALT TURULT UUE HANKIMA.
TAGUMINE REHV LOKSUB KAHTLASELT,
KUI PANEKS SINNA RATTA MÕNE VANKRI ALT!
MEISTER-TEENINDAJA EHK SAAD AIDATA?


JAH, JÄLLE OLEN SELILI MA AUTO ALL
KARTERIST ÕLI TILGUB SIRINAL-
KÄED KALTSUSISSE PÜHIN JA ASI VASK
KARBUSS, SEE PAGAN JUMPSIB ALATI-
NÕELKLAPITID UMBES VISTISTI,
LIKKLUSSE TORMAN NAGU TUULISPASK

JAH, JÄLLE OLEN SELILI MA AUTO ALL...

midagi Kukerpillid'elt
ja huvitav mix see lauluke mind eila õhta kummitma hakkas irwwwwwwww


SilverD - 21.12.2002 kell 21:13

Inglise keele tunnis,
vana õpetaja, punnis.
Käkki keeramas ta on,
ilge, kole, vana konn.

Vaikust ja rahu,
talle pahe ei mahu.
Tuleb välja tast kisa,
minu hing on kyll visa.

Mina enam ei suuda.
Ta nagu bermuuda,
ainult hullemgi veel,
pole vaikind ta keel.

Temast lahti ma saada,
alatiseks ilma jääda.
Poogu üles ta end,
sellest näen ma vaid und.


ok... see ei olnud nyyd kyll ilus... aga ega see ei pidanudki seda olema... 6petajad kaivad ju narvi...


Lola69 - 24.12.2002 kell 17:18

Sa otsisid õit
ja leidsid vilja.
Sa otsisid allikat
ja leidsid mere.
Sa otsisid naist
ja leidsid hinge.
Sa oled pettunud.

Edith Södergran


tiina - 31.12.2002 kell 22:45

Hämaras toas,
kuuvalgel ööl,
valust karjub sisemus.
Vaikuses nii hingematvas
tasa nutan pimedas!


tiina - 31.12.2002 kell 22:53

Ma ei tea kus praegu oled,
südames kas kannad mind.
Ma ei tea kas minust mõtled,
tean vaid üht-ma ootan sind.
Ma ei tea kas veel sul kallis,
hinges ärevus ja piin.
Ma ei tea kas mind veel vajad
tean vaid üht-sind pole siin.
Ma ei tea kas loota tasub,
kõik võib olla läinud nüüd.
Ma ei tea kas mind veel mõistad,
kuid su ees mul pole süüd.


tiina - 02.01.2003 kell 10:32

Luiged truud on lõpuni
tee neil koos käib surmani.
Ühel kui on rinnas haav,
teien murest otsa saab.
Luige armastus on puhas,
surres teinegi saab tuhaks.
Nutab armsa kõrval kaua,
kuni saavad ühtse haua.
Luikedel on kindel truudus,
armastuse jõud ja suurus.
Võimatu neil tundub see,
üksinda, et jätkuks tee.
Miks küll inimarmastus
on piinasi täis kurvastus?
Miks meil pole hingevalu-
-armastust mis väärib elu?


wimp - 02.01.2003 kell 13:22

Vaadates õue
nukrus poeb põue...
kaugele igatseb hing.
Mälestus eilsest
painamas, meeltes
ent argise halluse ving.

Veel leian mahti
hetk hoida lahti
ust, millest maailma viib.
Juba ent tunnen
kuis umbsesse unne
vaob vaikuse viimane viiv.


Lola69 - 02.01.2003 kell 21:58

Ilus oli unistus.
Sinust.
Kurbust on kummarduses
kadunule.

Oli hetk,
mil olid minuga.
Kadus kaunis koos valguse
valus-julma paljastusega.
Kandes Sind
kadunute kirja.
30. juuni 1998


Lola69 - 02.01.2003 kell 22:02

Oma silmad anna hetkeks taeva hoida
Sinu pilgu poole püüdleb minu pilk
Püüab silmepaar Su tähekesi leida
Olgu jällenägemine kasvõi põgus vilk

Oma huuled heida hetkeks tuule sülle
Seisan kinnisilmi poikvel ootel huul
Kingi tuule paiga suudlusi sa mulle
Mina sulgi saadan, vahendajaks tuul

Päikse kiirtevihku peida oma pihud
Paepealsel ootab puudutust mu piht
Päeva sulakullas ühinevad ihud
Ühendajaks kuldse kera kiirteviht

8. mai 2002


Lola69 - 02.01.2003 kell 22:04

Valged unelmad,
kaunid ja õrnad.
Istudes öömustas maailmas
unistan oma helevalgeid unistusi.
Nad on nii haprad, minu jaoks pühad ja puutumatud.
Kuis võisid, kes lubas
astuda minu pühakotta,
minu mõtete templisse?
Kas mõistad, kuis tabas
su silmade terav peatumatu nool
minu hinge?
Sa röövisid mu südame salasoppide aarded,
peitsid nad oma pihkudesse.
Neid tagasi küsida....
See on võimatu!
Kuid nad on minust lahutamatud.

Võta siis mindki!
17.04.87


tiina - 13.01.2003 kell 08:29

Ma tahaksin karjuda- kisada,
maailma mõistmist juurde lisada.
Komistan- kukun, taas püsti kargan...
kaua veel jõuan...
kaua veel salgan...


tiina - 13.01.2003 kell 08:34

Seisan kui kord suure valu kõrval
lootuses, et see on viimane.
Ometi käib elu oma rada
ja ühest valust teise viib meid tee.
Muredega mõrkjaks teinud päevi,
saatus mis kui tuli armutu.
Tundub vahel valu hinges seistes-
- maine piin on ilmselt lõputu.


marintz - 14.01.2003 kell 13:56

Valu!!!
Mu hinges õudne valu,piin
see kõik mind endast välja viib.
Lolle mõtteid täis on pea.
Mida teha ?-ma ei tea.

Lollis peas on lollid mõtted,
miks mu õnnel ees on tõkked?

Võtaks kätte astuks “sammu”
astuks kaks...
Ei tea-kas läeb paremaks
või halvemaks!

Aitaks vist kui nutaksin ma veidi
ajaks laiali kõik meigi.
Mustad dušši-pisarad
justkui valust kisavad,
et kõik saaks aru
kuivõrd mul on valus!

Valus.Valus,mu hingel
on nii valus!!
Aidake mind palun!

Kust saaks teada tõe,
selle ainsa TÕE,
mis tooks hingel rahu
ja viiks minema mu valu!!!


Lola69 - 16.01.2003 kell 20:08

Tööinimestele kevadeootuseks!

Mu hommikust puudu on sinised õied
Ja mesilindude lend
Vaid ööbikukoor oma kisaga õuel
Ületab und ja ka end

Akende avades hullutab unist
Öölinnu sõnatu viis
Unetuks sunnitu silme ees terendab
Tööpäeva igav eskiis

15. mai 2002


Lola69 - 16.01.2003 kell 20:09

sundisin iseennast saatma
sõnumit Sinule
teades Su tuleku
tulematust
tundes tugeva tahte
tõelisust
meele murdumatust
mõistes end matma
mõtet meeletut
musta mõrkja mullaga
maasse
mõistes end mõtlikku
meeleheitesse

juuni 2001


Lola69 - 16.01.2003 kell 20:16

Rajude raiudes riivatud roos
Kroonlehed mullale heidab
Vihmast ja tuulest räsitud poos
Uhkust enda sees peidab

Riisutud roosilt viimsedki ribad
Öösise tormi poolt
Rõõmutu lill tal sipelgas sibab
Igatseb armu ja hoolt

Armas mu roosike hetkeks veel puhka
Toeks sulle saavad mu käed
Rebitud lehti ma setin ja silitan
Pungile arm annab väe

Suudlen su kauni krooniga peakest
Pungast mis puhkemas veel
Lootuses kohata lillede kuningat
Minugi käimata teel

10. mai 2002


Lola69 - 16.01.2003 kell 21:45

Kastan süütab pargiveerel küünlaid
Valgustama meie kahe ööd
Sosinal mul lembesõnu hüüad
Sõrmed aralt avamas on vööd

Õlult õrnalt libisevad särgid
Nööbid avanevad justkui nõiaväel
Lõua karedus mu rindevahel torgib
Pihke palavus peab kinni piha peal

Suudled huuli juust mu kaela õlgu
Põletavad märgid jäävad nahal
Suudlusi ma võtan justkui võlgu
Süda hõiskab tahan! Tahan! Tahan!

Tahtmine toob pihkudesse tule
Põletaval pilgul puutun sind
Naaldun sinu ihule, mu ime,
Tunned kuidas lainetamas rind

Sinu säde süütas minu leegi
Sütest tuha all sai lõke suur
Seda tuld ei kustuta saa keegi
Sädet säravat nüüd kannab kevadtuul

7. mai 2002


Lola69 - 23.01.2003 kell 13:12

Ostsin raamatu ja esimene mis raamatut avades silme ette jäi oli ....

Su pea peal õitseb pilvi.
Mu pea on sinu süles.
Niipea ma oma silmi
ei leia sinust üles.

Ja maa ja taeva vahel
üksainuke on lüli,
üksainuke on ahel -
su tugev, kuumav süli.

1975
Leelo Tungal "Käsi on valge ja süsi on must"
Hmm, meenub üks aastatetagune kadumise hetk. Kui kõik algas ..


Lola69 - 27.01.2003 kell 23:42

Kui oleksid sa enda oma, armas!
Ent kuulud endale siin elus vaid.
Sa valmistu, lõpp tulema on varmas -
ja oma ilu sa ju laenuks said.
Sa kellelelgi oma näo pead andma,
ei lõpe ega katke siis see hurm;
jääb kaunis laps su kaunist kuju kandma,
sa endaks jääd ka siis, kui viib sind surm.
Kes laseks laguneda tublil majal,
kui seda hooldada on tasuv vaev:
et kestaks tormihooge talveajal
ja võitu ei saaks surma jäine raev?
Vaid raiskaja! Mu kallis arm, sa tead:
sul oli isa - isaks saama pead.


W. Shakespeare


li-li - 28.01.2003 kell 14:12

Tulemas on sõbrapäev,lisan siia mõne rea

See on "SULLE"

Anna andex kui iga kord
vastust ei tea.
Anna andex kui olen
ma teinud vae.
Kuid palun Sind siiski,see
meeles pea.
Ma hoolin sust väga
"SÕBER HEA"


penelope - 29.01.2003 kell 13:41

ma autorit eu tea kahjuks aga leidsin ma selle oma emale saadetud kaardilt

Su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind.
ta oskab kuid ei räägi
sest ta armastab sind


Lola69 - 30.01.2003 kell 12:03

Jumalail julmusest jumala savi
nemad ju valu ei kanna
nemad ei tea mis on tera ja veri
nuga ei vööpeale panna

Jumalail hukutus heldelt on taskus
andmaks vaid vetele voli
teeperve kaunistab võllpuude raskus
kraavides rauast on koli

Jumalad joovad jõetäie silmvett
kraabivad liivadki vakku
annavad hetkeks vaid võimalust olla
surudes hingamist prakku

Panuse teeme tööpõllu peale
muule ei ruumi seal jagu
valusalt näpistet hetked on heale
elus, ses piiritled pragus

18.11.2002


Lola69 - 30.01.2003 kell 17:52

on ühel hing
on ühel süda
on sulnis sära silmades
on ainus trükk
on mitu rida
ja lugu neiski ridades

jäi ühel haav
jäi sisse viha
sai surdud seekord sõnades
sai pilgust sein
sai sõnast piits
ka lootus kustub elades

käis aja ring
käis kuude keeris
ja kordi kattis lumi maad
jääb loole lõpp
ja oli algus
nii nagu aabitsas on aa-d

dets. 2002


yller - 30.01.2003 kell 17:59

mnjahh
lluuletuse maanja
paneks ka paar tükki ülesse, aga pole viitsimust, ja pole nii head et kõigile näidata
vot


Lola69 - 30.01.2003 kell 23:25

Õhtus on tunde
Lööb seinal kell
Ootuses olevas
Hing tundub hell

Õhus on pinget
Ja vaibal on liiv
Tulijal jalge all
Kaasas on viiv

Veatu ja viibid
Varjuna seintel
Mäletab õhtu Sind
Lakapeal heintel

Heinad on eilses
Liivakell täna
Ootaja ootus
Ja kriiksatav värav

Tule kui kutse
Jääb kõlama kõrvu
Tule et kutse
Ei pudeneks põrmu

14. mai 2002


Mara - 01.02.2003 kell 14:37

väga hea luuletus tundmatu autori poolt:
Meist keegi ytles vanasti,
et õnne toovad killud.
Mu teele ysna ohtrasti
sa nyyd neid maha pillud.
Kuid õnne neist ei tärganud
Mis tuli oli valu
Sest seda sa ei märganud,
et kõnnin paljajalu....


muhhin - 02.02.2003 kell 13:13

Vot luuletused on kull sellised asjad, mis minust suure kaarega mööda on käinud. Ka koolis ei läinud mul nendega hästi.
Ei tea, võib-olla olen siin postitanute jaoks igav ja mõtetu inimene aga no kui ikka ei ole huvi ja soont, siis ei saa ma sinna ka mdagi parata


Lola69 - 06.02.2003 kell 23:40

Midagi hästi värsket. Pühendusega kellelegi, kes tegi mulle sel nädalal kingituse

soovimist oodates seisavad soovid kui pääsuksed traadipeal reas
nendegi hulgas kui lindude rivis on väiksemad suuremad head

soovid on sulle soovid on mulle soove on silmade seeski
tahes ja tahtmata osad neist sõuavad soolases silmaveeski

soovides soovi ta tõuseb kui pääsu ilma et pudeneks maha
soovile tiivad saab soovija süda nii lendleb ta ilmade taha

soovil on soojust ja soovis on vahel kurjade jõudude rammu
saatustes soovitud soovide südamed suletud ilmale ammu

soovides seisata viivuks pea kinni jäta tast killuke põue
soovide täitudes puista sest rõõmust osake päevale õue

soovides soove ja suunates tahet mõtlema sisimas peaksid
soovid on täituvad soovides kujutle seda et teaksid ...

5.02.2003


Lola69 - 07.02.2003 kell 23:52

Lume lahkudes linnuna lõõrisin
Lootes rohelust sooja ja õit
Taevalaotuses joonisin sõõrisid
Päike kuulutas - kevade võit

Ootsin vabamaid hetki ja vabagi vett
Kasepitside loomise aegu
Valge vaiba vangide vabanemist
Õisisse uppuvaid aedu

Laulsin sireli lehetus võras
Päevani mil nägin sind
See päev tund minut - ma teadsin
Olen pihkude puurilind

30.04.2002


Lola69 - 08.02.2003 kell 00:02

Naeratan nõgiselt nutvasse öhe.
Ta naeratab vastu.
Täiskuu kuldse kumaga järvepeeglil.
Pilverüngad raadavad tähepõlde
püüdes peita kuud ja kuldset kuma.
Veepeegel jälgib vaikides toimetusi,
tuul lainte loksumist teha pusib.
On usin.
Järvepeegel tuuletusse tardub.
See hetk. See hardus.
Öövalgus.


Kayleigh´n I - 08.02.2003 kell 21:49

Taaskord .. mitte minu luuletus ..

Veel mitte,
veel pole su huulteni küündinud võltsitud suudlused
ja armastust usud sa antavat tasuta
ning südamest tulevat sõnu alles kunagi hiljem ..
Saab kõik lõplikult selgeks
ja valu tõstab sulle tervituseks käe juba kaugelt ..

Mario Kivistik


li-li - 09.02.2003 kell 16:33

Carte blanche............................................

Soov lõpetada kõik- on valdav,
soov maxta kõigile- kel olen võlgu.
Kõik mis on poolik- lõpetada siinpool kaldal,
et ükski paik ei tunnex enam minu väsind jalgu

........................Carte blanche

06.02.03. R2


li-li - 09.02.2003 kell 16:39

Kas meie ärkvelolek on äkki uni??
Võibolla me magame ja näeme kõike unes!!
Saabub hommik- ärkamise aeg,
me hõõrume une silmist ja mõtleme:
brrrrrrr....kui vastik unenägu see oli,
.......................minu elu.

--.--.o3. R2


tiina - 14.02.2003 kell 22:08

Sõnade putukad suminal lendavad.
Võõrad on ümber ja nõnda on hea.
Istun ja igatsen. Sõnelen endaga.
Rõõmlen või nukrutsen, ise ei tea.

Mõte on ehmunud, kaalub ja arutab:
kallis ehk liialt me õnnel on hind?
Süda ent ühte vaid tuksub kui armuta.
Armastan, armastan, armastan sind.


tiina - 14.02.2003 kell 22:12

Nagunii ma lähen varsti ära
lihtsalt tõusen, panen lukku suu.
Silmad enam ammu südamest ei sära,
leebe oleku on asendanud muu.
Miskit olulist mul öelda enm pole,
asjalikud sõnad saanud otsa.
Ma ei mõtle et elu on kole,
lihtsalt tõusen lähen ilmaotsa.


tiina - 14.02.2003 kell 22:18

Sõbrad, kas usute,
et ma ei suuda ära minna?
Ma ei suuda püsti tõusta
ust avada ja,
ära minna.
Ma ei suuda nii lihtsat asja
- lihtsalt tõusta
ja ära minna.
Mida siis teha,
kui jääda ei saa?


tiina - 14.02.2003 kell 22:22

Armastust raske on leida,
leidmisest raskem veel hoida.
Õnn on nagu rannaliiv,
õrn tuul ta merre viib.
Ikka juhtub et vahel,
mõte on erinev kahel.
Kätt siis lihtsalt paita peos,
hingedel on taevaseos.
Armastust hoia kui aaret mis kallis,
tema sind lohutab päevas hallis.
Okkaid täis eluteel murega kõndides,
armastust alati kalliks pea südames.


cleona - 14.02.2003 kell 23:18

Sõber

Kes kuulab sinu muresid
kui tõesti murtud oled?
Kes nutu naeruks muudab sul
kui maailm hall ja kole?
Kes siiski sull annab kõik,
kui endalgi ei ole?
Kellega nii lõbus on,
ükskõik, mis käsil poleks?
Tal särgid niisked pisaraist
kus vahel nuuksud sa.
Ta mõtleb sulle päeval-ööl
sind eal ei unusta
Ta paitab hellalt sinu pead
kui tahad magada
Kui ükskord läinud oled
ta ikka sinuga...


cleona - 14.02.2003 kell 23:20

Salapära su silmades mind võlub,
kuid samas see mind hoiatab -
'ära usu ta silmi ja sõnu -
need liiga ilusad on!'

Kaval helk su silmades
kiikab minu sisse sügavale,
kinniseks end teha üritan,
kuid võimatu see on...

Päike su silmades särab,
kui kõnnid ja mõtled -
'miks küll see nii läks,
ta silmad liiga ilusad olid!'


cleona - 14.02.2003 kell 23:20

Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära iialgi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänavail ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi siiski su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.


cleona - 14.02.2003 kell 23:21

Polnud neist ükski minu end käega kirjutatud aga on sellised mis mulle meeldivad...


tiina - 14.02.2003 kell 23:40

Leidsin ühe üsna kurva luuletuse...pole minu kirjutatud...üldse mul endal puudub anne luuletusi kirjutada...meeldib rohkem teiste omi koguda ja lugeda

Üks väike laps on aknal
veel päris õhtueel,
kuid isa samme pole
kuulda koduteel.
Tal pisar on silmis
ja vastu klaasi käed.
Miks isa sa ei tule,
et minu valu näeks?
Ma olen nõnda väike
kui oskaks, räägiks sul,
et ära minnes tegid
nii palju valu mul.
Oh isa, miks mind jätsid
sa nõnda ilma suurde?
Oh isa palun tule
tagasi mu juurde.


Lola69 - 14.02.2003 kell 23:43

Ma istun nüüd pilve piiril,
ja laulan ja viisi ei pea.
ja see, et sa sinna mind viisid,
on pagana tore ja hea.

Nii ma istun ja valesti laulan,
ja maailm peab viisi mu all.
Kes ütleb, kes ütleb, kui kaua
saan ma olla siin üleval.

Ja nõnda ma küsingi sinult -
just sinult, sest tean, et sa tead:
kas võin õnnelik olla ja laulda
või surnuks end kukkuma pean?

Ave Alavainu


tiina - 14.02.2003 kell 23:46

Kõnnin klibusel rannaliival
juustes kibuvitsapärg,
lõikeheinast katki kannad
poolest puusast meremärg.
Huultel muulukate lõhna
pisut pleekias ripsmepits.
Päevitunud selga kõhna,
katmas kerge kirju sits.


Lola69 - 14.02.2003 kell 23:54

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Leidsin ühe üsna kurva luuletuse...pole minu kirjutatud...üldse mul endal puudub anne luuletusi kirjutada...meeldib rohkem teiste omi koguda ja lugeda

Üks väike laps on aknal
veel päris õhtueel,
kuid isa samme pole
kuulda koduteel.
Tal pisar on silmis
ja vastu klaasi käed.
Miks isa sa ei tule,
et minu valu näeks?
Ma olen nõnda väike
kui oskaks, räägiks sul,
et ära minnes tegid
nii palju valu mul.
Oh isa, miks mind jätsid
sa nõnda ilma suurde?
Oh isa palun tule
tagasi mu juurde.


Oh jah, teemast välja küll, aga see toob mulle veidi teise kandi pealt meelde hoopis ühe laulu ...

..sind ainult palun isa, ära joo purju ennast,
jälle kui kord pühad saabuvad ...

Tulevad ammused ajad meelde ...


tiina - 14.02.2003 kell 23:58

Mnjah...minul see kah väga ammuseid aegu meenutas...siis kui mu esimene laps alles pisike beebi oli Õnneks need ajad möödas ja sellised kannatused ka...lihtsalt kaustikut sirvides sattusin selle luuletuse peale ja hetkeks meenus möödunu. Aga sellest juba üle 11 aasta möödas...aeg teeb ikka imet
Ja poisski palju unustanud...aga on asju mida ta muidugi ei unustagi...sellest veidi kurb...


Lola69 - 15.02.2003 kell 00:01

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mnjah...minul see kah väga ammuseid aegu meenutas...siis kui mu esimene laps alles pisike beebi oli Õnneks need ajad möödas ja sellised kannatused ka...lihtsalt kaustikut sirvides sattusin selle luuletuse peale ja hetkeks meenus möödunu. Aga sellest juba üle 11 aasta möödas...aeg teeb ikka imet
Ja poisski palju unustanud...aga on asju mida ta muidugi ei unustagi...sellest veidi kurb...


Minule oli see, mis meenus, minu lapsepõlv. Ammune, aga valusalt alles.


tiina - 15.02.2003 kell 00:10

Mulle seepärast luuletused meeldivadki, et nedes on tavaliselt palju enam öeldud, kui inimene tavaliselt oskab öelda. Ka minu lapsepõlv möödus nii, aga olen sellest üle saanud...nii palju kui see on võimalik olnud. Nüüd oma laste saatused palju tähtsamad.

Eh...me vist kole teemaväliseks siin läheme


Jb - 19.02.2003 kell 06:10

kõige tähtsamad asjad siin elus ei ole asjad...


li-li - 20.02.2003 kell 13:23

Ummile

Laev langetab purjed,kui saabund on randa.
Pisarais silmad,kui valu on kanda.
Hing noor- olex palju veel anda,
kuid teekonnalõpp ja raske on kandam.
On lootus meist visam,me karmidest mõtetest,
elu nippidest,valu võtetest.
Lootus- ,lootus on see mille järgi ma astun
ja kunagi küsin ma sinult veel vastust!

Tiialt


Lola69 - 27.02.2003 kell 02:00

on asju siin ilmas mida meile ei anta
ja kaetakse laud kuhu kutset ei saa
ei katsuta rammu ei kätel ei kanta
kukkudes põrkega vastab vaid maa

inimlaps otsides astub teeb sammu
kohates kõndides teid maid ja vett
mäletab mõeldud neid mõtteid nii ammu
kõliseb jalus tal aheldav kett

tahtmiste toorus ja tõeteede tina
rõhuvad otsijat imelist last
ütle sa looja ja lõimija, sina,
sina elu: mis ootad sa tast

korduse puududes teha saab korra
see ainumas õigeks peab saama, kas saab
kui aitavad tähed ja tornid ja servad
ja loodute reeglite kindelkarm laad

kas eksides andeks saab eksija vea
ja andestust andes jääb mõlemail usk
et tegija õppis ja andjagi teab
mis tähendab lõputu uskmatusetusk

27. veebruar 2003


CannStar - 02.03.2003 kell 22:58

hirm pildi silmist sööb,
ma annan alla.
sest hea on siiski
kui ka vihma kallab,
ma halvas head vaid näen
ja siiski- tühja tallan?
liig palju head-
mis anda mis võtta?
need väikesed apsud
mu hinge ei kata.
ma lähen ja tallan
nad jalge alla.


Lola69 - 03.03.2003 kell 00:32

niisked naisesilmad ja nutune nägemus
naerune noorsand ja roosidest luud
nõgine öö ja kuusirbi kumavus
läve peal seistes kaks annavad suud

naises on ootus, seal pesitseb pidavus
hoida ta tahaks olevat meest
astub too hetkeks vaid kohale südames
astub ... ja minnes lööb kardinad eest

kardinad pärlitest pisarapiiskadest
poetuvad vetevoo pahinal leele
loodab ta jäämist ja siis ka veel
kui sammude kajagi kustunud teele

lootusest jätavad jälje vaid lilled
roosid kui värvitud südames sees
ootaja ootab ja oodatu teele läeb
ons oodatu minekul või tagasiteel

2. märts 2003


Mara - 03.03.2003 kell 12:55

Tsitaat:
Algne postitaja: Jb
kõige tähtsamad asjad siin elus ei ole asjad...

kõige tähtsamad ASJAD on ASJAD...aga muud värgid on veel tähtsamad keeruline seletada...


Lola69 - 03.03.2003 kell 20:31

B-le

Detsember.
Lume valevus ja jõuluküünalde sära.
Kutsud mind tantsule. Tantsime.
Ja juba pean minema ära.
Kaugele

12.12.1995


Lola69 - 12.03.2003 kell 12:38

Surra sõnades võib mitu tuhat korda
surra südames on antud kordi üks
Loovad sõnad-teod meis leppimatuid jõude
kinni-lahti pendeldab mus viltuvajund uks

Seistes valedega ilmapiiril silmi
saadab kukalt tuntud tõdemuste tuisk
Vaatan vigadest kui eile tehtud filmi
ja mõtteid vikatit kui luiskaks luisk

Kord jalust niidetuna lihtsam jääda maha
kui saada seatud juurelt tugedele taas
on kokkulepp kui kehvalt seatud lahas
ja vaikselt valutama jääb sus lihahaav

talv 2003


Lola69 - 17.03.2003 kell 23:12

Tuli tuul ja raju,
said märjaks taevas ja maa.
Sind, kes Sa tulid kord öösel,
ma mõtetest välja ei saa.

Tuli torm ja maru,
rebis juurtega maast ka puud.
Sina, kes tulid kord öösel,
Sina meenud, Su hõõguv suu.

Tuli tuul ja raputas raju.
Seisin, ootasin ... Sind. Sa tead.
Seisin märjana. Tuules. Rajus.
Ootasin. Sa ei tule. Ma tean.

30. juuni 1998


Lola69 - 20.03.2003 kell 22:10

Oota.
Vaiki.
Ja meelde tuleta.
Ära ütle, et maailm on pime.
Meelde tuleta
välise tuleta
iseenese valguse nime.

On ju sebitud.
Tapeldud. Lepitud.
End elektriga heledaks maalid,
aga seespool on sügavad,
trepitud
piinakambrid ja troonisaalid.

Vana valgusring
võbiseb samas kus
raskelt ripuvad tõsised tunglad.
Need on Argus ja Põlgus
ja Armastus.
Nende kuma su kätest on tunda.

(Leelo Tungal)


Nora - 27.03.2003 kell 15:55

Kuniks elul on antud veel olla
kuniks ööle veel järgnemas päev
tee ruttu ja ela...võib-olla
enam homset su silmad ei näe


Villu Tamme


Lola69 - 01.04.2003 kell 00:39

aeg arutab ja valule seab vitsad
et südant lõhki ei rebiks tundesööst
sa vala vesi väljale ja lihtsalt
las verelilledest saab silmapaari trööst

su peegelpildil puuduvat näib sisu
ja silme kohal haigutamas auk
see olnud oleviku killustatud risu
las jääda paika kuhu kasvab lauk

sa pilgul läbi vihmavee kae ilma
las valu valutab, ta tuikeks tuimaks saab
end siruta, las päike paista silma
ta mineviku helendama aab

haav armistub ja tuhmistuvad hetked
kord kolletunud paberilt kui loeks
et oli kord ja läks ja silmavette
sai lootus loodud lootjale mis toeks

1. aprill 2003


Hiirekas - 01.04.2003 kell 10:54

See pole just profisulest, aga on mulle väga hinge läinud:

Mul piisas vaid Su ainsast pilgust,
Et mõista milleks elu antud on.
Sinu pilgus oli elu, sära
Päikesetõus ja lastenaer

Mul piisas vaid Su paarist sõnast,
Et mõista milleks elu loodud on.
Su hääles on eriline kõla,
Nii ürgne kutse, kui haldjate laul.

Mul piisas vaid hetke puudutusest,
Et mõista milleks eluteed seadud on.
Su puudutuses oli rahu, headus,
Usaldus ning hingesoojus.

Ma ei mäleta mis värvi olid Sinu silmad,
Ma ei mäleta millest rääkisid Sa,
Kas käest sul üldse kinni hoidsin ma.
Ma mäletan vaid, et see olid Sina,
Üks NAINE kauneim kõigist jumalaist.

Nüüd loodan alandliku teenrina,
Et kõige kirjapandu pärast
Mind ei hülga Sa


AzA - 07.04.2003 kell 20:04

Sa ütlesid: näkku ei lööda.
Ja südamesse mind lõid
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

On otsitud saari ja mandreid,
mina otsisin inimest.
Kinnituisanud tunnetehanges
olin hulkuja hiline.

Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
Mina usu ja siiruse jõuga
sinu valed tagusin tõeks.

Möödakäijate irvitus jalus
üha vähem kammitses mind,
ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.

Minu nime ja julguse najal
sinust jalgadel seisja sai.
Lõpuks mõistsin: sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.

Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõid.

(Virve Osila)


AzA - 07.04.2003 kell 20:05

.... avan silmad ja vaatan su rahulikku nägu. Oled vaikne, sest magad...... magad oma igaöist und. Sa oled nii rahulik.... Ärgates leian end mast, kuhu sa mind tõukasid. Saan sust aru ja tean et oled harjunud üksi olema. Ma ei hakkagi sind segama et su kõrvale tagasi pääseda. Tahan, et sa puhkaksid vaikselt ja rahulikult. Oled nii õrn, kaitseta ja puhas. Kuulen kuidas vihm peksab akna taga, ja mõtlen, kuidas tunnevad end puud sellises tormis ja tuules, mis väljas praegu on. End liigutades katsun võimalikult vähe kära tekitada..... kardan, et ärkad...... vaatan aknast õue........ vihma sajab ja tuul vilist ab. Õues on pime, mõni üksik tuli veel põleb vastasmajas. Kõik on nii rahulik........ tõmbud kerra ning võtad kaissu ühe oma lemmikkaisuloomadest. Loobun sel hetkel kellale mõtlemast...... mis tähendab mulle aeg kui ma vaatan sind.......... Vaatan sind....... sa muutsid asendit......... ma vaatan ja vaatan sind, ei iialgi ei väsi ma sind vaatamast...... ........ avan silmad....... sa oled mu kõrval........ ma olen õnnelik.


marintz - 07.04.2003 kell 22:13

Tsitaat:
Algne postitaja: AzA
Sa ütlesid: näkku ei lööda.
Ja südamesse mind lõid
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

On otsitud saari ja mandreid,
mina otsisin inimest.
Kinnituisanud tunnetehanges
olin hulkuja hiline.

Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
Mina usu ja siiruse jõuga
sinu valed tagusin tõeks.

Möödakäijate irvitus jalus
üha vähem kammitses mind,
ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.

Minu nime ja julguse najal
sinust jalgadel seisja sai.
Lõpuks mõistsin: sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.

Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõid.

(Virve Osila)


Väga hea luuletus,Virve Osila üks mu lemmik luuletaja on


marintz - 07.04.2003 kell 22:14

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
ma pane ka siis veel ühe
see kõigest 15 minti vana(23:07)

ma olen maja katusel
ma tahaks alla üpata
varsti oleks matused
et mind taga leinata

ma astun sammu
ja kukun
nagu näeks oma kalmu
ma vee sees upun

ma tunnen tuult oma näos
ma kuulen inimeste karjeid
nüüd ma olen surmal peos
ja arstid vahetamas muljeid

mu matuste päeval sajab vihma
leinajaidki pole palju
ma põrgusse, mitte taeva ei ihka
selle mõtte juures kindel kui kalju

leban siin liikumatult
oma uues kodus
äkki sai surmaga kiirutatud
aga see polnud ju valus

mu hauale tuuakse lilli ja muud
seal isegi mõned nutavad
ei tahta seal pruukida oma suud
vaid oma elu üle kurdavad

ja auakivil on kirjutatud
siin puhkab see ja see
on seda kivi palju silmitsetud
ja tehakse seda veel ja veel


Miks nii masendavad mõõted su peassee ju ainult luuletus ,eks????


yller - 07.04.2003 kell 22:20

Tsitaat:
Algne postitaja: marintz


Miks nii masendavad mõõted su peassee ju ainult luuletus ,eks????


mix kirjutada lilledest ja liblikatest?
kui inges mul mäslemas on torm
mix õelda sõnu silbitades?
siis ei säili ju sõna vorm


yller - 07.04.2003 kell 22:20

marintz
luulest võib ka traagiline tõsi saada
aga see selleks


yller - 08.04.2003 kell 09:44

teema väline aga siiski asjalik küsimus
mix ***** teiste luuletusi siia toppida??????
*** ma akkan ka netist teiste omasid tppima ja siis riputama
sellel nagu pole mõtlet
ise võiks kah oma aju rakkudega miskit välja mõelda ju


tiina - 08.04.2003 kell 09:49

Minu arust pole see keelatud, kellegi teise luuletusi kah kirja panna, mis tunduvad hingelähedased ja võivad ka teistele meeldida. Keegi ju ei avalda neid siin oma nime all...pole veel märganud et kellegi luuletaja luuletus oleks kirja pandud ja all tekst, et see enda välja mõeldud. Kõigile paraku pole seda luuleannet antud, ega see keela veel luulet armastamast ja seda lugemast ja teistega jagamast.


yller - 08.04.2003 kell 09:54

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Minu arust pole see keelatud, kellegi teise luuletusi kah kirja panna, mis tunduvad hingelähedased ja võivad ka teistele meeldida. Keegi ju ei avalda neid siin oma nime all...pole veel märganud et kellegi luuletaja luuletus oleks kirja pandud ja all tekst, et see enda välja mõeldud. Kõigile paraku pole seda luuleannet antud, ega see keela veel luulet armastamast ja seda lugemast ja teistega jagamast.


tead on sellised asjad nagu autoriõigused ja sellised asjad keelavad ilma autori loata neid kopida levitada jne
vot


Lola69 - 08.04.2003 kell 09:55

Vahel on keegi teine meie mõtte või tunde juba riimuvate või riimita ridadena kirja pannud. Miks mitte seda siis tema nime all omalt poolt edastada. Teised pole seda äkki enda jaoks veel avastanud?

Ei ole meile kõigile seda oskust sõnu ritta seada antud. Ja juba kirjutatu ja ilmale ilmutatu ka ju kellegi ajurakkude looming. Olgugi et vahendatud.


tiina - 08.04.2003 kell 10:18

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Minu arust pole see keelatud, kellegi teise luuletusi kah kirja panna, mis tunduvad hingelähedased ja võivad ka teistele meeldida. Keegi ju ei avalda neid siin oma nime all...pole veel märganud et kellegi luuletaja luuletus oleks kirja pandud ja all tekst, et see enda välja mõeldud. Kõigile paraku pole seda luuleannet antud, ega see keela veel luulet armastamast ja seda lugemast ja teistega jagamast.


tead on sellised asjad nagu autoriõigused ja sellised asjad keelavad ilma autori loata neid kopida levitada jne
vot
Eks kaeba siis kohtusse

Aga kuni pole pahatahtlikult neid ära kasutatud ja pole ennast võõraste sulgedega ehitud...arvan, et pole ühelgi luuletajal selle vastu miskit, et tema luulet siit loeme Terve nett igasugu luuletusi täis ja pole vahet kus nad ripuvad, kas kellegi kodukal, kuskil everydays või mujal portaalis, või asjalikumad siia lugemiseks kopitud...usun et kellegil pole selle vastu midagi eriti


synoptik - 08.04.2003 kell 12:24

Kahjuks ei ole mul seda annet niipalju et omaloomingut teistele lugeda anda...lihtsalt vanu kooliaegseid kaustikuid sorides need lullad leidsin ja kuna need mulle väga meeldisid siis tahtsin neid ka teistega jagada.Seepärast ma nad üles paningi.Kuna need on kooliajal kellegi teise kaustikust maha kirjutatud siis autorit ei tea.
Kurb et sellise asja pärast mulle turja karati ja Yllar võib nüüd rahul olla....niipea ma vaevalt siia midagi üles riputan enam
Mina pole nii osav sõnadeseadja kui Lola...igale naisele pole antud sellist oskust


yller - 08.04.2003 kell 12:55

Tsitaat:
Algne postitaja: synoptik
Kahjuks ei ole mul seda annet niipalju et omaloomingut teistele lugeda anda...lihtsalt vanu kooliaegseid kaustikuid sorides need lullad leidsin ja kuna need mulle väga meeldisid siis tahtsin neid ka teistega jagada.Seepärast ma nad üles paningi.Kuna need on kooliajal kellegi teise kaustikust maha kirjutatud siis autorit ei tea.
Kurb et sellise asja pärast mulle turja karati ja Yllar võib nüüd rahul olla....niipea ma vaevalt siia midagi üles riputan enam
Mina pole nii osav sõnadeseadja kui Lola...igale naisele pole antud sellist oskust


tra sa siis kohe nii
egas ma kahh ei oska luuletada aga ikka olen nii loll et ajan oma luulet siia ülesse
ja luulet võid ju ikka siia uppida et teistele hea meelt valmistada ja endal kah hea olla siis
ja mind ei tasu ültse tähele panna
vot


synoptik - 08.04.2003 kell 19:54

Muideks Yller on mul omaloomingut ka paar tükki siin lullade all olemas.Kuid ainsateks nad jäävadki.Lisa minu poolt enam ei tule.


marintz - 08.04.2003 kell 19:59

Tsitaat:
Algne postitaja: yller

tead on sellised asjad nagu autoriõigused ja sellised asjad keelavad ilma autori loata neid kopida levitada jne
vot


jätsid lisamata kasu saamise eesmärgil...siin foorumis vaevalt keegi kasu lõikab sellest kui teistele ka oma meelisluulet lugeda annab


webkaaren - 09.04.2003 kell 08:12

Nojah.....eks meil kõigil käi aegajalt mingid hood peal ja kuna vaimline exhebitsionismus "Kodututes" on täiesti uuelaadne kogemus ja kuna trumm on juba läinud....


MANI F.........(EST)

ma ihkan teile oksendada sülle
ning terve ilma ära määrida
et masendatud saaksid õilishinged
ja püha viha taas võiks käärida

esteet saaks jälle lüüa kanda rindu
sest tema ilumeelt on julmalt riivatud
ja rahvuslane väljendada indu
et kontra oleks puuri pistetud

õrn jeesu poole palvleja
saaks tihti närvikrambid
ja saatan põrgus rõõmustaks
kui levivad mu jambid

nii sülgan teie poole nüüd
ma oma sapist tatti
mind needku rahvast igavest
kui tõbrast varast pätti

sept.94


yller - 09.04.2003 kell 08:19

Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren
Nojah.....eks meil kõigil käi aegajalt mingid hood peal ja kuna vaimline exhebitsionismus "Kodututes" on täiesti uuelaadne kogemus ja kuna trumm on juba läinud....


MANI F.........(EST)

ma ihkan teile oksendada sülle
ning terve ilma ära määrida
et masendatud saaksid õilishinged
ja püha viha taas võiks käärida

esteet saaks jälle lüüa kanda rindu
sest tema ilumeelt on julmalt riivatud
ja rahvuslane väljendada indu
et kontra oleks puuri pistetud

õrn jeesu poole palvleja
saaks tihti närvikrambid
ja saatan põrgus rõõmustaks
kui levivad mu jambid

nii sülgan teie poole nüüd
ma oma sapist tatti
mind needku rahvast igavest
kui tõbrast varast pätti

sept.94


algas päris ästi


webkaaren - 09.04.2003 kell 08:23

Järgnev oopus sündis peale seda, kui kohtasin oma kunagist õpetajat, tõelist Intelligenti ja Daami. Jahus raamatukogus koos teiste pensionäridega seebikat. Ka sina, Brutus....


matusekontor saab kasumit
kirstumeistritel rohkesti tööd
kõikidel kalmistuil korraga
mehed kaevavad päevad ja ööd

surnukuurid täis on pilgeni
tihti koliseb kiriku kell
maarjama rahval on leinaaeg
kõigil hing nõnda nukker ja hell

pole mõtet meil edasi elada
puudub tahtmine võimalus jõud
äralõppes igaõhtune lohutus
metsik roos oh milline õud

sept.94


webkaaren - 09.04.2003 kell 08:32

küll on tore tõbi
grafomaania
kirjutamis krõbin
kena kuulata

kõik mis pähe tuleb
panen paberil
igas mõttekäkis
iva sügaval

pärast saadan teile
võtke lugege
minu tõve mõju
ära kogege

sept.94


webkaaren - 09.04.2003 kell 08:42

Vara veidi ilkusin.. Aga elus on tihti nii, et korra Vestman all ja Piibeleht peal, siis jälle....
Jätkuvalt aktuaalne kuna jätkuvalt on mul häbi öelda- from estonia


aRNOLDILE

sind meeleldi kätel me kanname
suurt õilist me töörahva juhti
oh pagan läks meelest mul hoopiski
et enam need tiitlid ei kehti

presidendiks sind püüdsime valida
me iidol ja lootuste päike
kuid miski on mäda siin eestimaal
su saatus täis kõveraid käike

sest kahjuks me lootus sai petetud
riigitüüril sind näha me armas
seda kohta ei antudki sinule
ehkki priiust sa tooma meil varmas

siiski eeskujuks toome sind kallike
meie noortel kes peavad veel plaani
et nemadki õpiksid elama nii
iga võimu ees kummardaks maani

sept.94


webkaaren - 09.04.2003 kell 10:37

Oh neid deprekaid.....


ulun kui hunt mina üksinda
kõigi peale ma lõgistan lõugu
ennast üksindusse ma uputan
üksi olen kesk kadu ja õudu

oma kodus ma tunnen end rotina
kõigist vihatud tupiku aetud
ühtki päiksekiirt kuskil ei sähvata
halli pilviga taevas on kaetud

leian jõudu veel välja siit ronida
hingel leida ta rõõmsama poole
või lõpebki kõik siia jäädavalt
punkt pandud saab elu loole

1994


webkaaren - 09.04.2003 kell 10:42

ma jalaga löön lahti
te kauni kodu ukse
ja läkitan teil sõnumi
kus sees mu hingetukse

kõik köited kullakirjased
nüüd viige hoiuruumi
et uuel tõusval geeeniusel
saaks riiuli peal ruumi

veel parem põletage nad
te oma ahjus ära
et nende mõtted hambutud
ei varjutaks mu sära

sept.94


kontorihiir - 09.04.2003 kell 11:55

Webkaaren , sa oled üsna andekas )) tõepoolest!!


webkaaren - 10.04.2003 kell 06:15

No mõnele tõprale pole ikka miski püha....


Õlletilgake.

Õlletilgake
tasa, tasa,
langeb keelele,
tasa...tasa...

Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtleks tulles ka:
tasa, tasa !

Miks nii lõhud, pea?
Tasa, tasa!
Homme jälle hea-
tasa, tasa...

sept.94


webkaaren - 10.04.2003 kell 06:22

Mõnel on vahest ka selliseid hommikuid...


hommikul ärkan ja tööle ei taha
kohvi vaid keedan ja istun siis maha
aknast ma vaatan neid töörahva karju
kõik käivad sirgelt ja keegi ei karju

keegi ei hala ei issandat hüüa
kõik tahvad kaltsu ja kodu ja süüa
vilkalt end seavad nad üksteise taha
siis buss ega troll ei jäta neid maha

just nagu loomad kes tapale aetud
tunglevad peatusis kenasti kaetult
tunglevad trügivad peale et mahuks
et saaks end ärida lihaks ja jahuks

sept.94


webkaaren - 10.04.2003 kell 06:47

Sai kunagi miskist riiklise palvetunni teleülekannet vaadatud...


vaatan kristust ristipuul
ja vaikselt lasen peeru
papp peab jutlust muie suul
kuid mulle küll ei meenu
kuidas täna siia sain
ja miks ma olen kaine
kuhu sõbrad kadund on
kes on see võõras naine

pisitasa siiski näib
et miskit hakkab koitma
juba aastaid tagasi
mus lambike lõi loitma
põles nõnda praginal
et vastikuks läks õlu
suures hingeahastuses
võtsin endalt elu

nüüd ma olen tagasi
hoopis teises ihus
põrgust välja aeti mind
see polnd nendest ilus
mis sest et nõnda räpakalt
ma kütsin neil seal katelt
nad oleks pidand leppima
mis nõuda kaltsakatelt

ja kere mulle anti uus
ja hoopis uued sansid
palka saan nüüd korra kuus
ning toompea nõlval vantsin
juhin eesti riiki ma
ja vaikselt lasen peeru
kuhu pean ta juhtima
mulle küll ei meenu

1994


tiina - 10.04.2003 kell 07:01

weebkaaren...jääb vaid sind tänada mahlakate ja mõnusate luuletuste eest

Naerda sai palju...kuigi kui natuke mõelda, siis kohati asi siiski must huumor ja kisub pigem nutuseks...aga üritasin mitte sügavuti hetkel mõelda, sest niisama mahlakat luulet kah mõnus nautida...tõtt oli neis palju.

Pean minagi nentima...oled osav sõnasepp


webkaaren - 10.04.2003 kell 07:22

Eile nägin ma Eestimaad.


Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin kontoreid, saunasid,
nägin staape ja baarisid,
tänaval pätiparvesid-
eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Lällavaid põdrakarjasid!
Politseimundris nolkisid!
Prostituutide polkusid!
Eile nägin ma Eestimaad!

Eile nägin ma Eestimaad!
Puiestikud ja uulitsad kõik
vabaduse ja võrdsuse paik,
vaimuilm nii säramas, raip-
eile nägin ma Eestimaad!

sept.94


synoptik - 10.04.2003 kell 10:41

Tõesti mõnusaid ridu paned paberile
Jätka ikka siia nende üles riputamist
Mina nautisin nende lugemist


webkaaren - 11.04.2003 kell 07:56

rähn toksis posti nii hoolega
ja tegi päevotsa võpsikus kära
kuid järgmisel päeval ta hoopiski
peavalust andis otsad ära

siga sonkis mulda ja kühveldas
ja trampis ja müttas ja ruigas
õhtul end teega ta tohterdas
ja nohu ning köha käes oigas

karul ei olnud sest aimugi
tudis koopas kesk rägu ja räppa
keeras külge ja mõnusalt mõmises
nägi und ja lutsutas käppa

sept.94


webkaaren - 11.04.2003 kell 08:08

elu lõpuks end ette ma valmistan
maksan võlad ja puud tuppa toon
kohtan sõbrad ja kallimat kallistan
nagu nõuab meil levinud toon

kraamin korteri vaibad kõik soputan
taara poodi ja ämbrisse praht
oma hilbudki läbi ma loputan
voolab torusse räpane vaht

suure laua siis katan ma linaga
panen taldrikud kahvlid ja noad
küünlad klaasid ja pudeliavaja
kappi külma kõik võrratud road

käin vannis ja siis ajan habeme
puhas pesu ja valitud lõhn
vestilt harjan ma viimsegi ebeme
lips otseks tasku rahakott kõhn

heidan kirstu ja hakkan sind ootama
sulen silmad ja siis alles tean
peiekutsed jäid laiali saatmata
jahtun vaikselt ja ennast ma nean

sept.94


webkaaren - 11.04.2003 kell 08:33

meie kiisul kriimud silmad
minu hirmul ka
kust ta mulle külge hakkas
ei tea arvata

tuli ta ehk pudelist
või õllevaadi seest
ehk hoopis elumudelist
et tubli see kes ees

või tõi ta koju naisuke
kes külas harva käib
mul ajus mõte laisuke
et minu aeg on täis

see väike ilge hirmuke
käib ringi minu sees
et ära jahtub ihuke
ja miskit pole ees

et asja pole peldiku
ei kööki kambri ka
ja vald peab oma heidiku
jaoks augu kaevama

mu matus kantaks kulusse
ja mõruks läeb te meel
sest hoopis kena pidukest
saaks panna selle eest

teil pole miskit parata
see minu viimne trööst
sest muidu lähen lehkama
hais hõljuks suveöös

sept.94


webkaaren - 11.04.2003 kell 08:38

palju õnne sünnipäevaks
kallis kodumaa
sulle palju lilli toome
teeme kraapsu ka

kenasti me kaunistame
sinu kalmukse
kolme värvi lilleõied
pärjaks põimime

siis me suure haavateiba
läbi lööme sust
et sa hauas rahus püsiks
oleks ükskord kuss

1994


webkaaren - 11.04.2003 kell 08:48

ostsin endale targa ma raamatu
et teada saada mis tõbi mul kallal
miks naine sõimab et olen nii saamatu
naaber irvitab möginat vallal
miks hommikul kõht minul koriseb
lapsed iial ei ütle mul tere
miks koer tuleb vastu ja uriseb
ilmast ilma on lahti mu kere
miks jalad mul alati haisevad
ja sokikannas on määratud augud
miks ilmas ei ole must laisemat
ja saatus jägab mul võmmud ja paugud
miks loteriil ei võida ma kunagi
ja taimetoitu ma süüa ei taha
miks meeldib mul pekk nii kui munadki
ja kõik pruudid on jätnud mu maha
miks mälu on nigel mul enamast
ja autot ei jäksa ma osta
miks pätid tänaval teevad must salati
ja kass võtab mu jalamatile kusta

Ei saand ühtegi vastust!
Vist oli vale raamat!

sept.94


eero - 11.04.2003 kell 08:50

Huvitav ma m6tlesin et mis asjad on lullad...ettekujutust ka plnd mitte...aa kiusatus oli suurem ja mis ma n2en luuletused....ma sisi v6tan j2rgmine kord sahtlip6hja kaasa ja kirjutan siia


webkaaren - 11.04.2003 kell 09:02

No ei kannata ülbusepuuduse ja tagasihoidlikkuse all. Ei Kannata!

ma ei arva et mu värsid on ilusad
ma ei arva et mu värsid on kenad
neid trein mina suurima hoolega
sest geniaalsed on nemad
neid ihkan ma näha kord trükitult
hiigelkogustes pakitult veetult
ja koduses hubases kemmergus
läbiloetult pühitult neetult

sept.94


Sellega lõpetan enda soolokava. Otsa said. Olen juhindunud sellest pushkinlikust printsiibist, et kui vähegi suudad, siis ära kirjuta. Siiani olen vastu pidanud. Mille eest ma teid nüüd siis karistasin? Tegelt pole te ju mulle midagi halba teinud..... Ah,


pirka - 11.04.2003 kell 10:09

Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren
Sellega lõpetan enda soolokava. Otsa said. Olen juhindunud sellest pushkinlikust printsiibist, et kui vähegi suudad, siis ära kirjuta. Siiani olen vastu pidanud. Mille eest ma teid nüüd siis karistasin? Tegelt pole te ju mulle midagi halba teinud..... Ah,

Numis jutt
Ja kui me pole sulle miskit halba teinud, nu miks siis lõpetad. Sa ei oleks pidand lõpetama.
/me naeris nii mõnegi asja peale mõnuga
Kuigi jah, samas nii mõneski kurb-valus tõde sees...
Jätka samas vaimus


webkaaren - 11.04.2003 kell 11:20

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren
Sellega lõpetan enda soolokava. Otsa said. Olen juhindunud sellest pushkinlikust printsiibist, et kui vähegi suudad, siis ära kirjuta. Siiani olen vastu pidanud. Mille eest ma teid nüüd siis karistasin? Tegelt pole te ju mulle midagi halba teinud..... Ah,

Numis jutt
Ja kui me pole sulle miskit halba teinud, nu miks siis lõpetad. Sa ei oleks pidand lõpetama.
/me naeris nii mõnegi asja peale mõnuga
Kuigi jah, samas nii mõneski kurb-valus tõde sees...
Jätka samas vaimus


Noh selles mõttes otsa said et lihtsalt said otsa. Ära lõppesid. Põhi väljas ja rohkem pole.


Marla - 15.04.2003 kell 11:05

Minu oma ka:

-Kunstiajalugu

Demonstratiiwselt tõstan oma pea
See mu paremas käes
Ma üldsegi wist enam
Maailmast midagi ei tea
-aga ometi näen.
Vulgaarsused sest sajawad mõistusse
Aega suremiseks-oh kurat-olemas pole.
Senjoor, helistage söör Goethe'le
Kurb uudis tal wiige:
Mu velvetist wannitoas märatses mister Dali


.üldsegi saab wäikse ülewaate minu loomingust nii, et http//:www.hot.ee/kloaak ja kasutajanimeks mul seal
"ahhetamapanewalt wulgaarne".


Sellike - 17.04.2003 kell 10:10

Täna olen ka mina jumal
ma teen mis iganes tahan
ja vaikse salu servale
ma matan oma südame maha.
Ei taha ma teada kohtagi
kuhu ma südame matsin
ei taha teada kivikest
mille alla ta peitsin
Ja sina võid näidata näpuga
ja ette mul mõndagi heidaks
Aga mina ei taha oodata sügist ju
ja vihma mis pisarad peidaks.
Üleliigsest hoobist saada võib peks
miskist hetkest ma armu ei palu
käin ringi ma parem nüüd kivina
ja hoope vaid vaikides talun.
Ja pimedas kohtan ma vahel ka teist
ja kaarega möödume ruttu.
kui vaikides mõistaks me teineteist
ja kuuleks hääletut nuttu.
Me möödume hetke ja pimedas
ja teame et siia meid tõite
me oleme pimeduse jumalad
ja teie meid selliseks lõite.


Sellike - 18.04.2003 kell 00:20

Ommiku ärgates linade vahel
ei mäleta eelmist ööd
Miski keha norskab selja taga ,
Võõras käsi pitsitab vööd

Mitmes kõrtsis olid sa õhtul
viimases võtsid jõid ennast seaks
Nüüd hommikul piinab see küsimus
kellega oled kas vaatama peaks

Kui libistaks voodist end välja
Lootuses-ehk ei ärkagi neid
ja unustaks kõik mis oli
kui ei mäleta - polnudgi meid


Sellike - 18.04.2003 kell 14:14

kõnnid lehteda sajus
lohistad jalgu
lükkad lehti laiali
arvad see on algus
eemaldud teistest
et keegi ei näeks
pole kaaslast vaja
kes hoiaks sind käest
pole hääli ja müra
kuulead lehtede kahinat
astudes vaikselt
tunned sammude sahinat
sinust saanud on sügis
seda polegi vähe
sinu hääl on tuul
naer langevad lehed
ja mina seal kuskil
nende sees ootan
et jääksid veel kauaks
ma tõsiselt loodan


NormKutt - 23.04.2003 kell 04:49

Sammun võõrsil rinnus valu, igatsus,
iga linnulaul mis kuulen, sinu häält mul meenutab.
Sätendavas järvevees, vaid silmi kauneid näen, ning
taamalt paistva luige ilu sinu varju jääb.


NormKutt - 23.04.2003 kell 04:55

Laev

Laev lahkub varjulisest lahest avamerele,
kus tuul tundmatu ja teekond pikk.
Noorukesed meremehed uljalt mastis kaugust vaatavad,
vist oma esimesi ohte ootavad?
Kogenumad uurivad neid, silmis minevik,
ja mõtteis raskused, mis poistest mehed teevad.

Laev Tormi meelevallas kõigub siia-sinna,
ja abi kusagilt ei ole loota.
Ainsaks toeks on viimsed sõnad kaldalt,
mis teeleminejaile soovind head.
Mees kes tormis rooli hoiab,
neile sõnadele mõtleb:

"Head õnne ja palju muud,
mis aitaks purjedesse tuult.
Laev, kesk laineid jõudsalt liikugu,
ja mäss, et sel ei puhkeks iialgi!"

Nurinata, võrdselt jaotub töö,
kõik kõigile on kindlad päeval-ööl!
Ja laev liigub edasi, liigub jõudsasti!


Sellike - 27.04.2003 kell 12:37

Tuli vasta mul võõras
vihma mantli hõlmad laiali
oli kaasa tal keegi
kellel polnud nägugi
vaatasin ta tumedaid silmi
ja tundsin neis lõputut valu
ja märkasin teine
on täpselt mu nägu
nad lahkusid vaikides
võttes osa minust kaasa
nad võtsid mult rõõmu
ja lapsepõlve päikse ja aasa
ja korraga olin nii vana
ja lusti ma mängust ei tundnud
tulge tagasi võõrad ma palun
lapse naeru mul tagasi vaja


yller - 27.04.2003 kell 16:03

ma vaatan kella
ma ootan sind
sa pidid siin olema ju
juba ammu
kas unustasid?
ei usu
ju tuli
midagi targemat vahele
targemat ja paremat
kui mina
ma seisan siin
sületäis roose käes
ma vaatan neid
ei
mul ei ole rahast kahju
lihtsalt et
sina ei näe neid
ma lihtsalt viskan nad ära
nagu sina viskasid minu
oma mälust
ja ka elust
aga ikka veel ma ootan
nagu truu koer
kes ootab peremeest
kes on ta üljanud
juba on hämar
pimedaks akkab minema
ma olen oodanud terve päeva
lõpuks sa tuled
ei
mitte üksi
ja mitte minu juurde
sa purustasid
illusooni
milles elasin
sa purustasid
midagi
mida ei saa
iialgi tagasi


27.04.2003


Blond_Bimbo - 28.04.2003 kell 17:58

Päris hea, nädsa, kui palju andekaid inimesi.
Webkaaren, Sinu iroonia meeldis mulle eriti.


tiina - 28.04.2003 kell 22:47

Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren

Noh selles mõttes otsa said et lihtsalt said otsa. Ära lõppesid. Põhi väljas ja rohkem pole.
Oot...mis...juba otsas?

Aga sa hakka kenasti neid nüüd juurde vorpima. Ma jään uusi häid lullasid ootama


Lola69 - 28.04.2003 kell 22:52

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Tsitaat:
Algne postitaja: webkaaren

Noh selles mõttes otsa said et lihtsalt said otsa. Ära lõppesid. Põhi väljas ja rohkem pole.
Oot...mis...juba otsas?

Aga sa hakka kenasti neid nüüd juurde vorpima. Ma jään uusi häid lullasid ootama


Et alles nagu sai maitse suhu ja juba öeldakse, et otsas
/me ootab kah


Sellike - 29.04.2003 kell 13:14

Pilkases öös näen und
ja sina oled seal mu lähedal
surun enda vasta su
süütult - see miskit ei tähenda
Hoian ümbert
ja tunnen su lõhna
surun kergelt
su kehakest kõhna
ja tean see tõesti
niihea ehk oleks
kui oleks sa siin
ja uni see poleks


li-li - 11.05.2003 kell 04:43

Tahaksin kuhugi ära
ära siit elust hallist
eemale kisast-kärast
sinu juurde mu kallis.

Koos läheme ära sinna
kus rahu vajub me pääle
kuhugi pole enam minna-
seisame maailma äärel.

Tule hüppame alla
et näha mis edasi saab
koos tõukame ennast valla
enam iial ei puutu me maad.


li-li - 11.05.2003 kell 04:50

Palju ei olegi vaja,
et rõõmus olla siin ilmas-
kauge kauni laulu kaja
või naer kahes lapsesilmas.
Jah,palju ei olegi vaja.

Palju ei olegi vaja,
et põrguks võiks muutuda taevas
kui kaotad kord tuttava raja,
kui süda mõnel öösel on vaevas.
Jah,palju ei olegi vaja.

Palju ei olegi vaja
et ühest teiseni astu.
Elu ise sind astuma ajab
ja keegi ei saa selle vastu
ja seda ei olegi vaja.


Ello Truu


Nemo - 13.05.2003 kell 19:01

Mulle meeldib eriti üks W.Blake'i luuletus....nimeks sellel The Tiger:
TIGER, tiger, burning bright
In the forests of the night,
What immortal hand or eye
Could frame thy fearful symmetry?

In what distant deeps or skies
Burnt the fire of thine eyes?
On what wings dare he aspire?
What the hand dare seize the fire?

And what shoulder and what art
Could twist the sinews of thy heart?
And, when thy heart began to beat,
What dread hand and what dread feet?

What the hammer? What the chain?
In what furnace was thy brain?
What the anvil? What dread grasp
Dare its deadly terrors clasp?

When the stars threw down their spears,
And water'd heaven with their tears,
Did He smile His work to see?
Did He who made the lamb make thee?

Tiger, tiger, burning bright
In the forests of the night,
What immortal hand or eye
Dare frame thy fearful symmetry?

Selline luuletus meeldib mulle....paneb mõtlema mind....
Kahjuks on inglise keeles....aga originaalkeeles ongi tavaliselt ilusam, kui just meistertõlkijat pole...
Seda luuletust kuulsin muidu ühest multikast....Batman oli vist....ja hakkas kohutavalt meeldima....kes ütleb, et multikatest midagi õppida pole


yller - 16.05.2003 kell 21:51

Ma tahaksin nutta
ja uppuda oma pisaratesse
olla nagu üks valge kajakas
keset üüratud ookeani

ma tahaksin nutta
ja mitte enam elada
olla surnud
ja kunagi enam mitte nutta

ma tahaksin nutta
ja mitte olla siin
lihtsalt olla kuskil mujal
ja nutta edasi


yller - 16.05.2003 kell 21:54

ma tahaksin olla keegi teine
ainult mitte ma ise
ma tahaksin elada kuskil mujal
ainult mitte siin, kus praegu
ma tahaksin mõelda teisi mõtteid
ainult mitte neid mida mõtlen praegu
ma tahaks et peale sumra mind põletataks
ainult mitte matta siia mulda
ma tahaksin olla surnud
ainult mitte elada - nüüd ja praegu


li-li - 17.05.2003 kell 03:16

Palve

Kuu leegina merele
põletab raja.
Üks värelev vari
sääl pihlaka najal
kui vaim seisab hilju,
oks tihedalt pihus,
ta varbad on märjad,
hing lõdiseb ihus.

Jääb kuulama laine
kuis pisaraid voolab
ja palub kui paine
hääl tasane Loojat:

oh hoia mu kallist
ja käi tema kõrval
ja ole ta tugi,
teed juhata õrnalt
ja aita tal leida
südamerahu...

Oh võta see valu,
mis hinge ei mahu.

_________________________


wimp - 03.06.2003 kell 15:51

Mis meelestub sul, ma küsin,
kas viski või konjak või viin?
Või koka- või nikotiin...?
Läeks teeks ühe suitsu?
Ei taha?
Noh, õigus ju on:
pole seegi ju mõnu vaid piin,
see eal ei jäta sind maha -
vahel seal tabab sind, vahel siin.


li-li - 24.06.2003 kell 16:33

Unenägude maal
minu toas istud taas,
seinal kell tasa sekundeid käib.
Silmis sädemetants,
süda habras kui klaas
ja su lõhna mu sõõrmed on täis.

Unenägude maal
jälle naeran kui laps
heledalt mittemillegi üle.
Pole vajagi muud,
kui et teame me kaks:
selles öös hoiab ingel meid süles.

Unenägude maal
siiski kumbki ei näe,
kuidas hommik uut koidukiirt ihub.
Justkui paludes:jää!
Võtad kinni mu käest
ja ma ärkan,su puudutus pihus.


li-li - 24.06.2003 kell 16:37

Luba ma täna
seisan su najal,
luba mul õlale
toetada pea.

Ole mu juures,
ma rohkem ei vaja,
vaiki ja ole
mu vastu hea.

Kui ka ehk niisutan
pisut su õlga,
kaotsi kui läinud
on taskurätt,

ole mu juures
ja ära pelga,
täna ma vajan
su tugevat kätt.

Mõnikord sõnad
mu ligi ei püsi,
vahel ei piisa
enese väest.

Ole mu juures,
ära vaid küsi.
Seisa mu kõrval
ja hoia käest.


kaitsevaim - 24.06.2003 kell 20:12

Elad sa elu, mis leiab su kallima,
kaunites lubadustes leiad sa lumma,
mis iial ei saa sinu jaoks tõeks,
sest enne sa muutud elujõeks.

Nii kaua kui voolib edasi
end üle kivide-kändude
see lõputu tungide voog
nii kaua elad sa minuga koos.


Hiirekas - 24.06.2003 kell 20:14

võta mind enda juurde, ma tahan kaugele eemale,
sinu juurde, ainult sinna ma tahan.

Olla su juures, see oleks nii uskumatu ja ilus,
sinu kätest tahan hoida, õrnalt suudelda ja mängida,
ma tahan olla täna öösel sinuga, ainult meie, kahekesi,
kas saakski veel miskit olla paremat?

Sa mõistad mind, sa oled minu jaoks kui palsam,
kui mu käsi liigub su kehal, kõik see kurbus ja masendus,
lendab minema, ainult sina sinna jääd, nii ongi õige,
ainult sinust tahan ma elada.

Ma hoolin sinust nii väga, ma tahan et meil oleks hea,
kõik su pärast annan, sa tead ka seda, ma tõesti armastan sind
ja seda kirgedes keha mu kõrval. Meil koos on nii tore,
loodan et see kestma jääb, sinuta oleks mu elu võimatu,
sinuta polekski midagi, ma olen sõltuvuses sinust, tüdruk,
ainult sina lubad mul elada edasi.

Palun, luba veel, sest ütlemata me vahel on alles nii paljut,
need sõnad ja laused, need tunded ja vihjed, nad kõik on tõelised,
me armastus, see on ehtne. Miski ei seda enam takistada suuda, me oleme koos,
viimaks saan öelda: kallis, sind ma armastan ja sinust ma hoolin.


Hiirekas - 25.06.2003 kell 17:00

Veel päike paitab lainte varju
veel tuulte eest ei otsi varju
veel südameis on soe kui suvepäev

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja siis kui sügis on käes
vihm sinu aknale taob ja taob
kuni ta kaob ja võtab kaasa sind

Veel öödes sinu samme kuulen
veel avanevad palved suured
veel pimeduses niilab habras leek

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja ükskord väsivad käed
mis seni hoidnud on seda tuld
avaneb muld ja võtab kaasa ta mind

Veel igatsusi hinges tuikab
veel unistuste luikgi huikab
veel kuskil kõrgel luigeparv on teel

Kuid usu, mööda kõik läeb
ja saabub lahkumispäev
siis ümberringi on südatalv
lume all ei enam erista sind

Ma sõuan pilvena sääl
kus hääbub paljude hääl
ja tunnen, oleksin nagu muld
valge lind, mmmmm

Ma sinu laulusse kaon


Hiirekas - 25.06.2003 kell 17:02

Ma olen nii kurb,
mul on nii paha!
Ma üldse siin kurvas kohas olla ei taha!
Ma vajan õnne ja armastust,
ma tean, et see on ilus unistus?!
Ma vajan puhtust, mu hinges mu peas,
kui nii siis kõike ma jälle tean.
Ma tean kuidas teha ja olla,
millal lahkuda ning tulla.
Mul on vaja ka tuge ja usku on ka,
sest usuta, me unistada ei saa.
Ma loodan, et läheb kõik hästi mul siin,
mis siis, et see elu on üks paras piin!


Hiirekas - 25.06.2003 kell 17:03

Surm ja saatus, elu on vaatlus.
Sina oled ettur, kelle töö on pettur?!
Tahtes või tehes, mõtled et see on ehe,
pettuma pead sa parem seda tea!
Kabe on mäng mida mängima pead,
kui kaua, kui hästi,
seda saatus vaid teab.


Hiirekas - 25.06.2003 kell 17:05

Ja nii ma seisan,
üksi, kõhkvel vaiki...
Vaikus purustab kõrvad,
sooritab hingemõrva.

Ma seisan ja ootan,
et oleks aega,
kui minul on
ja teistel pole...

Seisan ja ikka ootan,
kellelgi teisel ei ole,
kellegi teise jaoks
ei ole,
iseenda jaoks vaid olen.

Ma võiks olla, nii kõik,
samas mitte midagi...
Ja kõikjal,
kõhkvel seisan vaiki!

Hing kisendab,
olen üksi
vaikuse valusates hetkedes!


Hiirekas - 25.06.2003 kell 17:10

Viivuks istun veel kord maha,
mõtlen kuhu minna mul veel täna.
Ümber ringi pime näib mul,
pole valgust pole teed mul näha.
proovin tõusta kuid ei jõua,
hinge matmas on mul vaevad.
üksi jäetud tee peal siia,
olen elu raske tee peal käija.
üksindusest hing mul painab,
olen eksinud teelt ma teava.
kaotanud olen nüüd ma armsa,
sest ta südames mul on kui leavas.
püüdes pimedusest nüüd ma veel,
viimse tee mis mul veel ees.


Hiirekas - 03.07.2003 kell 12:25

Tahaksin et mu sõbrad...
kevadeloojangu tuulde,
viskaksid mu tuha
rahulik hüvastijätt suudel

Soovin neile kogu enda õnne
ja ei kübetki enda kurbust
Soovin neile tükikest mõtlikust
ja ei kübetki enda tühisust

Kord aastas.. kevadhommiku udus
naerataksite, sõbrad, päikesetõusule
ja mõtleksite hetkeks mulle..
ja taevas oleks sama ilus teile
nagu see oli kord mulle..

''
ps. see ongi mu viimne tahe :|


autorit ei tea


kykloop - 09.07.2003 kell 19:34

Miks ema?

Miks võtsid mu päeviku ja LUGESID,
minu salajasse mõttemaailma PUGESID?
miks võtsid mult õiguse teha SEDA,
seda mida tahan üle kõige, näha TEDA?
ema, miks ütled mulle, et olen HOOR,
kas ei mäleta, mis tegid sa ise, kui olid NOOR?
Miks ei lase sa minna mul VÄLJA,
olla teistega koos ja teha NALJA?
Miks mõtled, et hald on mulle TEMA,
ütle miks, miks EMA?


by: kille


mustnotsu - 10.07.2003 kell 14:30

Oh sa püha ristivägi!
Lausus nunn kui päikest nägi.
Külamees seal sülgas maha,
Nunn see peitus risti taha.
Külamees see tappis siga,
Nunnale läks viima liha.
Haaras kätte suure noa,
Nunn see mõttes tegi roa.
Nunn see vana maiasmokk,
Närib liha nigu rott.
Ei saa ette, ei saa taha,
Külamees joob raha maha.


sirli - 16.07.2003 kell 00:31

Mõtlesin, et kirjutan teile veel miskit

Valgemust

Inimesed vahelduvad,
algul ühed, pärast teised.
Hinged-needki kahestuvad,
pole need, kes olid eilsed.

Sa ütled üht ja mõtled teist,
ka mina seda kunsti tean,
mis alles jääb nii inimeist,
kui vale tõde võitma peab.


montca - 22.07.2003 kell 03:33

Kes meeldida tahab, peab roomama,
"jah" üteldes "ei" peab mõtlema,
mis teine tahab, peab tegema,
peab ahelaid kandma ja — tänama!
Peab kandma lõpmata palju veel,
peab tundma, kuidas tal murdub meel,
peab kummardama kulla eel —
peab nuttes naeratama veel.
Ja kes ei taha, ei meelita ta,
ei taha, ei taha, ei tahagi ta!
Vaid külmalt elugi pakub ka —
tal enesel katsutaks` meeldida!

Juhan Liiv



--------------------------------------------------------------------------------


petuke - 22.07.2003 kell 09:17

Mis nüüd, siis teha, kui mul ei tule?


Uximer - 24.07.2003 kell 02:18

State of ...

I run.
with eyes closed.
Don’t know what’s on my way.

I fall.
I feel the pain.
Eyes still closed, I stand up
and run away.

Raindrops falling,
on my face, on my eyes.
Cannot open, cannot cry.

Stop!
My god, let me stop!
Let me breathe just a bit.
Let me see it.

I collapse,
my vision fades.
I’m beginning to see.
See inside of me.

There is ...
the whole universe.
Everything is clear to me.
Now I can see.

Now I can stay.
Feel the raindrops on my face.
Now I can close my eyes.
Now I can run away.


montca - 06.08.2003 kell 03:10

Tsitaat:
Algne postitaja: sirli
Mõtlesin, et kirjutan teile veel miskit

Valgemust

Inimesed vahelduvad,
algul ühed, pärast teised.
Hinged-needki kahestuvad,
pole need, kes olid eilsed.

Sa ütled üht ja mõtled teist,
ka mina seda kunsti tean,
mis alles jääb nii inimeist,
kui vale tõde võitma peab.

Kui lausa ise luuletad, siis võib sind kiita . Hea sisuga


sirli - 06.08.2003 kell 18:12

ikka ise, aitäh kiidusõnade eest


li-li - 14.08.2003 kell 19:46

Vaikus ja varjud.

Kätte jõudnud on hiline tund,
ümberringi hägune vaikus.
Seisan aknal ja mul pole und,
- päevahelinaid mõtetes kaikub.

Õrnalt süütan ma väikese tule,
- nina haistab põlevat tahti.
Aknaraamidest vari on lumel,
pisut eemal peegeldub tähti.

Kuust sädelev lumi on rõske,
särab varjude vahel ta.
Külmalt puudutab aken mu põske,
tunnen üksildust vaikuses ma.

Metsa ääres on jäätunud järv
kuhu ei ulata unetu silm.
Selle kohal vaid helendav värv,
- halliks muutund on varjudest ilm.

See valgus seal jättis varje,
varje pikalt uneleval teel.
On vaikuse - varjude karje,
mis kuulmata kellelgi veel.

Nii seisan ma vaikides tund,
varsti lisandub teinegi veel.
Pea tunnen silmi laskuvat und,
- hinges magamist hommiku eel...

1997. A.V.


li-li - 14.08.2003 kell 20:01

Mälestus.

Õhtuvaikus.Hämar kaminatuli looklemas sütel.
On tugitool pehme mu all ja mõtteis sulgun mälestuste
kaugesse ratta. Sinklas kuuvalgus aknaruudust tuppa
heidab sulades seinale mineviku pilte. Ning üksilduses meenuvad
üha enam ja enam helgemad hetked. Meenud Sina - mu arm
ja paljugi veel, kus hõbra kuu karskeima valguse all, me asu andsime
teisele valgusele - armastuse valgusele. Kesk sahisevat varje,
me sõnad ja suudlused läbisid tundmatut pimedust.
Me justkui haprad kõrred, hõljumas tuules ja paindumas maani...
Adun ohkavat häält ja kaunist keha mu tuksleva suu all. Ihu sädelemas
öövalguses, kui hõbedane haavaleht. Öö on sametine, kuu kui kullakera,
tähed taeva tinutatud... - sinu suu on minu suu, sinu süda minu süda.
Ja tõesti, öövaikus..., keha keha vastas ja õhus puhta suudluse igavene jälg.....

20000. a. A.V.


li-li - 14.08.2003 kell 21:03

Otsus,

Ma vaiki seisan enda ees
ja küünal näpus vilgub.
Siit lahkumas on elust mees,
kes õnnetu ja silmis tilgub.

Mul pole õnne , looja kallis,
sa mind ei ära unusta.
Mis elu on ses ilmas hallis,
kui saatus lootust purustab.

Tean muld, mis minu matab,
ei rõõmupäevi too.
Tean Jumal, kes mind matab,
ei andestust ta loo.

Siin jätan seisma oma tööd,
ja panen kingad puhke.
Veel palun, kella kirik löö,
- ma polnud iial uhke.
Siis puhkab süda, puhkab rind,
mu viimsel rännuteel.
Ei tõuse eal ka kurnund hing,
kui pakud Jumal elu veel.

Mul otsus tehtud, nagu näed,
ei õnnistustki palu.
Kindlalt rinda ristin käed,
- kaob piinav hingevalu...

1994. A.V.


sirli - 18.08.2003 kell 11:50

kirjutan teile veel ühe luuletuse:

Ununev minevik

Me elame olevais hetkeis,
ei minevik hinges nüüd loe.
Ainult mõtetes rändame retkeis...
siis mälestus hinges on soe.

Loeb ainult see, mis on praegu
ja ilus on tulevik ees,
palju on kaduvaid aegu,
eksisteerimas mõtete sees.


Mustikamees - 02.09.2003 kell 10:24

Ma lisan ka siis oma luulet siia. Pole eriti professional aga midagi ikka.....

..::Lugu kallist tydrukust::..
..::Mustikamees::..

Seisab rannas, ilm on pime,
vaikselt hyyab, ta minu nime.
Ja kui ma tulen siis ta keha,
on märg ja kylm, nu mida teha.

Vihma sajab ja sajab palju,
vesi voolab, mööda keha, jalgu...
Ta huultel vihma piisad,
ja seda jälgin ma......

Mulle kallis, on see neiu,
ratest suutsin, teha leiu.
Nyyd minu suu ja tema huuled,
puutuvad kokku nii vihmas, tuules.

Meri möllab, suured lained,
mõlemad me, täitsa kained.
Armsad on, ta kaunid silmad,
koledad on, suve ilmad.

ja tema käed, mis nõnda kaunid,
seisan vihmas ja seda naudin.
Märjad riided, kaunis rind,
ses kylmas ilmas, võlub mind.

armastan ma, seda naist,
nagu kommi, välismaist.
Tema väike, armas nina,
seda armastan nyyd mina.

Temast nõnda palju hoolin,
näen teda rannas, näen ka koolis.
See on tydruk kogu elux,
tahax teda, kaisu lelux.

See tydruk on, mu elu õnn,
tähtkujux ambur, mitte sõnn.
Kell on juba, väga palju,
vesi pexab, vastu kaljut.

Hoian käest ja puutun suud,
ei ihka midagi, ei miskit muud.
Kaua temal, musi annan,
vihmas teda, syles kannan.

Kõnnime koos, sel märjal liival,
pimedas ja metsa viival.
Rada kadus, puude taha,
sinu sülest lasen maha.

Lehti langeb, tuul on vinge,
rannas teeme, väikseid ringe.
Lehti rebib võimas tuul,
sel suurel võimsal tamme puul.

Teda emmates ma tunnen,
kuidas tema vajub unne.
On ta väike on ta väsind,
tormi tuul on teda räsind.

Olen ise ka nyyd märg,
yldse pole, see nyyd härg.
Liikudes sel kivimuulil,
naeratus nyyd, on minu huulil.

Kysin temalt, mis su nimi,
et seisad siin, sel märjal kivil.
Vaiksed sõnad tema huulilt,
ära kadusid seal muulilt.

Panin käe, tal ymber keha,
vaikselt sositan, võix teha.
Midagi mis annab sooja,
päike ammu läinud looja.

Tydruk, ei tea su nime,
ilm on kylm ja väga pime.
Kallis mind ja mulle andus,
tema sosin, mu kõrva kaldus.

Kallis poiss, vii mind ära,
ära palju, tee sa kära.
olen väsind, olen nõrk,
ema mul, on kindlalt kõrk.

Märg on neiu, meel on kurb,
käes on temal kase urb.
Tõesti armas, on see pilt,
Tartuni 10km, näitab silt.

Kaua kõnnime, sel teel,
vihma sajab, veel ja veel.
See tydruk, jõetu ja kõhn,
mind hurmab, tema lõhn.

Metsa ääres võtan istet,
tunnen rinnus valu pistet.
Tunnen armastuse jõud,
pimedas metsas olla õud.

Aga me, ei karda nyyd,
kostab kuskilt kulli hyyd.
Surun neiu enda vastu,
koos edasi, me astu...

Varti paistmas, linna tuled,
vaevamas, on mind nyyd mured.
Kas sina, läbikylmund, märg,
elad seal, kus loigu järg...

Saadan sinu, lõpux koju,
ytled vaikselt, mu kallis poju.
Aitäh!! Sa oled nõnda hea,
kylmast valutab, mu pea.

Vähe kurb sai see luule.
seda tydrukut ma suule,
kindlalt suudlen,
ja tema nime lõpux kuulen.

See tydruk minu kallis Kataleen,
Ei pax, ei ole ta ka peen.
tal nimex piirisalu,
Rehemäel on tema talu.

Tõesti Kata, armastan ma sind,
tean, sa armastad ka mind.
Koos me pikalt, koos me kaua,
kuni keegi, läheb hauda....

ei iial, ei kunagi ma jäta sind,
oled kui, yx kaunis lind.
Ei ole paremat kui sina,
ja su väike, armas nina.

Loodan et, ses pikas elus,
oleme koos, ses mõnnas melus.
Alati me peame, olema koos,
lõpp kätte jõudis, selles loos.


Lola69 - 08.09.2003 kell 07:32

Ah, miks pole sündinud ma loomaks, halliks peniks, kes Su varjus roomaks, lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos - ja see on hing.

Heiti Talvik


Beith - 25.09.2003 kell 15:12

See on üks minu lemmik luuletusi, mis siiski ei ole minu sulest sündinud, ent andekas vaatamata sellele


Olen metselajas, kes su kõrri kihvad lööb
ja väga hea isuga su lihtsalt ära sööb,
kes rahus maha murrab su justnagu toore lamba
ja õrna kaela vajutab läikivvalged hambad.
Ma olen kaval kivitükk, mis jala ette jääb,
ma olen petlik lume alla peitund libe kiilasjää
ja mõnuga ma sinule panen jala taha
ja naeran ennast haigeks veel, kui kukud lartsi maha.
Ma olen just see terav vedru, mis su voodist lahti põrund
ja ma olen maitse sinu suus, just see kõige mõrum.
Ma olen linnusitt, mis kukub sulle taevast pähe,
ma olen palju asju veel, sest sellest on veel vähe.
Kui suitsumahv sul kurku läeb, ma olin jälle seal,
ma iga hetk su teele ainult lõkse üles sean.
Kui kuskil mudas libastud – see oligi nii mõeldud,
sest olen sinu needus ma – just mina, vana õelus.


*Maarja Vääri*


alar68 - 26.09.2003 kell 05:30

lemmik lulla mul pikrist,autorit kahjuks ei mäleta.

kask.

üks kask
mul kasvas ukse ees...


ja mina
käisin aknast sees...

sest kask
mul kasvas ukse ees...


euqen - 30.09.2003 kell 23:52

hirmus raske on see copy paste teha
proovin ise nati ei tule välja
Jätaks selle siiski Poeetidele Hahaa....


unistaja - 06.10.2003 kell 11:56

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
ma autorit eu tea kahjuks aga leidsin ma selle oma emale saadetud kaardilt

Su südamepuuris on vaikus
ja tuhandeaastane lind.
ta oskab kuid ei räägi
sest ta armastab sind



Jüri Üdi


sirli - 08.10.2003 kell 11:41

leidsin delfi portaalist ühe minu meelest väga ilusa luuletuse ja copyn nüüd teile ka siia lugemiseks, autoriks oli keegi Pizike.


Valgete küünalde valguses...
ootan ma Sind. Millal tuled?
Kõik oleks nii nagu alguses...
vaikuses silmad sulen.

Valgete küünalde valguses...
kõik minu ümber on vait...
väreleb leek... vahel tardub see...
huultel su suudluste maik.

Valgete küünalde valguses...
väljas vist süttinud tähed...?
Kuid koidikuvalguse alguses
minu unenäost jälle Sa lähed


tibbitus - 08.10.2003 kell 14:05

Ma tahaksin endale saada
su silmad,
su huuled,
su keha...
Ma tahaksin sinuga olla
ja sulle haiget teha...
Matahaksin viimse kui piisa sust välja pigistada
ja vedike hiljem su üle naeru kihistada...

Kahjuks pole enda looming ning ei tea ka autorit. Sai see luuletus kunagi ammu-ammu kusagilt meelde jäetud ning meeldib endiselt.
Kord saatsin selle jupikaupa oma kallile- reaktsioon oli ülimeeldiv...


viidik - 08.10.2003 kell 14:24

Tsitaat:
Algne postitaja: Mustikamees
Ma lisan ka siis oma luulet siia. Pole eriti professional aga midagi ikka.....

..::Lugu kallist tydrukust::..
..::Mustikamees::..

Seisab rannas, ....


Mudu tore, aga komadega, liialdad!


kaitsevaim - 19.10.2003 kell 10:36

Käi kaasas mu mõtete ja tunnetega
ja sa leiad end kaitstuna
oma enda mõtetes ja tunnetes.
Sinu tunded ja minu tunded,
minu mõtted ja sinu mõtted
moodustavad siis lahutamatu osa meist.

Armastus on see, mida sa nimetad kiindumuseks-
mina nimetan sind armastuse loojaks.
Meie vahel kaob piir, me sulame üheks
ja muutume suuremaks kui me kaks olime enne.

Kui leiad mind enda elus,
olen ma seal juba ammu olnud
ja kui sa soovid mind enda ellu,
kuulen ma seda juba enne kui sellest mõtled.

Ma leian sind su tegemistes,
ma otsin sind su kõhklustes.
Ma kaotan sind su vaenlaste eest,
ma näitan sulle su õnneteed...

Ma olen su Kaitsevaim


kaitsevaim - 19.10.2003 kell 10:37

Ma sooviks sul midagi sellist,
millest puudust tunned,
et võiksid sa tunda,
kuidas käin su jälgede sees.

Mis on see elu kui pole kaaslast,
kes nutab ja naerab sinuga koos,
mis elab kui tuli su hinges ja südames
mis soojendab meeli me ühisel teel.


kaitsevaim - 19.10.2003 kell 10:38

Tihti sa tunned end külmana,
tahaksid leida oma ühe ja armsama.
Hoida teda käte vahel ja hellitada
ning armatseda kuuvalgel ööl.

Oh miks ei leia ma sind,
mu armas, kaunis neid?
Kas ei näe sa siis mind,
et kõik see võiks saada tõeks?


kaitsevaim - 19.10.2003 kell 10:46

Tunnen end kui üleval pilvedel,
all voolab mööda lubaduste jõgi.
Kannab ta mu sügavamaid soove ja tundeid,
mis seostuvad me mõlema ühistes unistustes.

Kuulan ma su malbeid sõnu,
tunnen su südametukseid
Kaua ma otsisin seda, mis paneb
liblikad lendlema kõhus

Kadus see tunne, nii erutav ja hell,
kuid jäi südamesse unistuse hääl.
Nii kaugele jäi mu õnnetooja,
kuid siiski ma teda ju armastan


euqen - 19.10.2003 kell 23:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Töö kiidab tegijat,
mind ei kiida keegi.
See on sellest vist,
et mina tööd ei teegi
Mnjaa......ok ok oled kiitu väärt


sirli - 20.10.2003 kell 10:05

kirjutan teile veel ühe minu meelest parima luuletuse, mida olen kuulnud, autoriks on Juhan Viiding

Eluküsimus.

Kui ollakse ainult vastu,
ei olda kellegi poolt,
ometi on meil pilved
ja valgus mõlemalt poolt

Minus on õelad mõtted,
õieta, varreta,
ime, et ainult nendest,
veri ei tarreta.

Meile on palju antud,
ikka oleme nõutud.

Näha seda, mis elav,
on seda palju siis nõutud?


mella - 20.10.2003 kell 19:10

Kui väga lollist jutust väga ära väsid,
end välja lülita ja mõtle muust.
Nohh, näiteks:"Kuidas elad vasak käsi?"
või "Kas see jutt mis kuulen, tuleb suust?"
Ja vahel sekka ütle "Jah"
"Ohoo!"
"Kas tõesti?"
"Mine nüüd?!!"
* * * *
Ja kui ta tõesti läheb, ära tunne süüd!

A.Alavainu
PS Avelt küsisin luba!


pennu - 27.10.2003 kell 09:24

Meri
Seilates läbi elumere,
vaadates horisondile.
Silm eristab tormipilvi,
raevukaid ja süsimusti.
Siis tabab teadmine,
kallas kaduma läind on.
Tormiootel on selge,
viimaseks tunniks jääb see.
On rahu tehtud kõigiga,
meelt valdab segadus.
Mast murdub, paat upub,
vetesügavusse vajudes viimne mõte.
Oli elu, kahju, et lõpu leidis ta.


kaitsevaim - 01.11.2003 kell 13:46

Nüüd ma panen siis siia üles mõne luuletuse, mis sündis mu peas kokkutulekult saabumise õhtul...


kaitsevaim - 01.11.2003 kell 13:47

Nii külm ja vali on tuul,
mu käed on külmast kanged.
Ei oska ma minna enam kuhugi,
olen kui hüljatud hing.

Istun ma tundmatus
ja võõras kohas.
On vastik see mulle
ja mõttes on tusk.

Lõpuks tuleb mu päikesekiir
ja kaob meelest kurbus, nii must.
Kannab mind see soe tunne
sinna, kus on kodutud hinged.

Enam ei ole ma üksi,
tunnen end osana
ühest suurest melust
ja ongi selles kohas
see vähene midagi,
et olla lõpmata õnnelik.


kaitsevaim - 01.11.2003 kell 13:48

Ära lahku sa, mu kallis!
Jää viivuks veel sa ja
veeda minuga see ilus öö
kui kivil põleb tulelõõm.

Kanna hinges õnne
ja meie sõprust,
Nii mõnus on meil siin,
miks lahkuma pead siis?


kaitsevaim - 01.11.2003 kell 13:49

Oli hetk, oli tants,
järsku käis hele kõlks,
valdas tuba hingeängistus
ja Kay lebas põrandal.

Kandus kõikjale kurbus ja ¹okk,
Kay enam ei liiguta.
..........
Eero hoiab Kay pead.
Marx ütleb: räägi veel sa..
räägi tööst või koolist ka.
Mõtleb - ära ainult minesta.

Toibub Kay, kuid ¹okis ta,
vaja on arstidel aidata.
Viiakse ta minema siis,
tuppa jääb valu ja piin.


kaitsevaim - 01.11.2003 kell 13:50

Ei lähe meelest tänane õnnetus,
ja tuba jääb vaikseks.
Varsti muusika mängib edasi
ja muutub aeg-ajalt valjemaks.

Varsti algab karaoke,
mõni juba magab üleval,
mõni laulab või tukub ja
mõni käib saunas end kütmas.
Inimesi kukub kui loogu,
kõik ju nii väsinud.

Hommikul siis kõik minekule seavad,
jääb ülesse vaid üks armukeste paar.
Lähen mina viimaste seas
Tartu Waimu ja Eeroga.

Külatame veel siis Ladybird`i,
sellest tuleb jäänukite afterparty.
Ja nüüd, sel hetkel, olen ma kodus
ja meenutan seda mälestust, mõnusat.

20:23 26.10.03 Kodututele Kaitsevaimult!


tiina - 01.11.2003 kell 22:08

No Kaitsevaim oskas kenasti luulevormis meie ürituse enda silmade läbi kokku võtta.
Vahva tegelt.


lenxu - 08.11.2003 kell 12:49

Kirjutan siia minu arvates ilusamad (teiste luuletajate poolt kirjutatud) luuletused

Sa oled elanik. Ma olen maja.
Sa oled rand. Ja mina olen laev.
Ma olen
kuivi-huuli janutaja
ja sina oled
värske veega kaev.
- Jaan Kross -

****

Üks maja
sinises linnas
on alati timuka maja.
Jää suleb ta aknad talvel
ja tolmused paplid suvel
ja punane sadu sügisel
ja punased kardinad kevadel.
Möödujad iial ei teagi,
et siin asub timuka maja,
sest selleks, et tappa armastust
pole timukat vaja.

- Leelo Tungal -

****

Eks otsustage ise....


püsimatu - 08.11.2003 kell 14:38

Vajub alla päikese valgus,
õhk õues muutub siniseks.
Käes algava öö algus...


Kuu taevas...
teeb tuul viimset harjutust
rebib pilved öö näolt
algab kuuvarjutus.


kuriKass - 27.11.2003 kell 10:55

Time Works Like Acid
Jim Morrison


Time works like acid
Stained eyes
You see time fly


The face changes as the heart beats
& breathes


We are not constant
We are an arrow in flight
The sum of the angles of change


Her face changed in the car
eyes & skin & hair remain
the same.But a hundred similar
girls succeed each other


kuriKass - 27.11.2003 kell 10:57

If Only I
Jim Morrison


If only I
could feel
The sound
of the sparrows
& feel child hood
pulling me
back again


If only I could feel
me pulling back
again
& feel embraced
by reality
again
I would die
Gladly die


maylill444 - 28.11.2003 kell 17:19

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Kohe näha, et olen algaja.....kirjavead missugused!!


Ega need kirjavead ei loe sugugi!!!

Olgu ma siis kirjutan kah yhe iluza luuletuse..

Mälestus

Mere ääres unistan
liiva paitavad käed
vaikses nukruses mõistatan,
kas ma uut koitu veel näen
Miks küll leian mõtlemas end ma,
helesinine kuupaist mulle meenub nüüd taas.
Mulle meenus, et oli õnn minugi ees
kuid kahjuks lõppes tee.
Valgus! Ma pean ootama koitu
uhiuus algus mind on ootamas ees.
Eha tulles tänasest saab mälestus siis,
uus päev on algamas siit...


pisimumm - 01.12.2003 kell 21:13

Lasteluuletus küll aga ilus ja armas:

Mida ma veel hoian,
keda ma veel kaitsen,
kui mitte sind,
mu kodune maa?

Kes mulle kingiks keele
ilusa,elusa laulu,
kui mitte sina,
mu kodune maa

Mida mõista võiksin,
kes saaks aru minust,
kui mitte sina,
mu isa maa?

Kes mind maailma saadaks,
kes mind tagasi ootaks,
kui mitte sina,
mu ema maa?

Leelo Tungal


yller - 01.12.2003 kell 21:56

kui lastekaks juba l2ks siis

kivistaia 22res istub seal lilleke
pea norgus, p2is kastene
on hommikutund, kukk alles kires
on keegi yldse saanud und, 88s suures

p2ike t6useb tasa, mere tagant
ka lilleke, pole terve 88 magand
ta t6stab pea, silmitseb p2ikest
mis yles ajand, suurt ja v2ikest

on p2eva algus, k6ik 2rkamas on
eredalt paistab valgus, mis une peletanud on
lilleke silmitseb, nagu armunud oleks
ainuke soov, tahab kasvada suureks

loodud ta on sinna, aia22rde elama
et oma v2ikest peanuppu keerata
silmitseda seda suurt taevakera
mis p2eval annab valgust, 88sel pimedus ta neelab

hommikust saanud on keskp2ev
nyyd yks mesimumm lille seal n2eb
aga lilleke t2na on pahur
ei taha lasta mummul suurendada nektari varu

sealt astub yks piiga
k2es hoidmas kimpu metsalilli
tahab need koju viia
et 2ra pesta, uneliivaseid silmi

ta istub maha kiviaia juurde
ja pistab p6ske maasika, mis alles toore
ta m2rkab nyyd lillekest, seda seal rohu sees
mis j2rgmiseks nyyd piiga teeb?

ta haarab k2e lille j2rgi
et n2ha paremini tolle v2rvi
aga lille kaitseb ohakas
piiga karjub: "ai," kuna oli lohakas

"ei taha ma sind"
sest n2pus tal ohaka pind
nyyd piiga kodu poole sammus
ja ohakat taga vandus

"t2nan sind, et oled ohakas
mitte kibe ja punane pohlakas"
nyyd on seal aia 22res 2 taime, lilleke ja ohakas
ja nutab toas piiga, kes oli lohakas

nyyd 6elda ma tahan vaid seda
et taimed aia 22res teid ju ei sega
las lilled kasvavad seal hanereas
ja olgu ka m6ni ohakas nende seas

nyyd 6nnelikud ohakas ja lilleke
ja m6tlevad vaid teine teisele
nad 2rkavad hommikul kahekesi koos
nyyd l6pp on sellel lille lool

lillede rome ja julia


pisimumm - 02.12.2003 kell 15:28

Ma proovisin ka oma luuletajaannet


Elu tundub ilus,
Kui istud kaskede vilus.
Elu tundub kole,
Kui ühtegi sõpra pole.

Elu mõtted ununevad,
Kui unistused purunevad
Ja siis sa mõtled:
Kas elul on mõtet?

Autor:Mina ise


maylill444 - 17.12.2003 kell 19:01

Jaaa..ma lugesin ka Lola69 luuletusi...ja suu jäi ikka lahti kyll .. kõik on nii ilusad luuletused..


püsimatu - 18.12.2003 kell 08:10

Olen nagu Ruubik-kuubik...
hing on masendusest tuubil.
Iga külg on isevärvi,
terve maailm ajab närvi.

Pööran välja valge tahu,
panen selga jõulurahu.
Põues härdameelne sopp,
üksik... mahajäetud, ropp.

Pole lund, mul sellest savi,
rügan otse läbi pori.
Linna ääres tühermaal,
otsin kadund jõulumaad.

Avan oma suu ja hinge,
lumehelb teeb kurgus ringe.
Sisetunde soojas süles,
leian Eldorado üles.


pisimumm - 21.12.2003 kell 11:56

Kuuse jaoks ei ole vaja väga palju ehteid.
Kuusk see ootab lahket maja,rõõmu mis on ehtne.
Paksust metsast,meie pärast,toodi teda siia.
Ta ei kasva meie pärast suureks mitte iial.


maritv - 04.01.2004 kell 15:09

väike omalooming... ärge pange pahaks...

mu must hing
on tulvil hämmastavat selgust.
mu kurje mõtteid täis pea
on äkki klaar nagu tulesid täis taevas
uusaastaööl.
ja kui ¹ampa mu kõrist alla libiseb
ei ole mul enam nii kuradi külm.


mikaela - 07.01.2004 kell 14:53

See on minu tehtud laste-luuletus.

Ott on karu,
kel pole enda aru.
Ta rahulikult vaatab
ja teiste seltsis jaatab.
Ta rõõmsalt keksib väljas
kuid endal kõht on näljas!
Nii unistab me karu-Ott,
et kukuks sülle meepott!


sirli - 08.01.2004 kell 09:24

Lumine, külm lõpulugu.

Talvised lumeväljad,
külm on südames,
su natuke mannetud naljad,
kuid soojus on tubades.

Hinges on lumine maru,
väliselt rahulik kõik
Ei mõista, ei saa sa aru,
Et olid sa, elus, üks lõik.


püsimatu - 16.01.2004 kell 09:38

Valge on maailm
lumine maapind.
jäätunud hingeõhk,
tähed ja kõrgrõhk.

Praksuv külmalaine,
lõdisev lumenaine.
Kahvatu lumemees,
jääpurikad kubemes.

Klaasil jäälillepilt,
sahvris purgipeal silt.
Keedetud suvelämm,
ahvatlev maasikadzemm.


püsimatu - 31.01.2004 kell 11:39

Pisike lootusepiiga
unistustepuu
ladvaokste vahele
on kinni jäänd.

Reaalsusetuul
raputab puud.

Tunnid kukuvad,
kui küpsed ploomid.
Puualune täis
on igatsuselõhna.

Lootusepiiga
kasvatab tiivad.

Lendab päikesele vastu,
soojuse poole.
Kukkudes söestunud kibestusena
maamullale tagasi.


machimos - 05.02.2004 kell 02:56

Metsas laulab linnuke,
aasal kasvab lilleke.
Jahimees siis metsa tuli
linnukese maha lasi.
Aasal sõitis suur kombain,
lilleke niidetud sai.
Linnukene ära praeti,
laud siis uhkelt ära kaeti.
Lillekese ära sõi,
vana lehm- meie Kai.

Lasteluuletus autoriks mina ise


machimos - 05.02.2004 kell 02:58

Sulg on suur
Inimene väike
Kosmonaut kuul
Silitab päikest

Mina Ise


machimos - 05.02.2004 kell 03:01

Nüüd teile ka midagi moodsa luule valdkonnast.

Tigu roomas,
teerull sõitis üle.
Nüüd on koomas,
tigu, ma mõtlen.


Metsas kasvas kuusepuu.
Kasvab vist siiani...

Ja kui keegi tuleb veel rääkima, et joomine ei avalda mõistusele mõju, siis võin talle neid luuletusi näidata.


machimos - 05.02.2004 kell 03:04

Sa oled see, kelle pärast võib elada
Sa oled see, kelle pärast võib surra
Sa oled see, kes paneb mind elama
Sa oled see, kes saadab mind surma…

Mina Ise


machimos - 05.02.2004 kell 03:06

KOHITSETUD KASSID

Kohitsetud kassid,
ilma kõrvata tassid,
korgita pudelid,
riietes nudistid.
Surmavad viirused,
hurmavad kiivused,
keeleta naised,
inimese pained.
Maailma võimatused
ja inimkonna võimalused.
Kõik on ära hooratud
ja pahupidi keeratud.

Mina Ise

Olge mureta enam ei trüki, käsi väsib ära, aga kunagi jätkan.


püsimatu - 07.02.2004 kell 15:18

Olen jälle katki
kukkund tuhandeks killuks
sust sekundeid eemal
on miljoneid lennus.
On sekundid lennul
näpuotstes on surin
olen tuhandeks killuks
mu jaoks täna surid


machimos - 08.02.2004 kell 05:59

Jäälaamade sirendav valgus
Musta kassi nurruv malbus
Kõrbe sirendav tuline kuumus
Kassisilmade lämmatav lummus
Parasvöötme metsade rohelus
Karvkatte siidine pehmus
Tundrate sääsestund õhk
Kassi hurmav lõhn
Ooekeani sügavuste salapära
Peegeldub ta pilgus
Mis suunatud kaugele ära
Vaid üksik täht kuskil vilgub

Mina Ise


renet - 08.02.2004 kell 10:50

(I Married a) Monster from Outer Space
by John Cooper CLarke

The milky way she walks around
All feet firmly off the ground
Two worlds collide, two worlds collide
Here comes the future bride
Gimme a lift to the lunar base
I wanna marry a monster from outer space

I fell in love with an alien being
whose skin was jelly - whose teeth were green
she had the big bug eyes and the death-ray glare
feet like water wings - purple hair
I was over the moon - I asked her back to my place
then I married the monster - from outer space

The days were numbered - the nights were spent
in a rent free furnished oxygen tent
when a cyborg chef served up moon beams
done super rapid on a laser beam
I needed nutrition to keep up the pace
when I married the monster from outer space

We walked out - tentacle in hand
you could sense that the earthlings would not understand
they'd go.. nudge nudge ...when we got off the bus
saying it's extra-terrestial - not like us
and it's bad enough with another race
but fuck me... a monster ...from outer space

In a cybernetic fit of rage
she pissed off to another age
she lives in 1999
with her new boyfriend - a blob of slime
each time I see her translucent face
I remember the monster from outer space


susanna - 11.02.2004 kell 01:48

kirjutan ka kellegi teise lulla

Sinuga kahekesi käsikäes
me kõnnime üles mäest.
Hein ulatub vööni,
siin seista vöime ööni.


Kuid tee viib edasi.
Nii kõnnime sedasi
läbi heina, üle põllu,
üle mäe ja läbi metsa.


Siis jõuame majani,
MEIE KODUNI,
kus lõkkele armastus lõi
ja õnne ning rahu majja tõi.


Moria - 11.02.2004 kell 15:56

Olin põlvini sees
Selles maailma räpasuses
Räpasus oli ka mu mõtetes
Isegi mu elu tõdedes

Räpane hais tungis mu pähe
Räpasest maailmast mu hääl oli kähe
Räpasest maailmast mu hing oli valus
Räpasus vedeles siin kõikjal jalus

Räpasus oli siin kraavis
Siin sügavas surma oaasis
Ma seisin, sõrmed nõretasid surmast
Räpasest surmast, nii kurvast

Ma katsusin surma
Surma nii kurba
Ma katsusin möödunud elu
Ma katsusin selle kogetud valu

Hinged siia maha vedelema jäid
Elu siia peale uusi hingi tõi
Hinged siin laiba kuhjade all
Hinged siin maa sees sügaval

Keegi seal pilvepeal naeratab
Alla meiepoole irvitab
Räpased olete, te elavad
Kes seal all nüüd üksteise otsa surevad!


susanna - 11.02.2004 kell 16:09

Saadan su sadamast teele,
suudlen kui kord ja kohus,
jääb sust virvendus merele,
jäljed teravas rannarohus.
Ja laev jõuab kaugemale
ja et ma pisaraid valan,
on vale, on vale, on vale.





tunne

Ja mul on tunne
et ma siis ei kuulnud hästi
et ma ei vaadanud siis
kuhu kästi
Üht ainult ma tean
et nägin
must- valgest vikerkaare joonistasid läbi.


madu - 11.02.2004 kell 16:26

Khm, ma siis võtan ka julguse kokku ja panen ühe sahtlisse korjatud sõnadekogumi siia kirja...

(lugeda positiivse/muheleva alatooniga)
Mu kirstul on rattad ja rool
ja 17 kuuendat käiku,
surmast kihutan läbi kui nool,
peatun millalgi kevade paiku.

Veidi uimane läbitud hoost
viskan kinda ma elule näkku,
naeratades kui lagunen koost
hiilin alatult enda eest pakku.


susanna - 11.02.2004 kell 17:47

üks elu



üks elu leidis koha minus
nüüd otsin iseennast eluteel
ma olen leidnud osakesi sinust
ja õige mitmeid osakesi veel

ma aiman aega, aiman võimalusi
meil vahel meeldib loota võimatut
üks elu minus
tuikav tõsiasi
ei ühtki tõtt, mis saabuks valutult


kal - 18.02.2004 kell 13:29

mul on mees
kes kõnnib lainetel
ta jalge all vaikivad tormid
VÕLUR on mees
kes vaikuse seest
kaosest teha saab korra

mul on mees
kelle kätest ma põlen
kelle pilgust
hing kõrvetab kurgus

mul on mees
kes vaikust
kuulma mu paneb
keegi kelle oma
lihtsalt ma olen


kal - 18.02.2004 kell 13:30

pisike inimene mu süles
Sa maailma ilusaks teed
pisikese inimese suured mured
kui suudan need väiksemaks teen

Sinu naerus on hommikute valgus
ja nii palju sest rõõmust et elan
Sinu pisarais on sügise tormide algus
ja pool sellest valust et elan

Sinu mängudesse
maailma julmus ei mahu
Sind hoida kui magad
on rohkem kui elus on rahu

pisike inimene mu süles
aitäh et Sa olemas oled


renet - 18.02.2004 kell 13:45

Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Khm, ma siis võtan ka julguse kokku ja panen ühe sahtlisse korjatud sõnadekogumi siia kirja...

(lugeda positiivse/muheleva alatooniga)
Mu kirstul on rattad ja rool
ja 17 kuuendat käiku,
surmast kihutan läbi kui nool,
peatun millalgi kevade paiku.

Veidi uimane läbitud hoost
viskan kinda ma elule näkku,
naeratades kui lagunen koost
hiilin alatult enda eest pakku.


ise kirjutasid? või keegi teine?
hea on igatahes, mulle meeldib


madu - 18.02.2004 kell 15:26

Ise ikke....
Ja aitäh hääde sõnade eest (punastab äbelikult )


püsimatu - 21.03.2004 kell 13:34

K-E-V-A-D
kõhh kriips, ee kriips, õvh kriips,
aa kriips, dee kriips.
P-O-R-I
põhh kriips, oo kriips
õrr kriips, ii kriips
H-A-L-L
hass kriips, aa kriips
ell duubel


Muffik - 21.03.2004 kell 21:35

Igaüks elab oma elu,
igal elul on oma usk,
igas usus on oma kõhklus,
igast kõhklusest kasvab tusk,
igaüht hoiab vangis
mingi süü või mingi tabu,
nõnda ei jäägi päris vabu,
keegi kedagi ei päästa,
ükskõik kuidas prooviks,
olla kurb, seista juures
jääb siis ainsamaks sooviks.


boobster - 16.04.2004 kell 13:15

Istun üksi tühjal rannal
ning pilved taevas sõuavad nii hallid
kui vaid keegi hingerahu annaks
ning see keegi on mu kallim

Kuid elu see nii julm on minu vastu
ning ootama ma siiski kaua pean
ning pikka aega üksi rannaliival astun
ning ikka igatsusest nutma pean...


Heijra - 16.04.2004 kell 20:19

Võibolla alandus on armastuse tuum.
Võibolla pettumus on elu pärisosa.
Ja uhkus on su ainus kilp,
mis koju kannab kord, kui selg sul piitsavermeis.

Siis laskuvad kõik igatsused taas su peale
kui suured valged linnud öhtul väljale.
Nad saagi kukutasid merre
ning panid tiivad kokku sinu austuseks.

Öö tuleb hele, kõrge.
Puuleht ei liigata.
Vaid linnud hingavad su ümber
ja ootavad su otsust.

/ Zero /

Oma kogu ma enam eal ei ava, sest need läksid koos sellega, kellele ma selle pühendasin..


Roxena - 16.04.2004 kell 22:08

Kah mõned mängud sõnadega :-)

Veebruar

Helevaleva
lume
hirmude
äng
Taevalaotuse
tume
salasoovide
säng
Hõbevalusa
välja
loomajälgede
kulg
Üll igatsusnälja
üksioleku
ulg.


Roxena - 16.04.2004 kell 22:12

Koduhaldja
kikivarbul sahisevad
sammud
juba ammu
uuristasid
raja alla rehetoa.

Kapakalja
tunnistades ihurammu
täitnud
mehed
andsid temalegi
laualoa.

Peeruvalgus
ülemäära pimedust
ei peitnud
vara asemele
heitnuist
tegi uni kalli
kirburoa.

Jutualgust
kuulutasid külasepa
treitud
lauluread mispeale
kahin täitis
toa.

Hundikisast
killustatud laanesüles
hallis
valu-kallis
kodutalu
talveööde süles.

Pereisa
karmivõitu
käte vahelt
tõuseb pikajuukseline
perenaine üles.


Roxena - 16.04.2004 kell 22:14

Näkku
meresüda
lööb
lillelõhnast
tiineks
saab öö
raskejalgselt
kasekeha
viimaseid
kuid
õõtsub
mäenõlval
hiireviu
sööb.
On
Valgeranna
eha.


Roxena - 16.04.2004 kell 22:16

Lihahimu paljastab
kiirgavad õlad
kummuvad käte all
seisad ja naeratad.
Kaheksajala haaret
mõistab mu sülelus
katet ei võta
kardan sind murda.
Öölillede valgust
heitleb sest ihust
pihkudes pudened
kustutan nälja.


Roxena - 16.04.2004 kell 22:19

Sügise vilespill
kiigub mu lehtedes
peole end ehtides
paenduvad pihlad
tulevad vihmad
ja varese vaakudes
nokkade haakudes
raagudes kakerdab
sakutab
tuulememm poegi
mulle ei loegi
soegi on süda
kesk nõidade pidu
kärbes na lidus
soomänni kidurus
vastu veel paneb
vohab põdrakanep


Roxena - 16.04.2004 kell 22:22

Hommik
oma unesegaste
viibete kaudu
tahaks kui
ehmatada.
Hirm on
akna taga
hirm on vaadata
vaikivaid haudu
surnud ei maga.
Mitte sel
kesköötunnil
ei sünni kui arvatakse
pildid võikamad
kalmude vahel...
Hommikusse viib
see ahel
selginemise tundi.


Roxena - 16.04.2004 kell 22:25

Tabasalus, märts

Nägin neid
päikeselaikudena
kuulsin
häälitsemas lahel
veepiir
sulalõhn
seisin kaldapuude
varjus
ei saanud üheks


sirli - 26.04.2004 kell 21:28

Suur maailm

Pisike tüdruk vaatab maailma,
märkab päikest ja puid,
hingerahu ning 2 pruuni silma,
sellest palju on möödunud kuid.

Pisike tüdruk, aga palju on mõtteid,
linnud ja lilled on vabad.
Ehk valdame juba, neid peeneid võtteid,
mida nõuab meilt elurada.


Meowriah - 28.04.2004 kell 17:45

minu luuletused on haledad.


Meowriah - 29.04.2004 kell 16:51

Tegin täna kunstiajalootunnis yhe...
***
Nurgal seisab üksik parm,
möödujailt ta raha palub.
Eluaastaid palju tal,
tundnud, näinud palju valu.
Kas ta aimab kuidagi,
et peab täna surema?
Kui ta aimab, kas ta siis
kardab või ta rõõmustab,
et saab ära siinsest ilmast,
alandusest, piinadest?
Väsind, nukrad vanad silmad
kõnelevad tema eest.
***
imekaunis luuletus parmust ai kyll ma olen geniaalne


naaskel - 26.05.2004 kell 23:14

uppusin ära su tunnetemeres
ja keegi ei tulnud mind päästma
ei tiritud kaldale kuivama mind
nüüd istun ma üksinda külmas

vägisi naeratan põhjust ju pole
kuid keegi ei märka mu vaeva
peidetud silmis on varjatud pilk
mis tühi ja elutult seisab

purunes kildudeks lihvitud klaas
mu elupeegli tuhmunud raamist
lõigateks läbi veriseks käed
mis kunagi olid nii elus

tuul väljas keerutab kiigutab puid
teel leht laisalt edasi veereb
uneliivast täitumas silm
teeb viivuks veel laes mõne tiiru

nüüd on kõik läbi ja lõpuks taas
eesriie saab tõmmatud ette
aplausi ei kostu vaid tühi saal
võimendab hääletut nuttu


naaskel - 26.05.2004 kell 23:16

teeb väljas külm mu pisaratest pärlid
neist hiljem kee ma kingin sinule
su akna taga suures lumehanges
ma istun üksinda ja vaikselt värisen

miks keegi mind ei võta armastusemängu
nad ikka ütlevad: sul oma liivakast
kas tõesti pole siis su südames mul kohta
kui minu oma sind ääreni on täis

ma istun üksinda ja keegi mind ei märka
ma olen nähtamatu peidus kõigi eest
kuid loodan siiski et mind ühel päeval märkad
ja avastad et minuga koos on hea

kus on mu tiivad et tõusta võiks lendu
ja laisalt liuelda saaks pilvede sees
miks kuu on üksi kui tähti nõnda palju
kas sama saatus ootamas on mind


naaskel - 26.05.2004 kell 23:18

võib mõni naine olla liiga ilus
et kõik tunded sinust välja kisub
piinled siis ja otsid väljapääsu
kuid lõpuks siiski sa armud

ta röövib su hinge ja paneb vangi
ei põgeneda sealt enam saagi
armuvalu ja kirgede möll
su lõpuks orjaks teeb

ta naeratab ja sulle silma vaatab
siis tunned kuidas pea sa kaotad
imeb su sisse ja kaob kontroll
ja lõpuks oledki sa narr


webkaaren - 27.05.2004 kell 09:06

eestimaal saab alati nalja

mu laps on nüüd jäledaim kriminaal
lumest palli et võttis ta teha
laskis lendu linna lähedal maal
raks turja käis seaduse reha

vaene pedagoog raskelt sai haavata
nagu kinnitas med ekspertiis
poisiväntsik on tõeline kaabakas
teda ootab nüüd aastakest viis

viimne aeg nüüd on kuivikuid varuda
naisel vardail on villane sokk
vangiraudu siis aastaid võib taluda
tarkust jagas üks veermahti kokk

või hoopis mõnd külameest rahastaks
kes sile ja nipid kõik käes
vaest haritlast aegajalt rahustaks
mõrvakatseid siis kõikjal ei näeks


P.S Tänud Õhtulehele inspiratsiooni eest!!!


webkaaren - 31.05.2004 kell 05:25

usuõpetus

raisakulle on vähe veel nuumatud
olles taltsas ja tasase moega
põskepöörand kuis sots lätisoost õpetas
ning etendas jumala poega

kelle emale tule ja mõõgaga
meie maa kord ohvriks sa toodud
kelle nimel meid tapnud ja vägistand kamp
igavesti vist ülemaiks loodud

kuid sellest jäävat veel veidike vajaka
et mõista euroopa kultuuri
me lastel saab osaks nüüd ülevaim õnn
läbi närida viimaseid juuri


18.03.2004


webkaaren - 07.06.2004 kell 10:38

õppida õppid õppida

taas undavad orjade vabrikud
kellahelinal algab neis töö
on uhkeid on veidike lääbakil
kuid kõigis on üks neis miljöö

elus äpardund mõttetu inimloom
räägib sellest mis ise ei tea
sinu mure on kõik pähe tuupida
see on prügikast mitte su pea

suu kinni ja mõtle kuis kästakse
jäta meelde mis halb ja mis hea
õpi tahtma vaid leiba ja kometit
või muidu end eluaeg nead

kuuled ajaloost nõnda kuis sobilik
ausse tõstetud see kellel võim
kolm ja kolm võib võrduda viiega
kui nõnda otsustand valitsev hõim

mingi liit taas maapealne paradiis
ususõdades teada sul pool
oma peaga ei eal hakka mõtlema
au sulle üldhariduskool

taas sügisel uuesti läheme kõik
kes noorem sel peod astreid täis
kolm kvartalit aju las mädaneb
lehk lahtub ehk juunis või mais

sept. 2003


püsimatu - 20.06.2004 kell 12:18

Kuulen, kui tuuled
toovad kohale luule.
Sest hiljem või varem
embkumb polegi parem.
Kui mõttetuis sõnades
teostub rütm ja riim.
Ning tähtede kõlades
praegu, homme ja siin.
On luhtunud unistus
kummalist vormi.
Ja kuhjunud tunnustus
määratud normi.
Seespidiselt soe
mõtlemislaad.
Saab väljastpoolt toe
alko-holikraad.


päikesekilluke - 20.06.2004 kell 21:27

Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja.
Kas kõik jääbki nõnda ? Aastateks ?
Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid.
Ent ka elada on vaja--
niisiis kohtumised, käigud, kellaajad,
suhted, suhtumised, keelepeks. . .

Talvest talve unevalge lumi sajab.
Valge tassi põhjas tume kohvipaks.
Kõik on säratu ja selge. Nutmaajav.
Hõikad endasse: kas kajab ?
Ei, ei kaja.

Hing saab täis.
Ja ikka sama sajand.
Kõik on keeruline nagu ükskordüks.
Kes sa oled ?
Tüdruk ? Luuletaja ?
Räägid armastusest terve eluaja,
sama üksik nagu igaüks.

Ring saab täis.
Ja ikka sama maja
seisab keset linna: Harju 1.
Raske pauguga käib kinni uks,
kõrvus kaua kummitab veel kaja:

kas kõik jääbki nõnda ?
Aastateks ?

*Doris Kareva*


roosiplika - 02.08.2004 kell 09:43

Oli üks laegas,
kus oli pärlikee
see mu meeli köitis.

Iga õhtu käisin
seda imetlemas,
tundsin,et see kee
on osake mu unistustest.

Ja ühel õhtul laeka
ära peitsin,et seda
keegi ei leiaks.

Aastad möödusid
ja ma meeleheitlikult
laegast otsisin.

Ei leidnud ma laegast
ega pärlikeed vaid midagi
tähtsamat- leidsin iseenda.


Lord666 - 09.08.2004 kell 15:15

Kui jumalad nutsid


Torm murdis laineid ning pimedus võitis
ja meri nii raevunud näis.
Tol öösel seal vaid üks puidust laev sõitis
ning sõitma ta sinna ka jäi.

Viis teekond nii pikk ta lainete kaissu
ta tekiks sai vetikaparv.
Jäi sadatkond meest saatma siis vaikus
mis kõlab seal lainete all.

Sel öösel, me kuulsime, jumalad nutsid.
Neil kõuena kumises hääl.
Ah, öösel sel merel nad elusid võtsid
vesiste niitude pääl.

Tundmatu autor


Lord666 - 09.08.2004 kell 15:18

Minule luuletused meeldivad, aga ise ei kirjuta. Kui mul on luuletust vaja tõmban selle järgnevalt aadressilt http://www.hot.ee/kloaak/

Seal on väga palju ja väga häid luuletusi, ka eelmine luuletus on sealt tõmmatud


Sellike - 14.09.2004 kell 21:31

tahaks joosta rannas
kalda lainete vahus
hoida sind käest
ja lebada rahus
tahaks näha silmi
mis kui säravad pärlid
kuidas kohmetus suudlusel
palgeid sul värvib
tahaks kuulata ohet
mis sul sosistab syda
kõigist asjadest ilmas
vaid tahaksin seda


alar - 14.09.2004 kell 23:23

uneluuletus:

Igal ööl, kui magad,
ronin tähe servale ja vaatan Sind.
Puhun head-ööd musi Su põsele
ja saadan kaitseingli, kui olen ise liiga kaugel...


sirli - 13.10.2004 kell 18:48

Kui kõik selle maailma rõõmud
ja valud
liita ühtseks,
siis käid sa ja rõõmustad,
nutad ja palud
võimalust, ühte.

Teeks teisiti asju,kui enne
sa teaks,
oleks targem,
siis tundma, laulma ka
karjuma peaks
oleks parem


frin - 04.11.2004 kell 20:19

võiksite siis siia kirjutada omaloomingut,oleks huvitav lugeda...a avaldage arvamust ka
endalt miskit:
Tühjus

Seisan keset randa
mu ümber tühjus ja pimedus
vaadates merd
tunnen seal ära sinu mäsleva hinge
mis ei saa rahu ühel kohal seismisest
mis ei taha seista mu südames

Jalutan läbi vihma
pimedus ja tühjus mu ümber
sama tühi on tänav, nagu mu süda
sama märg nagu mu nutetud silmad

eemalt kostub muusika
muusika me kõrvadele
muusika,mis ühendas meid
me olime üks tervik
kuni tuli keegi kolmas.
miski purunes
kuid keegi ei märganud
miski ununes
tahtmatagi seda kõike taastada


sa tegid mind õnnelikuks
oli seda vaja?
panna mind tundma,et ma olen sinu
ja siis mind jätma
nii külmalt,nagu oleks su südame asemel jää
vaatasid vaid korra
ja ma puhkesin nutma,
nähes su silmis ükskõiksust
sel hetel sa lahusid,
vaatamata tagasi
ma jäin mereäärde kauaks
ma andsin endast ju kõik,
sel hetkel taipasin,
et sinuta ei saa elada
kuid ma tahan näha,kui õnnlelik võid olla sa minuta...

..kuid ärge pahandage,ma ju alles väike


laur - 23.11.2004 kell 00:18

Siis kui on alanud kevade öö,
sadu on lakanud,taevas on kuu.
Teeristil ootan, veidi on jahe
sealt sa siis tuled,mõnus ja lahe.
Naeratad,märkan sul õnnehelk silmis
kõik on nii taevalik just nagu filmis.
Haaran Sul käest,me läheme ära
sinagi tead,me peame,just täna.
Mured ja viha kõik jätame maha,
lõkkes veel põleb me viimane raha.
Tuli siis kustub ja aeg on meil minna.
Korraks veel vaatame tuledes linna,
keerame selja,vaid tähtede sära.
Üksteise kaisus,me lendame ära.


VEGA - 23.11.2004 kell 17:40

Part ujub
viinatiigis,
sest et läbu käimas on
linnuriigis.
Liigu,
kuidas tahad,
tiivad
ikka viina juurde
viivad.



spunk - 29.11.2004 kell 14:01

Üks väike laps on aknal
veel päris õhtueel,
kuid isa samme pole
kuulda koduteel.
Tal pisar on silmis
ja vastu klaasi käed.
Miks isa sa ei tule,
et minu valu näeks?
Ma olen nõnda väike
kui oskaks, räägiks sul,
et ära minnes tegid
nii palju valu mul.
Oh isa, miks mind jätsid
sa nõnda ilma suurde?
Oh isa palun tule
tagasi mu juurde.





see luuletus on kui valus meeldetuletus karmist reaalsusest
annab väga selgelt edasi need emotsioonid mida üks pisike hing tuna võib..
Miks isadele koheale ei jõua , et igatseb neid väike hing


spunk - 30.11.2004 kell 09:15

sa uhke näid
mu ees
pilt sinust
kasti sees

vaatan sind
ja mõtlen-
-piin-
enesega võitlen

kelmikalt naeratad
hea tujuga
nakatad
mu ujeda

spunk 2004


spunk - 30.11.2004 kell 09:29

ootaja aeg pikk

ootan ja aeg seisab
loodan ja meelt heidan
igatsus end peidab
mõtetest ta leian

aeg kuis sulab
kaovad ööd
päevas kuumas
keset mõttetööd

oot-aeg pikk
oli eile
nüüd igavik
paistab meile

oli nädal
või päev
möödunud ajal
su peegeldust näen

tean- jõuan!
siiski-
suudlen huuli'niiskeid.....

spunk 2004


spunk - 30.11.2004 kell 10:22

loojuv päike
kui tarretav veri
soov, mis nii väike
siit kaugele ei levi

ta vajub järve
veriseks muudab vee
kui kassiküüned mööda närve
ta seda kergemaks ei tee

nüüd sajab vihma
maa verre lämbumas
hundiks hing ihkab
mind näed täiskuul ulgumas...

spunk 1998


spunk - 30.11.2004 kell 10:36

4 ever

tuled mu juurde
kui saatuse pilge
röövid mult südame
ja nõiud hinge

lubad jätta kõik
ainult kui soovin
algab uus elulõik
kui vaid sinust hoolin

ma keeldun,
sul jääda ei palu
sa must eemaldud
tunnen me südames valu

mind kaitstes
teed mulle haiget
ja siis vaikselt
ütled, et armastad....

spunk 2004


spunk - 30.11.2004 kell 10:44

jaamakorraldaja

oled ebamaine ingel mingi
vabatahtsi uitad mu mõtetes ringi
omale pesa tegid siia
et mu süda kaasa viia

nüüd ma uitan ringi
tühjas hinges mingis
oleks nagu tuttav kõik
siiski võõras pilt

nagu mingi jaamakorraldaja
määrad minu tujud-aja
minu hinges ringi käid
küsid miks nii nukker näin

võtsid minu hinge vangi
ja võidukalt lõid kongi
ütled, ma ei saa.....
ometigi kinni hoiad ka..

määrad kindlaks liikumise raja
paned paika kindla aja
ja kui tuleb siis keelgi
ei peatu siin jaamas seegi....

nüüd siis seisan tühjas jaamas
vaatan vaikselt ringi
äkki märkan taamal
vangis kurbi inimhingi

vaatan vaikselt seljatha.........
....................seal oled sina ---
............................jaamakorraldaja....

spunk 2004


helikax - 30.11.2004 kell 11:28

See näib nii julm, et sa mul lennata ei lase
Mispärast? Mina ju ei karda kõrgust
Ma olen kukkunud nii palju kordi juba
ja üht-teist taevast tean
ja üht-teist tean ka põrgust

**************************************

Näib nagu mul ei oleks enam õigust sind tunda
Ühest teatud elulõigust kõik muutub
Suhtumine vähemalt
Sa arvasid, et tundsin sind kui ennast
Sa eksid - tundsin sind palju lähemalt

**************************************

Ära vaata mu otsa sind palun
Ära ärata kadunud valu
Ära arva, et õnnelik olen
Las ma lähen ja kaasa viin mure
Enam tagasi siia ei tule
Lähen, süda täis päikesevalgust
Lähen uuesti otsima algust

********************************

Ma tahaksin katsuda pilve, millel istud sina
Tahaksin ise
Korraks puudutada oma käega
Oli aeg, mil istusin mina seal pilvel
Mina ise
Sinu kõrval
Naerul näoga
Ma tahaksin katsuda pilve, kus õnnelik olin
Sina ka
Minuga
Mõnda aega
Loodan veel, et võtaksid kinni oma käega
Minu käest
Igaveseks
Kasvõi korraks



Autorid teadmata!


anahid - 10.12.2004 kell 13:12

Siiski --
veel nüüdki,
mil aastad on läinud,
sa köita mind suudad
kui olen sind näinud.
Ja kuigi ma proovind
end lahti sust kista
ning südames teadnud,
et edasi kesta
see kütkestav mäng
enam ei saa.
Siis taaskord --
vaid endale omasel moel
sa otsa mul vaatad
ja hingesse poed
ning arvatavasti,
et mõtteid mul loed.
Ja mida siis muud
ma tehagi saan
kui sulgeda silmad
ja mõtelda taas,
et ikka veel,
kahjuks,
sind armastan.


Tommyz - 23.12.2004 kell 10:06

Kayleigh´n I esimesed 2 on (Y) päris head, kuidagi omased mõtted.


ggggggg - 13.01.2005 kell 18:53

See alumine. Autor oli vist A. Sammalpärg


ggggggg - 14.01.2005 kell 11:55

Me mäletame, kuidas lapsi teha.
Me mäletame, kuidas teha tööd.
Me teame, kudas kõike maha teha
Ja seda, mida keegi kuskil sööb.

Kuid unustame elamise viisi,
Ei tea, mis palve on, mis andeksand.
Seepärast praegu olemegi kriisis,
Kus igaüks on iseenda vang.

Ent tänu jumalale - ma sind veel ei ründa
Ja tänu pühakutel sul otsas on pea.
On pisutki lootust, et kord vendki tunneb venda
Ja elu õiged reeglid paika seab.

Aeg kätte jagab kartulid ja koored.
Aeg otsustab, mis koormat keegi veab.
Kord ajaloos on tähtis seegi koodeks,
Kui väärikalt end keegi ülal peab.


ggggggg - 14.01.2005 kell 11:56

Leidsin ühe nooruse
Vana albumi vahelt.
Leidsin lilled ja leidsin lõhnad.
Leidsin plikatirtsu,
kes liblikaid püüdis.
Leidsin poisipõnni,
Kes tüdrukut püüdis.
Leidsin ema, kes lapsi hüüdis
.. ühe ilusa lapsepõlve,
ühe toreda meheea,
ühe uhke neiupõlve ..
Leidsin südamest tulevad read.


apocalyptica - 10.02.2005 kell 21:47

Ok mul on nyyd nats tulla lagedale sellise kuuletusega........................................need eelmised olid t6esti v2ga ilusad ja oleks inetu seda j2rge sassi ajada..........................aga ikkagi siit see tuleb. kuulsin seda yhest telesaatest

Lumehelbeke
tasa,tasa.
liugleb mu aknale
tasa,tasa.
nagu tahaks ta
tasa,tasa.
Panna mu aknale
maha pasa.


eliises - 10.02.2005 kell 22:54

ägedad lullad


Tommyz - 15.02.2005 kell 12:51

Sa usu, sulle mõeldes
kirjutan järgneva luuletuse,
polnud mõttes teha seda,
kuid su read nõudsid seda,
ei mõista, ei taju
mis imet, sa sellega teed,
su sõnad, su pilk
mind hulluks ajavad,
ei suuda, ei taha
ilma nendeta olla
ei suuda olla, ei suuda mõelda
millestki muust
ei tea mis ütleksid
kui teada saaksid
mis tunnen ma
ja nii see kord lõppema peab,
lahendust teadmata...


enda eilne siis...


heily - 10.03.2005 kell 21:16

Raudtee

seisan keset raudteed,
ootan oma rongi,
kuid mööda raudteed,
ei tule rongi.
tegelikult ootan sind ,
kuid ka sina ei tule,
lootuses et näen veel sind ,
mööda raudteed tulen .
kõnnin sinu poole ,
kuid selja keerad mulle,
sa ei kõnni minu poole,
ühtegi pilku ei heida mulle.
sa põlgad mind.
ka mina põlgad.
kuigi sina jätsid minu,
ma ei vihka sind .
kas mäletad mind veel ?
kui koos sellel teel
kord olime ,
ja mööda raudteed tulime ?
sa olid hell ja armastav ,
su tunded olid kui leegid
ka mina armastasin ,
kuid ma kartsin ,
kartsin sind kaotada ,
kartsin sulle rääkida mida ma tunnen ,
su juures ei saanud ma sõnu suust,
sest kartsin ennast lolliks teha .
kuid nüüd ma kaehtsen ,
hilja juba .
mu südame purustasid,
sest leidsid teise
parema, targema, ilusama.
inimese kes end sulle avab,
oma tunded ütleb välja,
kes sind armastab .
kuid oled sa kindel ,
et ta must parem on ?
ma olin sust küll erinev ,
kuid kas sarnasus on alati hea ?
mind sa püüdsid tükk aega endale saada,
lõpuks said ,
aga ruttu tüdinesid
tüdinesid ootamast mu suudlust ,
mida sa nii kaua juba ihaldasid,
kuid kas selle saamine oligi su eesmärk ?
oli see sulle tõesti nii tähtis?
kuid mina polnud valmis,
oma huuli sinu omadega ühendama,
kas see siis oligi põhjus miks sa lahkusid?
Aga võibolla oligi parem et ma sust lahti sain
jumal teab mis oleks hiljem saanud
oleksid mu südame alatiseks murdnud
kuid nüüd on veel paranemis lootust
ehk leian, veel kellegi
kes mu naerma ajaks
päevad muudaks päikeselisemaks
ööd säravamaks
ja kes teeks mu õnnelikuks
kunagi ei murraks mu südant
kunagi ei lakkaks armastamast
kunagi ei jätkas mind
meie sinuga olime erinevad
liiga erinevad
sina musta kummardaja
mina vilerkaare värvide armastaja
meid mõlemaid ühednas vaid üks
- armastus
kuid kas see ikka oli armastus
või oli pelgalt armumine
meeldimine, kiindumine, sõprus?
pigem meeldimine mitte armastus
selleks oli liiga vähe aega et
oleks tekkinud midagi suurt
aga midagi siiski oli.
aga nüüd on see läinud ja
tead ma sain sellest üle,
sinust üle ,
valust üle ,
ja elan RÕÕMSALT edasi,
ilma sinuta.
Kuigi tunnistama peab
et ma sind ikkagi igatsen ...
jäängi igatsema
kuid pärast seda kõike, tekkis mul küsimus,
kas on maailmas üldse olemas inimene,
kellega koos raudteed mööda kõndida ja rongi oodata?
jah on kuid raudtee teises otsas,
kuid kus on see teine ots
järgmises linnas ?
kaugemal veel ?
keegi ei tea .
keegi ei oska öelda .
aga mina tean .
see teine ots on must täpselt sammu kaugusel,
astu see ja unusta hirmud
ning sa leiad oma armastuse
ilma ühegi raskuseta
vilistab tuul ja armastuse juukseid sasib.

Written by K. to Kaur .


hannes63 - 23.03.2005 kell 16:38

Vaadake, lugege ja nautige rahva omaloomingut:


http://www.zipzic.com/love.html


Kathi - 24.03.2005 kell 13:43

Minu esimene katsetus (kui mitte arvestada koolis kohustuslikus korras kirjutatud paari luuletust).

Avastasin just seda foorumit lugedes, et luuletused on päris lahedad!


Mu südames küll põleb tugev leek,
kuid tuul - on tugevamgi veel.
Ja leek lööb värelema...
tuul kustutabki ära tema


bellatrix - 01.04.2005 kell 19:29

tähevalguse kallastel
astun su juurde
valgusesõõri läbi pika öö
tulen meelde läbi ajavarju
jään seisma ja sirutan pihud su poole
jää helgeks hetkeks heledaks
hinga minuga koos
kuu ümara kaare juures
me käed saavad kokku
jää minuga astu mu ette
jää valgusesõõrile seisma
tule mu südame treppe mööda
jää ootama öisesse hiide
las ma vaatan su selja taha
jäänud kuu kiirgab kui hõbeseekel
las ma jään sinu käte embusse
lõputuks ajaks
mis ajahetkedena sajab ajatuks
mu unede druiidi preester.


karuplix - 11.04.2005 kell 07:51

nii siis avastasin õige koha enda jaoks...kuid kahjuks minu luuletuste vihik on mu vanemate juures ja niipea kui selle ära toon hakkan neid kohe siia ümber trükkima minu omadest saaks kokku vist juba raamatu... ja neid on ikka igas teemas...keegi ei taha endale minu luuletustest raamatut teha? võiks ju...ja iga päev võin aina uusi mõelda.... ja avastasin et päris paljud siin on luulehuvilised, kes ise ei kirjuta neile meeldib teiste autorite omi siia lisada...mis on minu arust üli tore vaimustuses nii luuletustest kui ka lauludest ja kõigest muus mis sinna juurde kuulub.... loodan et kannatate ära kuni ma vanemate pool millalgi ära käin siis saate ka minu omi lugeda


karuplix - 13.04.2005 kell 08:48

nu nii käisin oma kalli emme juures ära...peale selle et tõin luuletuste vihiku ära....nägin kassipoegade sündi nad on niiiii nunnud...5tk läks lolliks lausa igatahes siin siis luuletused mõned....
***
Kas kuulud siia sina,
mu arm, mu kallis,
kas kuulub siia ka see-
see mis peaks olema armastus?!

Armastust näha ma tahaks,
kuid haige ei taha ma saada.
Kas oskad minu eest hoolitseda?
Ja kas ikka kindlalt mind armastad?

Sulle ütlen, et sind armastan
kinnitan - see ON tõsi,
suudled, kallistad ja tänad,
kas armastuse või aususe eest...? a.2002
*****
IGATSUS

Ma igatsen armastust,
samas sinuga veedetud aega.
Igatsen ka su sooja hellust,
mis kõik lendas taeva.

Sinuga koos oli hea,
seda tunnet kirjeldada ei oska...
Kuid enam ma ei tea
miks oled sa selline tohman??!!

Sa jätsid mu maha,
mõtlemata mu tunnetele,
lahkusin siis vaatamata taha,
oled loodud vaid julgetele!

Nüüdki mõtlen ma sinust veel,
ei taha olla enam üksi ma,
igatsen ma ainult uut mees,
kes oleks sama hoolitsev ja armas...

Igatsen hellust ja hoolt,
tahan jälle armastada.
Igatsen sõpra lahket ja noort,
et saaks jälle armuda.

Kuid see vaid igatsuseks jääb,
ei soovid nii lihtsalt täitu eal,
näe, kõnnib kena kutt jälle sääl,
kuid mina - kaotan jälle pea. a.2001
********
Hommikul kui silmad avan,
sinust mõtlemas end jälle taban,
sa mu mõtteis ja südames,
enamjaolt ka hinges.

Ja ka õhtul sust mõtlen ma,
üksik küünal mu laual põleb taas,
nukrust tunnen ma siis
sest sind ju pole siin

Ka lõunal tuletan sind meelde,
üksildustunne kasvab veelgi
sest sind ju mind hoidmas pole
minu meel ütleb et see on vale

kui must möödud sa
siis punastan ja naeratan taas
seda sa jälle ei märganudki
tule, suudle mind kordki!

Kuid ei ole ma sulle teada
sind endale ei saa ma vist eal
sa nii kaunis ju ka oled
arvatavasti vaba sa pole

nii jääb mulle vaid lootus
et kunagi täitub mu ootus
saada endale armastus, hellus, hool
siis kui olen veel noor...
****
VIHA

Olen viha, miks?Ei taha teada
see sinu mure pole, kao siit heaga!
Ei taha sullegi niimoodi haiget teha,
kuid praegusel hetkel ei talitse ma oma keha.

Vihaseks sain ühe inimese pärast,
kelle pärast oli enne mu silmis sära.
Ta suutis mind kurvastada ja samas
- on kõik see asi kohutavalt jama!

Temaga lõbus sul võib-olla,
kuid vahel täielik juhe võib tulla.
Ära pane seda pahaks talle,
kuid temata on elu halvem.

Rõõm kaob silmist teda nähes,
ta meeldib mulle aina vähem.
Meenutab ainult raevu,viha,valu,
seda kauem ma ei talu!
***
ÕNN

Kas õnne on see kui oled rikas
või see kui näen vikerkaart säramas vihmas?
kui tegelikult õnn ilma armastuseta
on sama mis narmasvaip narmasteta...

õnnelik ma praegu ei ole
sest ei raha ega armastust ju pole
mõlemast puudus mul on
sestap tõden elu on julm

loodan, et õnnelikuks kunagi saan,
võib-olla siis kui kedagi armastan taas
siis tuju ka paremaks minema peab
sest armastuse ja sõpradega elu on hea!
******

loodan et need meeldivad teile ja jään vastukaja ja kommentaare ootama olge mõnnad...


maipõrnikas - 01.05.2005 kell 15:00

nooruse õhinas
värelevas sabinas
otsin teed
läbi vee
üle mäe
kõigest väest
igatsev hing
koorunud lind
näha nägematut
teadmiste janu
läbi salu
palu palun
andesta
olla terve
naeru sui
tunda õnne
puhast hinge
kanda endas
oodatud harmooniat
igatsetud tasakaalu


kitarr - 04.06.2005 kell 11:26

see on siis ühe laulu sõnades....
kord kui teavas alla neelab päikese
lähme pimeduses vastu külmale
ja ükskõik kui kaua me käime teel
on alati soe valgus meie südames
meie elu võib olla raske piin
võib olla raske ilma piinata
sa jäta meelde et tegelik lõpp on alles siis
kui tõesti enam ei hinga sa


Vanapaks - 04.06.2005 kell 11:36

No kes krt selle teema üles tõstis jälle....

Me ei väsi demonstreerimast enda poliitilist meelsust:

KÕIK KORRAS ON otsustas komisjon
sõnakuulmatud saavadki lõuga
matsikari et ära ei unustaks
demokraatiat tehakse jõuga

teile toompealt antakse suunised
kelle persele suruda huuled
selleks jumal on seadnud teil ülemad
kes teavad kust puhuvad tuuled

teie asi on olla vaid alandlik
maksud maksta ja pidada lõuad
ja siis kui on aeg minna valima
küllap siis teid moosida jõuab

aga seniks vaja maha on salata
oma eellaste kalmude rodu
relv käes kes lahingus langesid
võõra lipu all kaitstes me kodu

kirjutet 21. sept 2004


kitarr - 04.06.2005 kell 12:57

All otsata hämaras kohavad veed
üht igavest imelist juttu;
kui valguse juurde nad otsivad teed
ja tungivad, tõttavad ruttu

Ja valgus kui sõuaks ju võidule sääl,
kus lõppevad lainete kojad.
ja sügavas hämara kohiseb hääl,
kui kisendaks orjade sajad:
"Ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb!"


kitarr - 04.06.2005 kell 13:00

Määrdunud lumi, metsasina,
lepakoore maik...
Ei saa aru, mille ootel kõik on nõnda vait.

Määrdunud lumi, metsasina,
lemakoore maik...
Hallis taevas äkki särab
kullakarva laik


kitarr - 04.06.2005 kell 13:02

kord kastis suvehommik suurt toomingapuud
mis pakkus mürgimarjasid
torm võttis oksad kuid jäi juur
taim kasvab nüüd sinna tagasi


kitarr - 04.06.2005 kell 13:03

kord mu akvaariumis oli kala ära surnd
ema kohe mulle ei rääkinud
sest ta teadis et nagunii tuleb osta uus
pealegi on kuldkalad kõik ühte nägu
kord koer mu juurest jalga laskis
kiisud nurrusid, mul oli lein
siis äkki ära kadusid ka kassid
mäletan et kutsa ei sallinudki neid


kitarr - 04.06.2005 kell 13:05

Mõnikord kõnnin vaikselt tänaval
kinni jäävad minu ees kõik väravad
liigun teadmatus suunas
suunavalik mu saatust ei muuda
tõele näkku vaadata ei suuda
olen kui eikeegi mu kujutis puudub peeglis
kunagi mulle see maailm meeldis
hetkeni kui mind ära neadis
ja omakohtu ette seadis
nüüd liigun kui nähtamatu
ükski probleem lahedusega minu jaoks ei kattu
kas ma olen teinud pattu?
et sellisesse olukorda olen sattund
aga miks just mina ja mitte keegi teine
ei olnud valel ajal vales kohas eile
õhku jääb rippuma see küsmus
homne päev paistab olevat üldse süsimust


kitarr - 04.06.2005 kell 13:06

Seisan üksinda peroonil
keegi minust ei hooli
vaid igaüks lööb jalge alt tooli
tehes seda esimesel juhul kui seisan tooli peal
tagajärg on igal veal ja seisan ikka seal
mu silmad jälgivad kuidas kaugusesse eemaldub rong
minu jaoks pole elu enam mäng
sest samamoodi kaugusse ka minu elu kaob
minu ja maailma vahele telliskivi seina laob
ja nii elu läheb.. läheb.. läheb
sinna kus on tähed
sest elu armastas mind vähe vähe vähe
liiga vähe.
Miks pidin sattuma musta auku
kus seisan nagu kivist kuju
mida lagundab ajahammas iga hetkega
kas maailm sai üldse midagi mu tekkega
sest istun nähtamatus puuris
keegi kunagi veel seda uuris
tundis selle vastu huvi
aga mis juhtus, mis vahele tuli…….hall päev


kitarr - 04.06.2005 kell 13:07

kord jalutasin sillal, kuivand emajõgi all
põhjast paistis autokumm
taamal ehitati aga puhas hiigelvann
kus saab supelda järjest 12 kuud


karuplix - 16.06.2005 kell 19:35

ma ootan sind,
ma ei tea miks ma jäin ootama,
kuid ikkagi ootan,
ja loodan ka
et tuleksid juba.

tuul puhub, ja päike,
mis nii soojalt paitab,
nagu sinu käed kunagi,
kuid sind ikka ei ole.

Kuhu sa küll jäid,
mis oli parem kui mina,
miks ei tule sind juba?
kellelt seda küsida?

ma teadsind et ma ootama pean,
ei uskund et nii kaua,
mis seal ikka oodata,
lähen koju ära


kitty - 29.07.2005 kell 15:45

minu arust on see küll ilusaim luuletus,
kahjuks autorit ei tea, aga mul tulid tõesti pisarad silma,
kui seda esimest korda lugesin


Ma igatsen sind
ja igatsen su soojust.
Igatsen su häält hyydmas mind
nagu igatsen hetke kui päike loojub...
Ma igatsen su kallistust
ja vajan su suudlust..
Ilma sinuta on maa nii must,
kuskilt nutukaja kuuldub..
Ma igatsen su seisakut
ja igatsen su naeru
igatsen sind nii, et kurku tulen nutt,
tagasi hoida seda suudan vaevu...
Ma igatsen su jutu kaja,
su kaunist juukse salku,
sa ei tea kui palju mul sind on vaja,
pole piisavalt maailmas tarkust...
Ma igatsen su silmade sära
ja igatsen näha su nägu..
Igatsen sind nii,nii väga
ainult sina tooksid mu ellu sära
Igatsen su tulekut
ja igatsen sin minemas ära..
Mõtlen sust silmad suletult
ja tean, et ei näe sind täna
Igatsen su nalju
igatsen su lähedust
igatsen sind, kui kell on palju
ja tahan kuulda su hääle kähedust...
Igatsen kõike su juures
ma tahaks olla sinuga
on nii kaunid su huuled
KURAT!!! Miks pole sind minuga?


Danielle - 06.08.2005 kell 22:58

Tsitaat:
Algne postitaja: lota_kalla
viskan ise kahh siis ühe siia sekka ihii..

ütled mulle et ma liiga palju joon
ja su hääles kõlab etteheitlik toon
ütlen sulle et millex juua vähe
siis ei hakka see ju üldse pähe
ütled mulle et mu iseloom on kehv
ja ma käitun nagu vana vastik lehm
ütlen sulle et lehm on minu lemmikloom ja sinu tervisex ma täna jälle joon

yee yee popp ja noortepärane...


No ma tänan


Chili - 30.08.2005 kell 04:18

Sa kysid.
Ma ei tea.
Ma ytlen:
Akki ytled mulle?
Akki ma tean


Beib kukkus maha
beib vaatas taha
nagi kleidisaba
motles - ma maailmanaba.


palderjan - 30.08.2005 kell 11:00

Magus prelüüd

Me olime hulkunud nõmmes,
männivõsusid näsinud.
Me olime näljased õnnest
ja rõõmudest väsinud.

Me näisime lapsemad lastest
- teest ja teesklusest loobunud.
Me käisime... õhtusest kastest
jaladki joobunud.

Me hüüdsime tõusvale kuule
hümni hääletut, kõlata.
Me püüdsime suudeldud suule
jätta suudlusi võlata.

Me hoidsime ämblikuvõrku
hingeõhuna rabedat.
Ja katkevaid sidemeid nõrku
me hoidsime kadedalt.

Me peitsime enda eest silmad,
mõtteuksi ei paotanud.
Me leidsime uue maailma,
kuid vana ei kaotanud

Me säästsime lahkumisvaevad
päeva eredast valgusest.
Me päästsime ennast...? Vaevalt!
Me algame algusest.

Uno Laht / Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid 1960


palderjan - 30.08.2005 kell 11:01

Õhtul, kui kõik jooned nõrgemad,
vargsi tõusen, jälle teele põikan.
Salamärgi tõmban sõrmega.
Minevikku voolu läbi lõikan.

Elu läbematus sinivoos
üha keerleb, hangub, haihtub vahtu.
Vaikus võtab sõnad, viib nad lahku.
Huuled kortsuvad, on karmilt koos.

Võõramaks mind muudab iga päev
endale ja neile, keda tahtsin.
Haljal väljal kiskusid mu käed
oma varju keha küljest lahti.

Päris alasti ta minust lahkus
ja mu längus õlad kaasa viis.
Nüüd ta on vist juba laugel siit.
Kuulub teisele ta kirg ja lahkus.

Ehk just praegu teda emmates,
minu nime mälust heidab,
pimeduse lumma lennates
murekurrud huultel ära peidab.

Tema hääl kuid minus elab veel,
hääl, mis teispool mägiharju karjub.
Huulil siniseil ma suudlen varju
hinge sööbind tumedat portreed.

/Sergei Jessenin/
(tõlge Artur Alliksaar)


palderjan - 30.08.2005 kell 11:03

Ei ole ühtki palvet, mida peast
ma teaksin päriselt.
Ei ühtki lohutust.

Kuiv valgus,
nii et silmadel on valus -
on see mu osa
Tummast Tohutust?

Kui lummus katkes,
mõtlesin, et suren.
Ei surnud.
Siiamaani imestan.

Nii õhuke
on kujutluste kile.
Säält kumab läbi
tühjus pimestav.

/Doris Kareva/ Armuaeg 1991


maipõrnikas - 30.08.2005 kell 12:08

Kait Tamra esituses on see ka väga hea

Tsitaat:
Algne postitaja: sirli
kirjutan teile veel ühe minu meelest parima luuletuse, mida olen kuulnud, autoriks on Juhan Viiding

Eluküsimus.

Kui ollakse ainult vastu,
ei olda kellegi poolt,
ometi on meil pilved
ja valgus mõlemalt poolt

Minus on õelad mõtted,
õieta, varreta,
ime, et ainult nendest,
veri ei tarreta.

Meile on palju antud,
ikka oleme nõutud.

Näha seda, mis elav,
on seda palju siis nõutud?


maipõrnikas - 30.08.2005 kell 12:08

Rändaja õhtulaul



Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -
Teed laulavad õhtul hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned, -
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
Ju lapsena kuulda tee juttu -
Ju lapsena kõndida armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee -
Meel igatseb tolmuta randa,
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
Mind hoiab kui mõrsjaks enesele -
ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Kui teede laul, tee helisev meel,
Ja kõik on nii õhtul hilja.

Ernst Enno


palderjan - 30.08.2005 kell 12:20

Kord öeldi õnn tuli õuele
ja õu sai õnne täis
Õnn tuli siis ka kambrisse
ja kamber sai õnne täis
Viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema


/Juhan Viiding/


palderjan - 30.08.2005 kell 12:20

Lend

Üks väike tüütu mõte
mind piinab nagu parm,
et üle lõkke tõke
on kõik me arm ja tarm.

Et seni tiibu proovid,
kui kõik nad põlevad.
Sestpeale kõik su soovid
on kõlkad kõledad

Ent ikka tulle pürid
ja salgad hääbumist.
On seni leegid nürid
ja lõke kääbus vist?

Ah kõik see tiiva-huvi
on kahejalgse sarm!
On suvi, südasuvi,
ja õitseb iga parm.

/Leelo Tungal/


palderjan - 30.08.2005 kell 12:33

Kui ma ei kõnele sellest,
ma suren.

Kui tunnistan seda,
see tapab mu.

Taevas, mida ma teen?


Doris Kareva
Mandragora


------------

panen siia veel ühe oma lemmiku mandragora´st
..... v tegelikult .... panen siis juba kaks


*
Igast lõpuni mõeldud mõttest
saab liblikas; vabanemine.

Nagu laine lööb kevad.

See torm,
mida hingad, üleni süda.


*
Panen vaikuse kinni
ja tõusen.

Nii hea oli.
Käisin vist kaugel.


palderjan - 17.09.2005 kell 15:45

Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,
Tahab laane taha minna
Suvi maeti eile sinna...

Kukku! Kus on kullerkupud!
Hõissa! Kus on õnnenupud!
Tuul käib tühjal rannal ringi,
Nutab tasa, otsib kingi,

Tahab laane taha minna
Suvi, miks ta maeti sinna?
Rannal rasked rajud käinud,
Külm on läbi küla läinud,

Aasal härm ja helin ringi
Tuul käib üksi, otsib kingi,
Nutab tasa, tahab minna
Kuldsed kingad viivad sinna.

/Ernst Enno/


nohh mõne päeva pärast oleks vist pidanud selle luuletuse tooma siia, aga... no kuidagi nii kurb olemine


isic - 12.10.2005 kell 16:28

Siin siis minu lemmik...


Henrik Visnapuu

Kümnes kiri Ingile

°***°***°***°

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeten peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa
kiskusid minu endaga.
Mäletad, veeresime alla mäest
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa sees
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,
südamen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minuta teed?


habe - 28.10.2005 kell 11:00

Armastuse ülemlaul
1
Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
2Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
3Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.
4Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
5ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
6tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
7Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
8Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.
9Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
10aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
11Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
12Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
13Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.

Kuna armastuse olemuse üle on ka siin foorumis palju arutatud, siis pakun tutvumiseks ka selle 2000 aasta vanuse definitsiooni. Minu tagasihoidliku kogemuse põhjal on see üllatavalt hea.


bibi23 - 30.10.2005 kell 17:21

Ma arvasin end armastavat juba ammu..
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle yhe pika sammu..
Eks ikka lähemale.. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund..


bibi23 - 30.10.2005 kell 17:22

On parem olla halb..kui halvaks peetud
ja kergem teada ennast eksivat
kui saada teiste kohtu ette veetud,
süüks arvatav, kuid sündimata patt.
Sest teiste sohipilgud mind ei paita,
kui välja lööb mu vere mänglev uhk!
Mis hea näib mulle, seda kurjaks laita
võib iga mitmekordselt kurjem nuhk.
Ei, olen mis ma olen, nende reeglid
ei kõlba minu süüde mõõdupuuks:
ei jää ju raisus mõtte kõverpeeglid
mu sirgust kujutades loomutruuks!
See keelepeks peab üldist pahet silmas,
et kurjal võim on kurjade maailmas..


bibi23 - 30.10.2005 kell 17:23

Ma näen aga ei vaata,
ma lepin aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule kui silmad sulen..
ometi unenäos Su juurde tulen..)
Armastan päeva,kuid öösiti ärkan..
olen hajameelne, aga kõike märkan..

Reegleid järgides nad purustan..!!
kõiki mäletan,vahel iseennast unustan..

Olen tugev,kuid vajan Sind..
olen tuvi,vahel sinilind..
Kallistan aga ei puutu,
olen muutlik,kuid ei muutu...

Joostes paigal seisan,
naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge aga rõhun,
tahan luua aga lõhun.

Olen eksinud,kuid Su leian..
lasen minna, aga südames hoian...
Olen suur aga ometi nii väike,
olen Kuu,kuid kõrvetan kui Päike..)

Olen vaikne aga räägin palju,
vahel näed mind,vahel mu varju...
Ytlen hyvasti,kuid ei lähe..
olen liiga palju, aga ikka veel vähe...

Olen harjumus millega Sa iial ei harju..)
mul on valus..aga ma ei karju.
Koristan aga kõik on ikka sassis,
minus on mystikat rohkem kui kassis...

Ei ole ma igavik-olen vaid hetk.
ei ole sihtpunkt-olen Su retk...
Olen päev,mil säravad tähed,
saadan su ära,kuid ei taha,et lähed...

Ma andestan,kuid ei unusta,
ma haavan,kuid ei purusta...
Tahan teada,kuid ei kysi,
olen vaid hetk,mis ei pysi......


bibi23 - 30.10.2005 kell 17:25

Nii pidigi ju kõik meil minema.
Näis naeruväärsus viivuks imena.
Vaid hetkeks viipas petlik nägemus.
Jäi kõigest kassikullasädelus.
Ei tõelist armu kogu karmuses
Sa tundnud enesesse armudes.
Mind ainult kõlapinnaks vajasid,
Et püüda enda hääle kajasid.
Teeäärsest kaevust võõrast, nimetust
Vaid joota tahtsid endaimetlust


bibi23 - 30.10.2005 kell 17:26

............ja üks veel minu poolt


Sa ei tea mida teed
Sa ei näe mida teed
Hinge haavade järgi ei küsi
Tihti südamelille kõige kaunimad lehed
Rebib kallimast kallim käsi
Oma mõtetes lahti ma sinust ei saa
Oled pandud vist minusse lukku
Olen mõelnud meid liig paljus üheks
Sinuta meenutan elutut nukku
Sina ometi saaks selle vaikinud lelu
Panna laulma ja helisema
Anda soojust ja südamelillele elu
Olla külmunud hingele kevad...
Nagu pimedad keset päikese sära
Vaatame üksteisest mööda
Kas su süda siis tõesti ei tunne ära
Mida kõike ma tahaksin öelda
Sinust loobuma pean sind ma võita ei suuda
Nende jõudude käest mis mulle võõrad
Jääb veel vaigistav lootus
Sa ju ikkagi tead
Et mu pisarais sõnad on siirad...


Lola69 - 05.11.2005 kell 18:35

Tuli kutsub ja meelitab tulele ligi
Liblikatiivul ma lendan
Tuli kutsub ja keelitab endale ligi
Ma armastan teda kui venda

Tuli õhku hingates hiilib mu ligi
Hing igatseb sooja ja süle
Tuli kuuma kehaga liibub mu ligi
Käib ihuliikmed kõik üle

Tuli süütab mu südame halgude hunniku
Sädemeid taevasse lendab
Tuli põletab tuhaks sureva sunniku
Ei, ei armasta sind nagu venda

Sind armastan armsama tulisel moel
Su ihus mu armastus leegib
Sind armastan, lootes su tunnete toel
Olla ka sinu jaoks keegi

L69


Sybill - 29.11.2005 kell 14:40

ROOSADE PRILLIDE KILLUD.

kui kahtlus kahtlaselt koputas,
ma ukse keerasin lukku;
kui salatsus akna all hiilis,
ma peitusin kardina taha.
kui silmad said kirjuks
ja hinged said hingetuks,
ma siiski veel katsusin loota.
kuid köögis nüüd kükitab tüli
ja kambrisse kolinud põlgus,
suletud akendest-ustest
vaid külma on tulemas külla.
tunded ei ela siin enam.

ma püüdsin küll sulgeda silmad
ja püüdsin nii kuulmata jätta
kõik kurjad ja pettunud sõnad,
kõik pisarakukkumiskajad.
ma püüdsin nii kangesti olla
üks rumal ja teadmatu laps
ning endale aimamata
kukkusin täiskasvanumaailma

AURI aka Vesihirv


skingirl - 29.11.2005 kell 15:23

sada rutsi vastu p..i


Maiu - 30.11.2005 kell 23:29

Ei, ma ei tule sinuga voodisse
Mix?
Vastuseid on mitu
sõltuvalt sellest
kellena end täna tunnen

Ma kas olen tropp ja tahan telekat vaadata
või olen papp ja jumal võib ülevalt vaadata
me ei ole ju abielus
see on küll hea, et sa
mind sedasi puudutad, aga ikkagi

Kas ma olen äkki luuletaja ja istun ja kirjutan
et hing haige ja südant valutan
ehk olen sõdur ja viisakalt keeldun, sest kohe
on õhtune rivistus ja ülemus meil on pedant

Või olen su sõber, sõbrad teineteisele ei tee
sellisel kujul head, isegi mitte ei suudle
või olen su vaenlane, veetleb vaatepilt, su
keha vajab vabadust, anu ja kustutust püüdleb

või hoopis ei hooli, sest olen jääs
lõng katkenud käikudes, ununenud pääs
kuid ausalt:
ma tulen, sest lõppude lõpux ma tahan
sa taht oled küünlas ja mina olen vaha
Heiti Kender


Kayleigh´n I - 01.12.2005 kell 00:41

Ok, üks minu enda oma siis.
Sry, aga eesti keeles ma neid ei kirjuta, mul kergem tunnetest kirjutada ingliskeeles.
Ja vabandused ette-taha, et suurt kunstilist väärtust siit ei tule

People passing by..
staying for a minute or a lifetime.
Leaving something behind.. a smile, a tear, fullfilling a day, leaving emptyhearted for years.
Never knowing the reason for entering a life.
Never knowing the time they will be in it ... or apart of it.


Sybill - 01.12.2005 kell 19:57

Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.

Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.

Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse

/Doris Kareva/


li-li - 22.12.2005 kell 13:04

Ükskõi kui pikalt kestab maine tee,
vaid headuses on õige lõpp ja lähe.
Et head ei jätku, ütleb ainult see.
kes ise ilmas head on teinud vähe.
(R.Rimmel)


kitty - 06.01.2006 kell 01:56

Panen oma kaks ainsat luuletused ka kirja, mis pole küll eriti luulelised ja vägevad, vaid lihtsalt tunnete väljendus


Teadmata, kuhu
viib see rada,
sa alati oled
just seal,
kus veel,
kui mitte minu südames.
Uksed võivad sulguda
järsult sinu ees,
aga minu süda
on alati lahti
Ei olene see
minu, ei sinu tahtest
Sa alati oled
just seal,
kus veel,
kui mitte minu südames


Vahel põlen sinu pilgu,
vahel piigi all
Tundma samaaegselt
nukrust, õnne pean
Kui teaks vaid,
mida tegema ma peaks,
et näha su silmade taha
Kuu, tähed ja päike,
neid vaatan ma nii tihti
ja mõtlen, äkki neile
ka sina pidanud pihti
Ei tea, kas üldse iial
teada saan ma selle,
mis vaevanud nii kaua
mind
ja ehk ka sind.


heidokas - 19.01.2006 kell 16:23

luuletused tegelikult ei meeldi eriti.
kuidas oleks...

olen inimene,
naerus ja nutus,
olen eriline,
elus ja hukus
kingi mulle oma tähelepanu
huultelt need sõnad, ma anun
seda vaid
möirgavalt vahune merelaid
kõigest hoolimatta
oma tahtmise said


Bithe - 19.01.2006 kell 20:41

Ei mäletagi enam, kus ma selle netis kolades leidsin...aga muigama see luuletus mind ajas...

Üks ainus kord sind nägin ma
nüüd on mul rahu läinud.
Ei enam magada ma saa,
sest olen sind ma näinud.
Mind vaevad sa nii päeval ööl
mult nõuad verd ja higi.
Ei enam õnnestu mul töö,
sest oled minu ligi.
Oh, millal pääseb vaevast hing
mil katkeb hädaahel.
Oh, millal kätte saan ma sind
Oo lutik seina vahel.


kitty - 31.01.2006 kell 20:55

Jälle veidi minu loomingut...just nii ma sel hetkel tunnen


Nii väike see tuba...
Kui ometi
tahaks joosta,
kisendada,
täiest kõrist karjuda.
See armastus mu hävitab,
hävitab

Nutan, nutan ja karjun
kui keegi mind ei kuule
kui päike loojumas
või kuu juba kõnnib
kõrgel taevavõlvil

Ei suuda
mitte nutta,
mitte mõelda
sulle kogu aeg.
See armastus mu hävitab,
hävitab.


exactly - 31.01.2006 kell 22:28

nuu ma ei tea,kuidas selliste kirjutamisega on, ....igal juhul lugeda seda kõikke kaine peaga liig ennastületav minule ....... liitigi enne magama minekut!


kitty - 12.03.2006 kell 19:10

Kuu nii külmalt alla vaatab
meie taeva ära kaetab
tema kaunis valgus
kuldkollane
ilus see on
romantiline ilm
lumi
kuu
kurbus
kuid tahaks päikesesära,
veidi rohkem päiksesära
kui ühte talvepäeva mahub
tean, et ma palju palun
kuid eks see ole üks mu patte

kui vaid suvi siin oleks
kõik tunduks palju parem
valgem
rõõmsam
ilusam
keegi poleks paha,
kõik arvestaks teistega
...ainult mõttes
...vaid mõttes on nii

oleks mul ka sinu süda
kes teab, mis elu tooks
ei, ma pigem ei mõtle...
selle tõrjun oma peast
aga kaua suudan nii?
see lihtne, lihtne küsimus...
...kas on mul sinu süda?
või mitte?
ei tea...
kord kui seda teada saan...
milles kahtlen sügavalt,
siis ma...
siis ma...
nutan...
nagu praegugi...
nagu praegugi...


happypuppy - 23.03.2006 kell 15:00

oli sygis, oli tali,
oli tuul ja oli pori,
oli pakane nii vali.
Oli must ja pime öö,
oli ränk ja raske töö,
oli tusk ja oli nutt,
oli igavene rutt.
Tulid Sina,
musta lina
maapind heitis endalt.
Vaibus tuul
kevadkuul,
õisi kergeid lendas.
Tuli suvi,
tuli rõõm,
tuli soojus,
päikselõõm.
Tuli puhkus, vabadus.
Tuli naer ja ARMASTUS


happypuppy - 23.03.2006 kell 15:03

Sa magad, mu kallis!
Õues on hallis
rüüs kõik rajad ja puud.
vaatan kuud.
valgete aknaraamide vahelt,
läbi kardinaprao
naeratab ta mulle otsa
justkui öeldes:
"Vaata, su kallim magab!
Ja sinust näeb ta und.
On hommikutund.
Suudle Teda ning Ta unenägu jätkub ilmsi."


anne51 - 23.03.2006 kell 15:30

Vaid mõni üksik meist
on kogenud ilmutust
ja teinud sellest endale toetuspunkti
kõik me ülejäänud
ajalikud heerosed
püsime õhus
palja tahte varal
me oleme müür
mida rõhuvad kogu maailma rinnad
kelle päis peksavad lendlaused
kelle jalgu pesevad pisarad
kelle rinnast vahel ometi puhkeb roniroos
me elu pole ajalugu
vaid tundekasvatus

Kalev Kesküla


nodisco - 25.03.2006 kell 07:14

Pirital

Pirital...
ja oli suvi, kõrkjas lükkus jalga.
Nägu oli veeveerel,
miskit justkui algas.
Allakäik...
või oli täiskäik hoopis,
praegu on see ükstapuha -
ma sõnu muudkui loobiks.
Armastusest...
võib-olla lihtsalt ihupiinast,
tahtsin keha kätte võtta,
anda endast viimast.
Lihtsusest...
ma niisama raiskasin me aega,
sina kalkvel pilgul
vahtisid vaid taeva.

Nüüd on ehk selge, miks ma proosatekste kirjutan.


lenxu - 25.03.2006 kell 14:09

Lisan siis ise ka mõned oma lemmikud

Ei sinu iludus

Ei sinu iludus, su õitsvad palged,
ei sinu kuldsed lokid, väikesed õrnad käed,
ei sinu roosihuuled, kael nii valge
ei köida, neiu, mind kui armuväed.

Ei sinu rinnaehe, sinisilmad,
ei sinu kerge aste, vaikne ilus käik,
ei võitnud mind need iluduse ilmad,
ei võita võinud, neiu, mind see kõik.

Vaid sinu pilk, nii lapseline, vaga,
su tark ja süütu, puhas lapsemeel -
need võitsivad mind nagu nõidusega;
need võidavad mind ikka-ikka veel!

Su vaga vaade südamesse voolas, -
seal sees ju paistis sinu süütu hing -
ta laine kombel minu hinge hoovas,
mis võin ma, et nüüd tuksub sulle rind!

Ei tahtnudki sa mind ju seega võita -
sa tegid seda vabalt - teadmata!
Kui võisid ka mind igavesti köita,
siis tegid seda - süütu vaatega!

(Juhan Liiv 1887)


lenxu - 25.03.2006 kell 14:14

Noorusaeg

Sa ilus aeg,
sa armas aeg,
nii lilleõitsev noorusaeg!
Kuis juttu vestles lendas aeg,
kuis vaieldes nii armas aeg
ja seletades õnnis aeg!
Ja vaikisime mõni aeg -
sa kallis aeg -
see oli kõige õndsam aeg!
(Juhan Liiv)


Riim

Riimiga laul on ilus ja sügav,
riimita ilus ja - sügavam.
Viisakas neiu on ilus,
punastav - ilusam!
(Juhan Liiv)


lenxu - 25.03.2006 kell 14:20

(Vana Testamendi ainetel)
Silm silma vastu

Silm silma vastu,
hammas hamba vastu -
armastus!
(Hando Runnel)


(Henrik Visnapuu voogudel)
Ilusast tüdrukust

Ilusast tüdrukust pärast saab moor,
ilusast poisist saab kuivetu krõbi,
kui neid ei võta ju noorena tõbi -
nii ilus on surra, kui oled noor!
(Hando Runnel)


lenxu - 25.03.2006 kell 14:30

...ja midagi minu enda sulest....

Mina

Ma olen suur,
samas nii väike.

Ma olen rõõmus,
samas pisut nukker.

Ma olen seltskondlik,
samas üksildane.

Ma olen tark,
kuigi ei tea peaaegu midagi.

Olen kõige ebatavalisem
tavaline tüdruk. (11.11.1999)


lenxu - 25.03.2006 kell 14:36

Naine naturaalne

Naine naturaalne,
krohvimata kuju,
läheb ikka hinge,
ülendab su tuju,
naine naturaalne,
omaenda ilus,
üpris defitsiitne,
uskumata ilus. (Hando Runnel)



Üks maja
sinises linnas
on alati timuka maja.
Jää suleb ta aknad talvel
ja tolmused paplid suvel
ja punane sadu sügisel
ja punased kardinad kevadel.
Möödujad iial ei teagi,
et siin asub timuka maja,
sest selleks, et tappa armastust
pole timukat vaja. (Leelo Tungal)


sheridan - 13.06.2006 kell 13:43

minu elu esimene luuletus, nii 6 aastaselt on parem kui ülejäänud aastate saast! (siiamaani peas ka, täitsa hullumaja.)

ma olen roti taltsutaja
mis sel rotil muud on vaja
natukene saepuru
sinna sisse teeb ta uru


Marx767 - 13.06.2006 kell 14:27

Luuletus siis teemaalgatajale!


Sa olid mu kaaslane,sel toredal päeval,
Kui Dillingerile pähe lõi piss.
Me vaidlused aegsasti prükkari läevad,
jäi Dillile jälle vaid näppida tiss.

Me vaidlused rabasid modede ridu,
kel näppude pealt võid lugeda "Delete"
Jäi ära me sõnavahetuspidu
Ei iial saa öelda ma Dilllile "mate"

Kuid Sina olid mu tänane ingel,
kes mõistis mu soove, mis mõtetes head.
Loodan, et sõbrana oled sa vingem,
just Sulle ma pühendan need luule read!

Soovin elus sul õnne ja ilusaid suve,
vähem Dilli suguseid tille me seas.
Alati kaasa aitan ma kaitsta su huve,
mitte Dilli, kellel ainul piss on peas!


palderjan - 13.06.2006 kell 14:34

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.


/Doris Kareva/


anne51 - 13.06.2006 kell 14:38

Oo, Kay on nüüd küll kõrvust tõstetud!
Loodetavasti sa, Marx, nüüd rahunesid? Muide, kirjutatakse: sõnavahetuspidu, luuleread.


Marx767 - 13.06.2006 kell 14:51

Ma olengi rahulik, ainult et ma vihkan seda, kui endal nagu midagi öelda ei ole aga muudkui laksutab!


Lii001 - 20.06.2006 kell 13:11

Me kirjutas ka kunagi kuuletusi, aga kaua pole teinud ja käepärast pole ka hetkel....


maritv - 20.06.2006 kell 13:19

sind ootan väraval
mu kallis - ootan
et sind kaisutada
nuusutada
kallistada
armukeerises
ole mu peal
või all
aga lõpuks
saad nagunii jalaga


- Jaan Pehk


Marxendorf - 20.06.2006 kell 14:03

Kogu maailm vajund unne,
ma ka magama end seaks.
Kuid on kehas tuttav tunne,
miskit ette võtma peaks

Surman laualambis tule,
vaikselt sulen majaust.
Teekond viib mind kalmistule,
keset kevad rohelust.

Kaevan järjest haudu lahti,
leidub nende hulgas seal -
vanu naisi, noori mehi!
Rahuldan end nendee peal.

Iga ihu minu jagu,
proovitud saab iga poos.
Annan seni kaua hagu,
kuni keha püsib koos!

Hommikul näen kalmuvahti
imestamas: "Kes siin käis?"
"Hauad kaevatud on lahti,
tee on mädand kehi täis!"

-=Contra=-


miilo - 10.07.2006 kell 19:38

noored, teil on annet! mõnus kui panete mõtted paberile, isegi nii teinud!


tuhvlipealne - 15.07.2006 kell 16:59

Kui väga lollist jutust väga ära väsid,
end välja lülita ja mõtle muust.
Noh, näiteks:"Kuidas elad vasak käsi?"
või "Kas see jutt, mis kuulen tuleb suust?"
Ja vahel sekka ütle:
"Jah."
"Ohoo!"
"Kas tõesti?"
"Mine nüüd!!"
....................
Ja kui ta tõesti läheb - ära tunne süüd!

A.Alavainu


tuhvlipealne - 15.07.2006 kell 17:04

Viiding
..................................................................................
ei anna kella
ta ei taha anda
alati ei helisegi need
mees väljub majast minnes
alla randa
saab sinna mööda mitut puiesteed
..................................................................................


skingirl - 15.07.2006 kell 17:15

kri luuletajad , mis teil midagi paremat pole teha, luuletused sakivad, täesti mõttetud asjad.


anne51 - 16.07.2006 kell 16:47

Skinike, no mis suhtumine see on!? Võtagi luuletused ette ja puhka! Küll näed kui lõõgastav see võib olla.
Midagi niisugust võiks sulle sobida. Autor on Valeria Ränik.

kõrini mõõtudest ajast ja ruumist
kõrini kõrini
mõtetest tõdedest asjade tuumist
kõrini

kõrini kahtlustest ajapuudusest
kõrini kõrini
kõrini enese kohusetruudusest
kõrini

kõrini olema kellegi saadik
kõrini kõrini
kõrini ilmale tulekust saadik
kõrini

kõrini tarkadest kõrini lollidest
kõrini kõrini
kõrini piiridest lubadest tollidest
kõrini

kõrini trellidest kõrini tabadest
kõrini kõrini
kõrini ummikuist soodest ja rabadest
kõrini

kõrini mõttetust vastupanust
kõrini kõrini
kõrini sest kõigemõistmise janust
kõrini


freelancer - 16.07.2006 kell 16:56

see lulla sobiks küll luuserite hümniks

Skin sinul küll selle lullaga midagi pistmist ei tohiks olla.


skingirl - 16.07.2006 kell 18:50

Ega mul jah kõrini ei ole ja ma ei istu ka kinni.


anne51 - 16.07.2006 kell 19:19

Mina näen seda luuletust pigem eduka töönarkomaani nõrkushetke kirjeldamas.
Tõlgendused... Meil on selle kohta isegi teema.


freelancer - 16.07.2006 kell 19:23

kuidagi väga mustades värvides on kõike kirjutatud-kui just pole eduka töönarkomaani infarktieelset seisundit tahetud esile tuua.

Ma ka töönarkomaan kuid millegipärast oskan ikkagi päikesest,tööst ja saginast naudingut tunda.


Sybill - 16.07.2006 kell 22:34

vaevalt töönarkar raatsiks kallist aega foorumile pühendada


anne51 - 17.07.2006 kell 10:33

Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Ega mul jah kõrini ei ole ja ma ei istu ka kinni.

"kõrini trellidest kõrini tabadest" - seda ei pea nii sõna-sõnalt võtma. Sa rääkisid ju teemas "Töönarkomaan", et töötad kogu aeg ja puhata ei oska - oled "aheldatud" töö külge.


spunk - 17.07.2006 kell 15:46

on kõle ja pilkane tuul
miks padrikust
kostab su hüüd
peale rahu ja vaikust?

kas sõnum on sul
meieni tuua
et on paik kus
kõle tuul ei hüüa?

kas on keegi seal
kellest me ei tea
kas rahutu hing
su taltsutamatust neab

kord malbe , kord jahe
siis sulgeme silmad
et paitus nii mahe
viiks mõtted kurvad

siis kord jälle raevuhoos
sa sööstad- siia -sinna
kas vaibub vihahoog
kas taltsutab vimma

oled võtnud meilt võlgu
kuid vastu ei anna
nüüd talu me põlgu
mis me uhkust ei murra

oleme leppimatud
sina ja mina
vaikus nii raske- talumatu
kui sulatina
..............


spunk - 17.07.2006 kell 15:51

südamele alludes


eemale tõukad
hind
lõivu nõuab
ring
võtab
kaasa mind

leian sind
seal
talludes
tunnete peal
tulid need read
südamele
alludes.


spunk - 17.07.2006 kell 15:53

elu keerdkäik




vahel nii
arusaamatu näib
et mis teed
see elu käib

kord tõuseb
siis langeb põhja
sündmused õudsad
riivavad hingepõhja

kord õnn otsatu
on siin
siis hoopis leitud
on hingepiin

see mida
ajame tega
kaugelt otsida
pole vaja

tihti
me kannul
ta käib
hetki
võttatuid
jagab
kui ka häid

siis kaob jälle
et uuesti tulla
me tunnetele
õnne luua

olematust
algas kõik
nüüd kannatust
nõuab see võit

joovastus
hinges
kadus kõik
uus algus

nüüd on teed
kõik
mu ees need
kui uus elulõik....


spunk - 17.07.2006 kell 15:56

eksinud enese vastu



mida otsime
mida tahame
kas õndsust otsatut
või lähedust vajame

kas kõik mööda
jooni käib
või mulle
see nii vaid näib

kui astume kõrvale
siis meile
sajab süüdistusi
kui mõrvajaile

oled eksind
enesevastu
siis meeles pea
see pole sulle hea

kuid sina
taltsutamatu
püsti nina
mine saatusele vastu

tea et see
mis südames
õiget teed
näitab ainumast


spunk - 17.07.2006 kell 15:58

tabamata ilu



silmad sügavad
heidavad pilke
tabamatult püüavad
minus kõike

tunglev jõud
alastus
oh õud
hingepaljastus

mida näed
mida ei
avatud käed
tuled- ei?

ahvatlus
pime iha
tunnetemöllus
haarad pihast

kired suured
ei vaibu
kuiembuses oled
ei muud taju

uni siis vajub
üle me kehade
kirg hajub
väsind kehast veel

aeg peatub
silmadega püüan
mis veatu---
lõputu nauding.....


spunk - 18.07.2006 kell 08:09

mine mine
ja unusta siia
mu süda
et endaga viia

las ma kannatan
ja tunnen valu
ära pahanda
mu hing seda ei talu

palun, välja
mine mu seest
ei iial
vääriks su armastust

pean tundma valu
sest õnne
mu hing ei talu
pole tundnud enne

ainult nii
sind igatsedes
ja hinges piin
mis sigatseb

ma olla saan
ja tahan
jäta-
jäta mind maha.......


spunk - 18.07.2006 kell 08:17

müürid müürid
mu ümber ja sees
kuhu sa tüürid
ja mida sa teed?

olen end peitnud
ma siia
kõik on tehtud
et see enesega viia

võibolla ma ei tahagi
et mahuks
et keegi ei peagi
mu hinge rahuks

ehk ei olegi
väärt ma seda
et oleks keegi
keda armastada

tahtsin nii kuis
parem oleks meil
kuid hoopis
haiget tegin sel

ei taha ei taha
kedagi lasta
ei head ega paha
ei ligi ei vasta

parem oleks
kui me ei näe
siis unustus
meil ulatab käe

sul minuta parem
oleks ju siis
mulle jäta palun
mu hingepiin

sa näed ju
et olen haige
ja puudub taju
ning hinges paine

no miks, ütle miks
armastad sa mind
miks lõputut armastust
mu vastu on täis su hing

miks võtsid mind vasta
miks võtsid nõuks
mind endale ligi lasta

parem lõpp
oleks me lool
et enam me südamed
ei oleks koos

vat see oleks paras
paras mulle
olen varas
ja ei kuulu sulle

palun ära
armasta mind
unusta
sest ei vääri ju sind

jäta jäta
lase mul olla
mata mata
unustusse mind

tagasi vaid
hoian ma sind
elus paremaid
inimesi väärib su hing.....


spunk - 18.07.2006 kell 08:22

see tunne
mis kõrvetab
ja unne
igatsus suigatab

siis avali
on süda
tabati
ootamatult teda

jõudu
annab
edasi
kannab

kuidas ma
ütle miks
sinuta
olema peaks

tean, et läed
mu juurest
varsti sa
minuga jääb
mälestus unistuste maalt

mulle avanes
võimalus
ja taganes
kahtlus

mis valeks
mu tee
suunates
kaheks

sust mööda
luurates
tahaks
su röövida

hinges
koht
mis
pinges

tean, et
su sooviks
see oleks
kuid- unistuseks
see meile
kahele
vaid oleks
tahtmatusest

ei kedagi
me õnne
mahukski
ei nüüd ega enne

sest teineteisele
oleme
südamed
lubanud.....


spunk - 18.07.2006 kell 08:26

olen lummatud
su ilust
kui tabatud
saatuslikust pilgust

ei sõnu ei tundeid
minusse enam ei mahu
et unelmad
ei annaks rahu

sina
vaid
minu
said

nüüd sulle
kuulub vaid
mu süda
avatud sai

sinna sa jääd
ja ei iial
mu meelest läe
kuis sattusid siia


spunk - 18.07.2006 kell 08:29

need 6 päeva
mis mul kinkisid
miks nägid vaeva
ja värviliseks muutsid

mu hinge seest
nüüd pean
ma põgenema
õnne eest

ja ei iial
ära mõtle
et need piinad
on tõesed....


spunk - 18.07.2006 kell 08:32

palun palun
oh kuidas
sind anun
et mind vihkaks
sest just nii
ma olla
ihkaks siin
ja alla
tee miind viiks
oh palun
su ilu
ju piinab mind
seest kisub
ja vihkamise viib
oh õudust
mis saaks siis
kui õnnetust
ei olekski
enam mu sees
seda pean peitma
ma enese eest
kisu ja rebi
lahti mind
ei enam teisi
siis armastaks hing....


spunk - 18.07.2006 kell 12:27

Tsitaat:
Algne postitaja: bibi23
Ma näen aga ei vaata,
ma lepin aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule kui silmad sulen..
ometi unenäos Su juurde tulen..)
Armastan päeva,kuid öösiti ärkan..
olen hajameelne, aga kõike märkan..

Reegleid järgides nad purustan..!!
kõiki mäletan,vahel iseennast unustan..

Olen tugev,kuid vajan Sind..
olen tuvi,vahel sinilind..
Kallistan aga ei puutu,
olen muutlik,kuid ei muutu...

Joostes paigal seisan,
naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge aga rõhun,
tahan luua aga lõhun.

Olen eksinud,kuid Su leian..
lasen minna, aga südames hoian...
Olen suur aga ometi nii väike,
olen Kuu,kuid kõrvetan kui Päike..)

Olen vaikne aga räägin palju,
vahel näed mind,vahel mu varju...
Ytlen hyvasti,kuid ei lähe..
olen liiga palju, aga ikka veel vähe...

Olen harjumus millega Sa iial ei harju..)
mul on valus..aga ma ei karju.
Koristan aga kõik on ikka sassis,
minus on mystikat rohkem kui kassis...

Ei ole ma igavik-olen vaid hetk.
ei ole sihtpunkt-olen Su retk...
Olen päev,mil säravad tähed,
saadan su ära,kuid ei taha,et lähed...

Ma andestan,kuid ei unusta,
ma haavan,kuid ei purusta...
Tahan teada,kuid ei kysi,
olen vaid hetk,mis ei pysi......





uskumatu bibi ma olen lummatud.... see on nii... see just kui oleks.... see puudutas mind sügavalt...


spunk - 19.07.2006 kell 13:59

kord olen
minagi tugev
kord tulen
ja minagi suudan

ärge siis öelge
mulle palun
et mõelge
mida see tüdruk talub

ma ei vajagi teid
leidsin vahendi
mis edasi viib
mööda käänulisi teid

tõstan püsti pea
mis sest, et
valu tegema peab
muutusted ju head

ma tõusen ja läen
et edasi minna
sinna kuhu näen
maksan õige hinna

ma ei vajagi abi teilt
sest tagasi
hoiate mind
minemast edasi

te ei tunne
mind ei tea
arvate, et unne
on langend pea

vaid kogusin
jõudu ma
pilgu tulevikku puurisin
minema pean

nüüd lahkun
ja läen
rakkus on
mu jalad ja käed......


sinitaevas - 19.07.2006 kell 14:25

Ma tahaksin karjuda kõiksusse
Miks kõik on nii ebaõiglane
Mu süda kisendab sinule
Miks haiget teed sa minule

Mul puudub valikuvõimalus
Muidu ammu oleks su juures
Vihkan seda valu mis sa tekitad
Minu hinges sügavas suures


palderjan - 19.07.2006 kell 23:09

Tsitaat:
Algne postitaja: bibi23
Ma arvasin end armastavat juba ammu..
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle yhe pika sammu..
Eks ikka lähemale.. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund..


Doris Kareva


palderjan - 19.07.2006 kell 23:09

Tsitaat:
Algne postitaja: bibi23
Nii pidigi ju kõik meil minema.
Näis naeruväärsus viivuks imena.
Vaid hetkeks viipas petlik nägemus.
Jäi kõigest kassikullasädelus.
Ei tõelist armu kogu karmuses
Sa tundnud enesesse armudes.
Mind ainult kõlapinnaks vajasid,
Et püüda enda hääle kajasid.
Teeäärsest kaevust võõrast, nimetust
Vaid joota tahtsid endaimetlust


Kalju Kangur


rebaxwulf - 30.07.2006 kell 20:08

kõik nii andekad tahan ka
mul täna selline meeleolu::
kuidas suur leiutaja Edison leiutas haaknõela ja kirjaklambri


murelikult suletud on rahakotirauad
näljapajuk kestnud juba päevi liiga kaua
leiutaja närvilikult peos keerutab kaht traati
peab midagi leutama- varavalgest saati
õhtu hakul rõõmus hõise täidab kambri
mees leiutas haaknõela ja kirjaklambri
.............
Kõik mu armukesed

kõik maailma tüdrukud kadestaxid mind
kui teaxid ,et lemmiklatiino,
magab igal ööl minuga -kirekuum
lohukesega lõug-Banderas Antonio
kõiki kallimaid ei mäletagi -õhtul kui
avan riidekapi kiiva suu,
lohakalt loobitud riiete vahelt
pudevad kellegi luud,....
uued juba ootamas vastuvõtud
baarid ,peod-hakka siis meenutama kes oli
mind kunagi armastas ,lilli tõi,
suudles-kahjux kapis nälga suri
ikka ühe kaenlast teise kaenlasse
kuni jõuab Liiva Annus või Mulla Madis
kes esimesena saabub või kellel on
teisest vingem masin
nojah naised on ju ussisugu-meestel
kahjux nõnda ei vea
kui viimane tund saabub
tuleb vikatiga mees
vikatinaisest keegi miskit ei tea
või kes neid madusid arvata oskab
ehk ootab ka mehi kusagil meelas kiisu
sealpool küngast või peeglit-
Mulla Maret või pitspesus Liiva Liisu



noh erilise rütmi all just ei kannata -aga vähemalt ise tehtud
aitähh tegite mu tuju nii hääx
Lola kas võin mõned su luuletused endale printida?


rebaxwulf - 30.07.2006 kell 20:11

tegelikult peax teistegi käest luba küsima-kõik nimed eip jäänud korraga meelde


Spiritraver - 31.07.2006 kell 18:45

Lola, sina peaksid oma luuletused kindlasti raamatuna välja andma...
Webkaarna omad võiksid tema veebilehel rippuda...

Minule kahjuks ei ole küll Looduse või Looja poolt luuleandi antud - aga inspiratsiooni teed on imelikud...
Kunagi kaugel kooliajal, oli jah parajasti füüsikatund ja räägiti laseritest, kribasin paberile järgmised read:

HõõgväreLev väli mu ümber
vAikselt võnkudes võimendub pinge
tunnen Sisimas lahvatab lõõm
sellEst sähvatab
kiRgastav kiir


Üle-eelmisel aastal SDMF-l techno-telgis hüpates hakkasin ühtäkki täiesti lambist laulma (mõttes muidugi):


Päikest pihkudesse püüan,
hinge helisema hüüan.
Päästan tunded põuest valla,
tantsin tänud taeva alla -
Päeva'alle, Päikeselle,
maalle, veelle, metsa'alle,
tule'elle, tuulte'elle,
tuulte'elle, taeva'alle,
taeva'alle, kõikijalle,
kõikidelle, Kõiksuselle!!!


rebaxwulf - 31.07.2006 kell 18:49

-kui õnnelik on kivike
mis veereb kuhu kulgeb tee
ei hooli ta Karjääridest
ei kindlusta end Häda eest
Kuub sama algeline Hall
kui Univesrsumil on tal
ja sõltumatu Päiksena
end seob või särab üxinda-
nii nagu muuseas täites mis
on Ülim Olemise Viis

...........
Olen Eikeegi .ja Sina?
Oled -Eikeegi-niisama
Siis on meid juba kaks!
Kuid kuss!et meid välja ei saadetaks!
Kui õudne on olla -Keegi !
Kui avalik-justkui Konn
krooksuda suvi otsa
soos-mis su Nimi on

Emily Dikcinson -avaldas üldse vaid ühe raamatu (sellegi postuumselt)-ja sai maailma kirjandusklassikux-fenomenaalne!!!!!


rebaxwulf - 31.07.2006 kell 19:19

Suur Hullus pühim mõistus on-
kui kõrvalt vaadata-
Suur Mõistus-selge Hullus
siin nagu kõiges muus
on määrav Enamus
kes poolt-on terve see-
kes-vastu-hädaohtlik hull-
ja Raudu pannaxe

...........
kui kogu elu kurbused peaks täna tulema
nad küllap naerdes hajuksid-
nii rõõmus olen ma.

Kui kogu elu rõõmud koos
peaks täna tulema
nad poleks pooltki sellest mis
on praegu minuga
...........
oo öö!oo öö!
Oleks Sina siin siis
oleks pöörased ööd
meie paradiis!

Südamesadam
kesk tuuleta saart-
milleks veel kompass?
milleks veel kaart?

Eedeni sõudes -
meri saab maaks-
Sinusse randuda -täna -
kui saaks!


ma ikka veel Emily Dicinsoni mõju all -need luuletused on temalt-teile tänaseks
ma leidsin raamatu üles ja ma pole kade jagan ka teiega!!!!!!


hestia - 31.07.2006 kell 19:35

Leid.

Vahel ma vaatan oma asju,
sulepäid, kelli, nuge, vaase,
kui kolmetuhandendal aastal
keegi, kes leiab nad maa seest.

Ka minu kolp saab leiuks.
Kui toetan kätele pea,
tunnen naha all
muuseumieksponaati -
NAISE KOLP, XX SAJAND
(sel ajal möllas veel vähk)
annab teada
kes-teab-milline kirjatäht.

Inimesest targemad riistad ehk
oskavad ka sellest vesta,
mis mured närisid tollal
mu aju elutut kesta.

Kuidas ma elasin, räägivad luud,
lubja aastaringid:
raskustest turjal, kütmata talvedest,
sõjaaja vitamiinivaegusest,
küürutamisest laua kohal aastad ringi.

Sõnumiviijaks saan kontide läbi.
Et tegude läbi, ei looda.
Kuid siiski elama peaks niimoodi,
et mu jälg võiks kord tähtsaim olla
teil tunnistaja.
Aatomiajastu leid.

(autor teadmata)


Spiritraver - 31.07.2006 kell 23:05

Kaks luuletust, üks Artur Alliksaarelt, teine Betti Alverilt, mis on minu jaoks väga olulised olnud ning rasketel hetkedel toetanud.

Aeg
Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.


Suured voogajad
Betti Alver

Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
hoopis jäljetult lõpetab kord oma retke.
Kuskil teisal kui hiiglasuur laine või loom
ta vaid varitseb tagasituleku hetke.

Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi.
Meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.

Seal, kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab ajede vald keset aegade hangi.
Aga küsiva inimlapse legend
toob need voogajad jällegi maa peale vangi.

Kui ent kustub me ilm, nii et kauguste paost
neil ei tarvitseks kunagi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti meid, uue mõtte ja mulla.


ivar32 - 09.08.2006 kell 18:13

oh ma kadestan inimesi
kellele elu tundub lihtne
nad näevad puud
aga mina näen metsa
ja teisi metsi
ja neidki mida ei näe
aga nemad on oma puuga
õnnelikud
ja mind ei mõisteta
kui tulen rääkima metsast
mis pagana mets
sa vaata seda puud
ma vaatan aga ikka
on seal mets
nemad seda ei näe
miks ometi


ivar32 - 09.08.2006 kell 18:18

Üha rohkem ennast kaotan endas,
üha vähem endast lugu pean,
üha rohkem ennast leian teistes,
üha vähem endast mäletan.
Üha rohkem teha tahaks,
üha vähem siiski teen,
üha rohkem joosta tahaks,
üha vähem jõuan edasi.
Tahan leida ennast endas,
siiski otsin ennast teistes --
otsin ennast leidmata.


maritv - 16.08.2006 kell 16:08

Ernst Enno

Nii pehme on valge öö hämaram tund.
Nii pehme ja sügav ta meel -
üks ööbik on siin ja teine on sääl,
ja kolmas on enese südame hääl,
kel sõnu siin leiaks veel keel.

Kus on su kallas ja kauge rand -
silm, miks sa ei leia veel und?
Pool valgust, pool varju, see südame tee;
pool rõõmu, pool muret, nii heliseb see -
on üürike õnnestav tund.

Kepp kätte ja rända, öö valge on õnn -
veel kuskil on otsata hää -
kõik kordub, ons kordaja isegi uus,
see küsimus helises mõnegi suus -
las mõtetest vabaneb pää.

Las olla kõkk kallas ja kauguse rand -
ööl tuhat on paitavat kätt;
käi tasa ja laula nii üksinda teel,
et vabaneks kõigest kord kütkenend meel -
ööl tuhat on aitavat kätt.

Käi tasa ja laula ja unusta kõik;
las magada udu ja ilm -
üks ööbik on siin ja teine on sääl
ja kolmas on enese südame hääl -
las särada õnnelik silm.


anemia - 22.08.2006 kell 21:35

piinakamber

sellest uksest ei pääsegi välja
võtit ei ole
lukku ei ole
ust ei ole
seina ei ole
on vaid kamber
polegi muud
sellest uksest ei pääsegi välja

veel ei ole sa surnud
sest sul on veel sinu valu
veel ei ole sa surnud
sest sul on veel sinu SYY

(fs / Francois Serpent)


Marla - 24.08.2006 kell 18:48

minu siiani kõige lemmikum poeem maailmas. jejee !

SEEKING THE CAUSE

he was Dead
he never Lived
died
died
he died seekin' a Cause
seekin' the Cause
because
he said
he never saw the cause
but he heard
the cause
heard the cryin' of hungry ghetto children
heard the warnin' from Malcolm
heard the tractors pave new routes to new prisons
died seekin' the Cause
seekin' a Cause
he was dead on arrival
he never really Lived
uptown . . . downtown . . . crosstown
body was round all over town
seekin' the Cause
thinkin' the Cause was 75 dollars & gator shoes
thinkin' the Cause was sellin' the white lady to black
children
thinkin' the cause is to be found in gypsy rose or j. b.
or dealin' wacky weed
and singin' du-wops in the park after some chi-chiba
he died seekin' the Cause
died seekin' a Cause
and the Cause was dyin' seekin' him
and the Cause was dyin' seekin' him
and the Cause was dyin' seekin' him
he wanted a color t. v.
wanted a silk on silk suit
he wanted the Cause to come up like the mets & take the
world series
he wanted . . . he wanted . . . he wanted . . . he wanted
to want more wants
but
he never gave
he never gave

he never gave his love to children
he never gave his heart to old people
&
never did he ever give his soul to his people
he never gave his soul to his people
because he was busy seekin' a cause
busy
busy perfectin' his voice to harmonize the national anthem
with spiro t agnew
busy perfectin' his jive talk so that his flunkiness
wouldn't show
busy perfectin' his viva-la-policia speech
downtown . . . uptown . . . midtown . . . crosstown
his body was found all over town
seekin' a Cause
seekin' the Cause
found
in the potter fields of an o. d.
found
in the bowery with the d. d. t.'s
his legs were left in viet-nam
his arms were found in sing-sing
his scalp was on Nixon's belt
his blood painted the streets of the ghetto
his eyes were still lookin' for jesus to come down
on some cloud & make everything ok
when jesus died in attica
his brains plastered all around the frames of the pentagon
his voice still yellin' stars & stripes 4 ever
riddled with the police bullets his taxes bought
he died seekin' a Cause
seekin' the Cause
while the Cause was dyin' seekin' him
he died yesterday
he's dyin' today
he's dead tomorrow
died seekin' a Cause
died seekin' the Cause
& the Cause was in front of him
& the Cause was in his skin
& the Cause was in his speech
& the Cause was in his blood
but
he died seekin' the Cause
he died seekin' a Cause
he died
deaf
dumb
&
blind
he died
& never found his Cause
because
you see he never never
knew that he was the
Cause.

(miguel pinero)


männu - 19.10.2006 kell 09:50

Suudle mind, aga suudle mind õrnalt

Nagu oleks see esimene kord

Emba mind, aga emba mind hellalt

Nagu oleks täna viimane päev.



Seisa minu ees

Nii ligidal, et ma näeksin Sinu silmades ennast

Lama minu kõrval

Mõtle, võibolla homme olen ma juba väga kaugel



Hoia mind, aga hoia kõvasti

Nagu Sa kardaks mind kaotada

Las olla hetk niisama kindel nagu kalju

Raudne nagu rannikupaas.


krupskaja - 02.05.2007 kell 14:50

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

Astrid Reinla


susanna - 17.09.2007 kell 13:33

ma konutan oma toas ja sügis on hall mu akende taga
mida mõtlen, silmad hämarast kibedad, veri kõrvades musta ööna kohisemas
sina tulid mu ukse taha
palve ja armastus on sinu silmades
sirutad käed, et suudelda pihkudega mu põske, väsimusest tulist laupa
näen su huuli liikumas, aga sõnad takerduvad sügisesse
ja mina olen end tühjaks kannatanud
sa lähed
ma konutan oma toas
ja sügis on hall mu akende taga

__________________________________


mäletan üht su tulekut
väljas sadas vihma
mäletan su kärsitut koputust
tuult, mis vingus uksepraos
sinu teretust ja rõõmsat naeru
mäletan su märgi juukseid ja vettinud kingi
vihmast nõretavaid joppi ja pükse
mäletan kuidas istusid selg vastu pliiti
ja rüüpasid teed
jah, mäletan üht su tulekut
vist viimast
väljas sadas tihedat vihma


brainstorm - 26.10.2007 kell 19:13

Läidan küünla millegile keda enam pole..
ei leidu ühtki kahetsusenooti
See periood mu ellu enam iialgi ei tule
ei unes ega ilmsis hooti....

Tunnen et ei ole miskit valesti veel teinud
omal tahtel...lähen edasi nüüd hooga...
Sest mingit ilmutust mu silmad pole näinud..
Võin jätkata nüüd uue--sootuks teise looga.

Lähengi, ning tagasi ei vaata...
Seal pole midagi ma mida poleks näinud
või tuleks viisakalt ehk kuhugile saata?
Mis on see on- mis oli ....
see on läinud...
R.I.P.
**
Selline skisofreenia siis täna...
Eiaga--raviarst ütles, et ma juba võin pisitasa mõtteid mõlgutada :-D


brainstorm - 27.10.2007 kell 21:22

Ütled sõna
keegi kuskil teritades kõrvu...
seedib-õige pisut juurde lisab
mõeldes:keegi sooritamas mõrvu
kiledalt siis üle ilma pasundab ja kisab..

Me kõigest aru saada iialgi ei suuda
või sellest, et meid keegi kusagil ei mõista
elame ju ikkagi vaid oma päikse nimel,
ning teiste vaateid loomulikult teisemaks ei muuda
kui nad just ise midagi sest vajalikku haista..
või kui ei sünni sellest mingi faking jõuluime..

Ütled sõna...


ei viitsi kohendada
Kas siia mingi läburiimide teema võiks teha?
Pean silmas selliseid esimese emotsiooni-kümneminuti riime.
Siis möliseks parem seal
Ilma , et peaks siinset solkima.


tiivitaavi - 01.12.2007 kell 18:29

Tsitaat:
Algne postitaja: Sellike
tahaks joosta rannas
kalda lainete vahus
hoida sind käest
ja lebada rahus
tahaks näha silmi
mis kui säravad pärlid
kuidas kohmetus suudlusel
palgeid sul värvib
tahaks kuulata ohet
mis sul sosistab syda
kõigist asjadest ilmas
vaid tahaksin seda

väga hea luuletus


tiivitaavi - 18.05.2008 kell 18:29

Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla see,kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam
ning mis mul head on,halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde Sind
ja helinal,kui lõo,kes koidu ajal üles lendas
hing laulab hümne taevaväraval,
sest Sinu arm on rikkus, mille pärast
ma loobuks kuninglikust aust ja särast

sonett 29


William Shakespeare


tiivitaavi - 18.05.2008 kell 18:43

ME ELU ON ME ELU AINUS MÕTE.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

...........................................................


Doris Kareva


sales - 21.06.2008 kell 07:32



Kirjutatud 1989, ka sõnade autor ning viisi looja on teada, kuid ma ei hakkaks nendega "lehvitama" - igal juhul on mõlemad jätkuvalt rivis: nii otseses kui kaudses mõttes...

Oh, Maarjamaa mehed, võtke end kokku
ja ärgake unest, mis aheldab teid.
Te kaevake välja kõik isade relvad -
viimsesse võitlusse kutsume teid!
Ref.:
Isamaa vabadus kingiks on saadud,
röövima sirutund vaenlaste käed:
Narvas mühavad hävingu leegid,
Petseris ootamas vaenlase väed.

On kotkad me lippudel sirutand tiivad
üle me südame ja üle me maa.
Need tiivad meid viimsesse võitlusse viivad -
teist korda vabadust kingiks ei saa.
Ref.:...
Kel süda lööb araks ja kahelda julgeb,
sel lüüakse välja ta vesine silm!
Õlg õlas me sammume võitlusse julgelt -
on võitjate päralt see parem maailm!
Ref.:...


kranz - 21.09.2008 kell 18:37

Minu kõige lühem luuletus,mis sündis siis,kui kunagi koolist koju jalutasin.

Päikene on metsa taha loojund
pimedaks on muutund taevavõlv
mul kampsun seljas,vanaema kootud
kuid ikkagi on kuradima külm.


Kaosemasin - 18.06.2009 kell 18:45

Naabrimees

Naabrimees ühes oma linnuga
üritas tõusta õhku.
Ääretult suure innuga
trotsida õhurõhku.

Linnu eeskujul siis kleepis
külge sulise kasuka.
Mulle nõuandeid keetis
potitäis täiesti tasuta.

Linnu eeskujul siis kraaksatas
jutte hõbedast, kullast.
Hiljem nokaga laksatas
usse sõi otse mullast.

Linnu eeskujul siis kiiruga
katuseid mööda hulkus.
Tagasi koju tiiruga
pessa pikali kukkus.

Linnu eeskujul siis taevalael
vibutas valgeid tiibu.
Oh häda- minu musta triiksärgi krael
tegi läikiva valge triibu.

-Kaosemasin-

Narr

Kuis hoida oma südant vaos,
mis tuksleb nagu joobnud narr,
kes kuningale rääkis loo,
mispeale ära suri too.

Kõik vaatsid surnud kuningat,
siis narri punast mütsi,
nad vaatsid surnud kuningat,
ja jätsid narri üksi.

Narr vaatas surnud kuningat,
siis oma punast mütsi,
ta rääkis ühe rõõmsa loo,
kuid tundis ennast üksi.

-Kaosemasin-


Jajahhh - 18.06.2009 kell 19:32

Sina ära küsi minu nime
vaid salamahti minu juures käia võid,
kas öösel oli tõesti pime
või sulle ainult nõnda näis?

Ära taha tunda minu südant,
selles eksin isegi
tule, tule veel vaid täna
ja ära küsi enam iialgi.

-Jajahhh-


MorganLaFey - 18.06.2009 kell 20:29

Ajusopis vilksatab üks tuhmund ideaal
see on tühi unelm eksisteerida ei saa
ma ei usu ennast aga mul on õigus vist
hinges olen antikristus olen anarhist

Ref. AAA! Mind kägistab absurd

Ükskõik mis või kuidas lahendus on kaos
teie jaoks on mõttelage naeratus mu näos
tühja taara jalge ette viskan kildudeks
olemise mõtet toidab alkohol ja seks

Alateadvus märatseb mõistus põgeneb
instiktiivne hirm minust looma teeb
ma ei karda surma kallis kardan üksindust
ma ei taha teadvustada elu mõttetust.

Kodumaine poeet Martti,
http://www.hot.ee/martti51/


inspiring - 18.06.2009 kell 20:37

mäel lumi
väristas taevas
päike
hommikul kokku
kõik korjas


Myrk - 19.06.2009 kell 02:42

Tähesajus

Sel ööl,
kui varises tähti,
ma kevade tuppa tõin.
Lõin uksed ja aknad lahti
ning januselt värskust jõin.

Sel ööl,
kui varises tähti,
ma tiivadki endale sain -
tähetolmust
ja õrnast õhust
mõtte nõtkusel vormitud vaid...

Siis lendasin
aknast välja -
ööliblikas sinises öös -
ja otsisin endale koha
täheparvede heledas vöös

Lea Tabur


röövlitütar - 19.06.2009 kell 13:04

Lisan ka ühe luuletuse.
Hiljuti delfi foorumis nägin. Nüüd panen siia, kindlasse kohta ära, et oleks kust otsida, kui poeg 20 aastaseks saab ja talle kaardile luuletust kirjutan.



alles sa sündisid
nii mulle näib
nüüd juba kaks kümmet
tiksunud täis

suurena endale
tunduda võid
viina saad juua
ja naistega käid

kuid voolaku merre
kõik maailma ojad
emmele ikka jääd
väikeseks pojaks


Myrk - 19.06.2009 kell 14:10

Me oleme tulnud ja olnud

Me oleme tulnud ja olnud
ja läheme taas
ning justnagu mälestus olnust
me jäljed on maas.
Need jäljed on sõnas ja pildis
ja asjade sees.
Need jäljed on õhus ja mullas,
kus kulges me tee.
Need jäljed on lõhnas ja värvis
ja helides kumiseb neid.
Nii astume külg külje kõrval
aja lõpmatuil teil.
Igas jäljes on sõnum ja mõte -
kui oskad,siis loe.
Iga väiksemgi viibe on võte,
mis muudab ja loeb.
Üks helbeke lund on nii hurmav,
kui täiuslik maal,
kuid vaevalt,et keegi nii mõtleb,
kui algab orkaan.
Üks helbeke libiseb tasa,
kui igatsev viis,
kuid kohutav purustaja
on lumelaviin.
Ent kuidas see tekib?
Vist nii,
nagu katkeb viiulikeel.
Kõik kaunis saab otsa nii äkki.
Me oleme teel.
Me läheme aegadest läbi.
Eesolijad vaatavad taha
ja märkavad meid.
Taganttulijad jätavad maha
üha uusi ja uusi teid.
Me läheme kõiksusest läbi.

Lea Tabur


sossuke - 19.06.2009 kell 14:57

Õnn on ju pime
Juhitud saatuse käest
Must mööda läeb


Jajahhh - 19.06.2009 kell 18:58

Sulle.

Kui vaikib Sinu suu,
siis vaikib lind ja laul ja suvetuul.
Kui sulgub Sinu silm,
siis sulgub taevas, maa ja terve ilm.
Kui ei tõuse Sinu käed
ei tõuse tuul ei liigu mäed.
Ela mu kallis, ela meid kõiki üle,
et ei hääbuks kogu maa ja mina sinu süles.

-Jajahhh-


Myrk - 19.06.2009 kell 19:00

Ahastus ahistab hinge,
Vaikus on veidralt valus.
Veres on tarretav pinge,
Midagi kammitseb jalus.

Miski on kildudeks saamas,
Keegi on näoli maas.
Kusagil ootavad haavad -
Kes need küll endale saab?

Jooksevad kokku kõik niidid.
Kes neid siin tõmbab, ei tea.
Ees on vaid välkuvad piigid.
Kuidas ma vastu pean?

Kuidas ma oskan olla
Nimetu, näotu, üks loll,
Keda ei maksa karta,
Keda ei arvesta toll.

Kuidas ma suudan olla
Söömata, joomata, kurt?
Kas visata rongi alla
Või olla libahunt?

Lea Tabur


Jajahhh - 19.06.2009 kell 19:02

Hõõgvein siis aegamisi voolab
mu keha täis pilgeni ta
Joovust,
ja Kuumust, igatsust leevendavat viha
ja Iha, piiskade kaupa langemas mu rinnale,
ja Eluhinnale ta tuima niisket pilget
ja Helget, majakatornis vilamas nii
Kuumalt
ja Soojalt tilgub verd klaverile
Heitunud
ja Peitunud pimedat usku.

-Jajahhh-


Jajahhh - 19.06.2009 kell 20:38

Sellel talvel suren ma ära
juustes jääroosidest pärg
üle õlgade lumeloov värav
ja ripsmetel valendav härm.

Sinu pärast mu kallis ma suren
mu keha on külmunud maa
mind mööda sa endasse tuled
ja lahti sa minust ei saa

Mu juuksed on lumi su põsel
mu silmad on sillerdav jää
ja kõik mis on ilus ja tõsi
ja inetu alles ei jää.

Ma olen su ümber ja üle
ma elan su sügaval sees
ja öösiti jällegi tulen
ja ilmun su unedes.

Sellel talvel surin ma ära
su hinges mu härmatand haud
ja et sa ei leinaks mind pärast
jääb sulle mu viimane laul.


guttamax - 19.06.2009 kell 20:44

Krrdiraisk.6nn on nii pime...
ja täna sa jälle ei tulnd..
endal ma ometi ise ei.....
a teisi krt. käepärast polnd..



Kaosemasin - 20.06.2009 kell 03:12

Loodusuurija
haikutav põhjapõder
ehmatas sambaks

-Kaosemasin haigutab-


Myrk - 20.06.2009 kell 23:18

Teadmatus

Lähen seitsme maa
ja mere taha
lootuses,
et otsid mind sealt üles.

Lähen seitsme maa
ja mere taha -
silmad kurvad,
pihud tühjalt süles.

Lähen seitsme maa
ja mere taha -
siin sa mind
ei tundnudki ju ära.

Lähen seitsme maa
ja mere taha.
Ma ei tea,
kas lahti jääb veel värav.

Lea Tabur


cc - 22.06.2009 kell 14:51

õlu voolab
kõrist alla
laulajöru
päästab valla


cc - 22.06.2009 kell 18:18

I had to be like the sun in the sky
But I was too drunk for this kind of light
People are living in paradise
And here on earth there`s no one by my side

I had to be like the moon in the night
But I was too sober for this kind of light
People will burn in hell tonight
I`ll stay alone in the garden of delights

I had to be a man in the light
But I`m in pain and don`t want to fight
People are living on earth but I`m tired
Of the beauty I see in their eyes
People are living on earth but I`m tired
Of the beauty I see in their minds


Impure Wilhelmina - A Man In The Light


cc - 25.06.2009 kell 10:47

Väge täis
on minu meel
lemmik söök
on karu keel


cc - 26.06.2009 kell 13:33

Poeesia Komissaarovat
ootan endal külla ma
et siis kahekesi me
võiks minna kalale.

Särjed, ahvenad ja säinad
jõest kõik välja püüame
lõkke ääres salmikesi
teineteisel vestame

Sealt ta juba tulebki
ukse lahti lööb jalaga
patsid heidab kuuma jõkke
särje niisast malakad


cc - 26.06.2009 kell 16:59

ma vihane isane tuvi
ja tegusid ootab kesksuvi
nii lautade ustel käin toksimas
pakkumas ennast kui kosilast

Saba suled seon lehvikuks
et kanad mind üldse märkaksid
miks nad küll peavad mind kehvikuks
mis olen teinud ma valesti?

tapetud kukkede kuljuseid
kogun kui sõjatrofeesi
tulge värdjad
ma toksin teid
olen käiamees
teritan freesi

tapetud kirjude kukkede kuljused
ehivad mu katkutud õlist rinda
kui Rimi letist leian end
ootamas nuga ja hinda

ma armastan oma kanasi
seda ei muuda miski
külg külje kõrval nüüd lebame
las ilastab hambutu veski


garinee - 26.06.2009 kell 17:40

Lahkumine
......Kui ka, kallis, lahkuda meil tuleb,
teele järele sul vaatama ma jään.
Ma lihtsalt seisan teel ja silmad sulen,
et möödujad mu pisaraid ei näeks...


garinee - 26.06.2009 kell 17:45

Rahaga saad osta...!

Rahaga saad osta maja,
aga mitte kodu.
Rahaga saad osta voodi,
aga mitte puhkust.
Rahaga saad osta raamatuid,
aga mitte tarkust.
Rahaga saad osta kella,
aga mitte aega.
Rahaga saad osta ravimeid,
aga mitte tervist.
Rahaga saad osta kindlustuse,
aga mitte turvatunnet.
Rahaga saad osta kuulsust,
aga mitte austust.
Rahaga saad osta seksi,
aga mitte armastust.
Rahaga saad osta lõbu,
aga mitte õnne.

kellegi luule read...


sossuke - 26.06.2009 kell 17:51

ava õhtuvein
enne kui lõpuni joon
lõhn liibub Su näol


Andrussa - 27.06.2009 kell 13:46

Tuleb õue, julga teeb
lumme aurama jääb see.
Kevadel siis kära-kisa,
sitt on meie leivaisa.

(Rahvaluule töötlus)


Myrk - 27.06.2009 kell 20:15

NÕIARINGIS

Üle sumbund talvede
tuul viib mõtted kui lume.
Tal on tühjade salvede
ja luhtund lendude jume.

Tardund sambad on põlised puud
ja jäätund on sammal.
Kas on öelda veel midagi uut
taeva värvidegammal?

Ikka tallad neid tuisuseid teid
ja pakases pakatab kirre.
Ei su ees ole eneseleid,
vaid laukana irvitav irre.

Ja see tundki, see oodatud tund,
võib-olla et iial ei tule ...
Kuid me laulud, me loomusund,
viivad kaugele südametule

Artur Alliksaar


Kaosemasin - 27.06.2009 kell 20:28

Koolilugu

Kahe aastaga kasvasid rinnad,
muutus kõnnak ja kehahoid,
aga poiss, kes ta portfelli kandis,
oli ühtviisi lontu ja loid.

Nõnda lõppes see koolilugu,
nõnda lõppeski lapsepõlv.
Tollest ajast on alles jäänud
sügav sinine taevavõlv.

Ja kui taevas mõnikord tahab,
tuleb tunniks kõik tagasi,
too tüdruk, too lõhn, üks tunne, ---
kõik, mis maha magasin.

Hando Runnel


Myrk - 27.06.2009 kell 22:47

Sa valvasid õhtutes,
heitsid tuultega mesti.
Lahti koorus ja pudenes
su tuhandeid kesti.

Kuid kõigist neist paigale jäi
ihnsust põletavkuuma,
ja näib - ei sa näidata täi
oma tõeluse alasti tuuma.

Artur Alliksaar


Myrk - 02.07.2009 kell 15:01

Aastad on sügavd hauad,
täis me ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.

Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tüükkideks kisub,

kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega küntakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.

Artur Allksaar


Myrk - 03.07.2009 kell 08:20

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.

Artur Allksaar


Myrk - 23.07.2009 kell 19:36

Kui lahkud, jäta küünal põlema.
Võib-olla veel kord naased majja sesse,
kui öö on pime, uinunud on maa
ja vaikus väriseb su sammudesse,

ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
kui pühakoda, kus ei peeta messe,
ning iga uue rajakäänuga
uut vaeva immitseb su südamesse.

Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraazh.

Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas

Artur Allksaar


bellatrix - 23.07.2009 kell 19:55

ILJUTI AABNEEMES OOMASIN ÜLJEST
/Lauriito Meriloo/


Mererannas jalutades nägin alli Üljest,
kinni silmad lamas kaldal, oli ära väsind.
Keha, kaela polnud Tal, pea kasvas saba küljes,
paistis nii, et polnud Tal ka jalgu ega käsi.


Magades Ta pööras ennast, liigutades loibu,
norskas, korraks paotades unerähmas silmu.
Mõtlesin - see väsind loom veel niipea küll ei toibu,
kui uus Üljes eemalt järsku nähtavale ilmus.
Otsejoones üpetega meie poole roomas,
kuigi tundus magav Üljes üsna kivi moodi.
Kohtusid. Üks teisele on käind vist süüa toomas,
arvasin ning lootsin näha Ülgetoidupoodi.


Nad ei söönud, loibadega kallistasid oopis,
sabadega ka... Mis sest et käsi polnud küljes...
Vaatasin ja mõtlesin - ei saa must filantroopi,
on loomad loodud loomulikuks. Tahan olla Üljes...


tiivitaavi - 23.07.2009 kell 21:41

Tsitaat:
Algne postitaja: cc
Poeesia Komissaarovat
ootan endal külla ma
et siis kahekesi me
võiks minna kalale.

Särjed, ahvenad ja säinad
jõest kõik välja püüame
lõkke ääres salmikesi
teineteisel vestame

Sealt ta juba tulebki
ukse lahti lööb jalaga
patsid heidab kuuma jõkke
särje niisast malakad

Oi,mis rammus uhhaa s.t kalapuljon




Meri mõtted kaldale uhub,
meister üles ned korjab...
...


eerik2 - 03.08.2009 kell 17:49


Myrk - 03.08.2009 kell 18:00

Me oleme need, kes ei kuule,
me oleme need, kes ei näe
ja ühtki sõna ei tule meil suule,
kuid siiski imeväel

me iga päev ärkame üles
ja nagu masinad käime,
ei põle me põrgutules
ja nagu laibad me näime.

Me oleme need, keda ei huvita,
me oleme need, kes ei tea.
Meil meeldib ju lõpmatult sõdida
ja tappes teisi, endal kaotame pea.

Me oleme need, kes ei hooli,
me oleme need, kes ei ela.
Haavale raputame sooli
ja ihume pussitera.


kindelasi - 04.08.2009 kell 12:16

Mingem üles mägedele
oksendagem orgudesse
Jookskem alla tagasi
püüdkem kinni uuesti

H.Runnel


Myrk - 05.08.2009 kell 20:05

Luupainaja
*
naervais maskides varjatud valu
kehad viskamas piruetti
tantsib kui lumel sääl paljajalu
seitse kahvatut marionetti


seitse maalitud mustsilmapaari
ripsmeil väreleb lumekirme
kergitab kõveraid kulmukaari
nukunägude õõvastav irve


kõhus pöörab kui keerleksid ise
pilgus kasvamas võõras ekstaas
kuni koidik toob pääsemise
kestab unenäo painav miraa¾


röövlitütar - 06.08.2009 kell 13:09

See on nüüd teemast mööda, aga ehk teate aidata.

Palun mingit luuletust, mis sobiks pühendusena kirjutada kooliaasta alguse puhul väiksele koolilapsele.

Ehk on teie perre kooli alguseks kingitud mõni raamat, milles armas pühendus sees, vms?


eerik2 - 06.08.2009 kell 21:27


eerik2 - 06.08.2009 kell 21:48


Myrk - 16.08.2009 kell 14:54

Igaviku tantsud

Ma tantsin Igaviku tantse
täis needusi ja varjumängu.
Tantsin põrmuks sadu kivikantse,
kõrbeks mulla, lilled längu.

Ma tantsin valla karmid põhjatuuled,
et räsiksid nad maailma halli.
Tantsin kiviks kõik need armund huuled,
loobin puruks iga hinge kalli.

Samas tantsin minema kõik valu,
mida tunneb iga pisem hing.
Tantsin tuhaks, mida ma ei talu,
muutumatuks jääb vaid kiviring.

Tantsin veritsemast löödud haavad,
Kuigi tean, need ise sinna lõin.
Tantsin, kuni õnnelikuks saavad
kõik, kel minust väiksem võim.

Tantsin tantse, milles hea ja halb,
ei tohi rikkuda ma iidset tasakaalu.
Kas päike, kuu, suvi või siis talv,
kõik ühes Iidses tantsus kokku saagu!


eerik2 - 16.08.2009 kell 16:37


eerik2 - 16.08.2009 kell 20:00


eerik2 - 16.08.2009 kell 22:44


Myrk - 17.08.2009 kell 02:32

Et läbi murda sellest suluseisust -
Vahkvihast, valskusest ja purustatud tõest -
On tarvis õnnistatud vaimuselgust
Ja usku paljajalu üle minna jõest.

Üksainus hetk võib välguvalgel murda
Kõik vanad tõkked, vaikimiste vood.
Ja kõigest tähtsam, mida ihkad tunda,
On ohver, mille altarile tood.

Lea luulet


Andrussa - 17.08.2009 kell 04:00

Vabandust. Jälle vales kohas!


eerik2 - 18.08.2009 kell 19:09


Myrk - 18.08.2009 kell 23:31

Ma sinu avastasin tühi haldjasaar
ehk oli see vaid juhus pime
kuid nagu ikka avastatud saar
sa endale saad avastaja nime

ja kui su karidel kesk tühja veteulgu
ehk tulebki mu enneaegne tund
mu nimi saarel igavesti hulgub
ja häirib uute asukate und...


Myrk - 20.08.2009 kell 12:29

Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,

hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.

Artur Alliksaar


hallhiir - 20.08.2009 kell 15:54

Ma ei vaja suuri ohvreid ,lunastusi
ei heldeid kinke, ega tõotusi.
Ma tahan ainult, et sa oleks tugi
kelle peale mures loota võib.

Su lähedus on ainus mida vajan.
Nii vähe seda on ,võib tunduda.
Kuid sina karmina mind ära ajad
mu muredest ei taha kuulda sa

Kas jäädki alati mu vastu külmaks?
Kas löövad ükskord kired lõkkele?
Ma olen narr, kes ootamast ei väsi
ja loodab siis, kui lootust polegi.
omalooming paari aasta tagusest ajast. aktuaalne veel paar kuud tagasi. aga mitte enam...


Myrk - 21.08.2009 kell 17:40

kõik möödub
nii on määratud
ka jalg on vahel astmel
ootamatult vääratund
ja aste vahel tuulest vihmast libe
ja mõtetes on vahel ajanihe
saab väiksest suur
ja aja pärast jälle väike
kui pöördub varjus pool
ka tema omandanud läike
kõik möödub
nii on määratud


guttamax - 21.08.2009 kell 19:31

Improviseerin siis
PLAGIAAT..
Kui hirv kes kuuleb koertekära
või nagu jänes kotka eest
nii lendas võitlusväljalt ära
onoff paldiiski lendurmees....


Patsient onoff: jälgige näppu
ei mitte nii ja keel pange suhu
peas kas teil muud kui roppu
ei leidu? Näpp pistke teate küll kuhu ?

Lendurid sülgavad süljetopsidesse .....
irw


Myrk - 23.08.2009 kell 08:34

Ma näen, aga ei vaata.
Ma lepin, aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kui sulen silmad,
ometi unenäos Su juurde tulen.

Armastan päeva, aga öösiti ärkan.
Olen hajameelne, kuid kõike märkan.
Reegleid jälgides neid purustan.
Kõike mäletan, vahel iseennast unustan.

Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan, aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.

Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge, aga rõhun.
Tahan luua, aga lõhun.

Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna, aga südames hoian.
Olen suur, aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.

Olen vaikne, aga räägin palju.
Vahel näed mind, vahel mu varju.
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
Olen liiga palju, aga ikka veel vähe.

Olen harjumus, millega Sa iial ei harju.
Mul on valus, aga ma ei karju.
Koristan, aga kõik on ikka sassis.
Minus on müstikat rohkem kui kassis.

Ei ole ma igavik - olen vaid hetk.
Ei ole ma sihtpunkt - olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed.
Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed

Ma andestan, kuid ei unusta.
Ma haavan, kuid ei purusta.
Tahan teada, kuid ei küsi.
Olen vaid hetk, mis ei püsi.


Myrk - 23.08.2009 kell 09:09

Olen tüdinenud kõigest
silmakirjatsejaist, kes
elavad mu elus ja on
end sisse seadnud mu
väikesesse maailma.
Viskan nad välja, kuid
ikkagi leiavad need
väikesed kuradid üles
sissepääsu, väikese ava.
Laske jalga, olen väsinud
teie naeratavast näost ja
headest kommetest, mis
nagunii mu selja taga
ära ununevad ja
tagarääkimisesk saavad
Jätke mind rahule

Indrek Martin


Myrk - 23.08.2009 kell 09:11

Sammu järel samm,
otse ja ainult otse.
Läbi poriloikudest,
vihastest pilkudest.
Üle inimeste autodest,
jalgadest vankritest,
isegi mõtetest.
Mind ei huvita
mite miski enam,
las minna seegi,
mis siiani olnud
ei vaja enam,
mitte kui midagi.
Keegi hõikab mind,
kuid ma ei tee välja,
tal pole nagunii
mitte midagi head
ja tarka öelda -
Las minna kõik


Indrek Martin


Myrk - 02.09.2009 kell 13:16

Lähenenud on aeg.

Üksiku koera hauge
kusagil määratu kaugel
pimedas vaikses öös
nõnda tasases, soojas.
Lähenenud on aeg
kui enam tähtsust pole
mitte millelgi:
ei möödujatel
ja nende kõnel,
ka minu üksindusel...
Lähenenud on aeg,
kui kõigest on saanud miski,
millest lihtsalt näeb läbi.

radikas


Myrk - 02.09.2009 kell 13:18

Käed

Vajan su käsi
milledest kinni hoida
milledest voogaks minusse
sinu mehelikku hellust
Vajan su käsi
et neist kinni hoida
ja tunda kuidas soojus
mu südamesse poeb
Vajan su käsi
mis mind kinni hoiaksid
et tunda sinu lõhna
kõikjal oma kätel
Vajan su käsi
et saaksin laotada
neile oma armastust

radikas


Leni - 02.09.2009 kell 19:50

MINA TEAN ET MICHÈ
tahtis surra et sinule jääks
mälestus sügavast heast
mis ta sinu vastu tundis
seda olid täis kirjutatud kõik
Tiberi sillaalused ja kuigi nime ei olnud
teadsin ma et see oli tema

see kõik on tema jaoks veel praegugi olemas
kuigi ta on nüüd vanem
mitte keegi ei mõtle surmale
ilma et midagi maha jääks
igas värvis on tema jaoks raskust
igas varjus ilmajäämist
ja loojuvale päiksele mis kuldab
madalas koses keerlevat sodi
on kirjutatud sinu nimi

(o. olematu (aka m.kaevats))


Myrk - 19.09.2009 kell 13:25

Kui lahkud, jäta küünal põlema.

Võib-olla veel kord naased majja sesse,
kui öö on pime, uinunud on maa
ja vaikus väriseb su sammudesse,

ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa
kui pühakoda, kus ei peeta messe,
ning iga uue rajakäänuga
uut vaeva immitseb su südamesse.

Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraazh.

Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.

Artur Alliksaar


Myrk - 03.10.2009 kell 10:29

Üks sõnapaar jäi kinni sinu huulil:
sa arvasid, et pole õige aeg...
Läks kaotsi see, mis olla võinuks suurim
su jaoks. Nüüd ainult vargsi vaed,
mis oleks võinud olla...

Hetk sai läbi.
See oli ühe võimaluse lõpp.
Ei riskinud - sa kartsid tunda häbi,
ei julgend alustada alanut...

Risk olla elus - sageli nii raske,
sest selle keeruliseks mõtleme.
Ja iseolemise asemel me maske
nii erinevaid endas kanname...
Mis maski taga? Kas me ise teame?
On varjata meil miskit koledust?

Või oma armastuse eheduse seame
allpoole igasugust arvestust?


Myrk - 03.11.2009 kell 11:23

See vastab ju tõele...
.

On sõpru kes iial ei unune
on elu mis pakkub naudingut.
On mälestusi mis ei purune ka
algava hommku hakkul...
On kurbust mis jättab meid norgu
on hirmu mis ärevaks teeb.
On tundeid mis naljalt ei kordu
kuid jättavad jälgi me teel...
On naeru mis lahendab pingeid
on igatsust mis mõjub nii siiralt.
On nuttu mis kergendab hinge
ja armastust mis vahel liiga teeb.
sõbrad

Maie Härmaste


Myrk - 03.11.2009 kell 11:32

Neis mälestustes pole kahetsust

Kui koormat selle kordumatust talud,
mis järelnaudinguiski hõrk ja hea.
Ei enam leia paiku, kus sa palud,
su armastuse altareid ei tea.

Aeg kolletab me unelmatesalud
ja katkestab me kiindumusterea.
Tas kustuvad kõik õndsused ja valud
ja närbuma peab habras meelespea.

Ükskord mu elu tinaraske laotus
su käte imelisest puutest paotus,
hing andus avaruste särale.

Veel meeltes tuksub ärevust ja ruttu,
kuid sadamad on mattund tuhmi uttu,
ja laev ei jõuagi vist pärale ...


___________________________________________________________________________________________________

katki otsitud kätest
jookseb surmani
lootust

kobamisi
trepist üles
minemist

on see lihtsalt
hajameelsus
et siit lahkudes
panin tule põlema
et ei taibanud
siin olles
tegin kõike
pimesi

kes järele hõikab
lõikab
tumedat kaja
mu lihtsameelselt
katki otsitud
kätest


tiivitaavi - 04.11.2009 kell 01:15

Eluluule raamatust

Betti Alverilt.

On päris kindel:jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing,ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd julgeks minna!Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.


Myrk - 23.11.2009 kell 17:19

Ainult armastusest
ära mulle räägi -
seal on midagi,
mis puudutab meid veel.
Seal on midagi,
mis nagu kaitsvad väädid
hoiavad meid püsti oma teel.

Puhas juhus,
et me kohtusime.
Selles riigis,
selles ajas,
sellel teel.
Puhas juhus = kõige suurem ime!
Tagantjärgi
mõtlen veel ja veel.

Step by step -
nii sõnaks aadlipreili,
kulmu kergitades hoiduks tunde eest.
Step by step ... sa ainult oota veidi...
sada asja on ju teha veel...
Step by step ... ei ole meie elus
meie jaoks
see kõige õigem mõõt.
Pöörisvihuris
me oleme kui lelud.
Saatus ise
on me kilp ja mõõk.

Lea Tabur


Liilia - 23.11.2009 kell 19:30

Kui taevas ripub kuldne kuu
ja säravad,kui pärlid tähed.
Siis suikub unne tugev tuul
ning magama ka Sina lähed.

Näed unes lund ja tihast väikest
ning talvist,sädelevat päikest.
Kuid eemal näed üht kaunist saart
ja saare kohal vikerkaart.

Hommikul,kui lahti läheb silm,
piilub aknast sisse vihmapilv
ja pilve vahel välgutamas äike.
On kadunud see unes nähtud päike!


iir - 23.11.2009 kell 19:37

Minu kiisu

Õun, vabarn, kaskede aroom
Ja Sinu armasümar kiisupale...
Kui vaatan Sind, mul meestest hakkab hale -
neil olnud eellaseks on mingi puisem loom.

Ma valiks kassi, oleks kui sodoom:
ta oma kauniduses saaks Su lähedale.
Kuid ta on karvane - nii valik oleks vale
ja vale oleks ilmselt nahatoon.

Mis eest ma armastama peaksin mehi?
Kui tunne Sinuga on täpselt sama vahe,
kui pole neil nii täiuslikke kehi,
kui Sinu lõhn on sulnim, maitse mahe?

Meil olla üheskoos on ütlemata lahe.
Kas pattu teen, siis öelge, mis on pahe.

merca


guttamax - 23.11.2009 kell 23:47


kokkuvõtlikult:
võta kassid, las kinni kasvab p..s
kassiga saad, mida mujalt Sa ei saa...
ja lisaks püüab ta veel hiiri.....
Teab tänapäeval iga koolijuts...
et pedesid vaid kannab Eestimaa...
Nii ülistangi ma me geniaalset Iiri


Leni - 24.11.2009 kell 06:50

Kõik kehad on täiuslikult
erinevad kui jõed
oma teel ookeani poole.

Kõigis
voolab ükssama vaim.

(Doris Kareva)

...........................................
Seitsesada aastat tagasi
ehitasid nad siia tugeva kindluse.
Jalutasin terve tunni ta müüridel,
keegi ei rünnanud.
Asjata olid ammu lahkunud mehed
siin merekaldal vaeva näinud.

(Arvo Valton)


Myrk - 27.11.2009 kell 19:54

ka sina, Brutus!
järjekordne illusioon
mis tehtud pärlendavast klaasist ükskord sai
kild killu kaupa sulle nüüd neid kilde toon
mis kokku varises kui pettumusest lõpuks küllalt sai

ka sina, Brutus!
oi kui kibe vahel tõde
ja seiskub piirangute tõttu laisklend ootus
ma poleks arvanud et sinu arengutes
nii suuri hirme on ja nõnda vähe lootust

ka sina, Brutus!
teiste hinnnangutest sõltuv
umbmäärane on eheduse pale
kui palju kunstlikku! ja selle keskel taltuv
nii suureks paisunud. usk tõmbund koomamale...

ka sina, Brutus!
vabaduses seatud piirid
poolt tõde usaldad. on vermeis kitsaskohad.
ma varjun videvikku milles vaikselt viibin...
nüüd mõelda t õ e s t i võid kui poleks mind sa elus üldse kohand...

Seeda luule


Leni - 27.11.2009 kell 23:49

Karm, napp on põhjamaa valgus.
Rege veavad siin rasked varjud,
valvavad öökullid, hundid.
Sõna krigiseb hammaste all.

Ma ei tea, ma ei oska siin olla,
ma külmetan ajaloo käes.
Kõik piirid on puurid,
iga lugu on lukus.

Millest mina räägin, on
tolmukübeme tants
põhjatus päikeses.

(Doris Kareva)


skingirl - 27.11.2009 kell 23:52

See
öö
See
Vanamees
See
Tulease


Leni - 28.11.2009 kell 00:13

Naise rindade vahet on täpselt vaks
et mees saaks ühe käe
pöidla ja sõrmega
puutuda korraga mõlemat nibu -
siis kui tarvis on

(A. Valton)


Myrk - 28.11.2009 kell 14:58

Kui sügise närbuvad lehed
Mu ümber löövad õnnetut tantsu,
Viib tuul ära ohates tähed
Ja puudest vormib õnnetud nartsud.

Ja inglite pisaravesi
Sööb räbalais hingest ampsu.
Oh, sügis, sa mõrvarlik susi,
Ma lambana su hamba all krõmpsun.

Ja pisarais lämbuvad pilved
Veel kurbust lisaks puistavad maale.
Ja päike vaid kibeda irve
Neist läbi surub mustale maale.

Ka lilled mõrvareiks saavad
Nad mädanedes tapavad rõõmu
Ja vastu annavad vaeva,
Mis omakorda verest joob sõõmu

Ja halliks su sinised silmad
Seal katastroofi embuses läevad,
Kui ligaseks muutuvad ilmad
Ja pimedusse langevad päevad.

Ja ära siis rändavad hinged
Ja maa peale jätavad mure.
Ja ära siis lähevad hinged,
Ei peagi nad tagasi tule.


Björn Norralt


Liilia - 28.11.2009 kell 21:58

Puhhi mee isu



Puhhil peale tuli isu

maitsta mesikärje sisu

kapis seisis tal kaks purki

ühes neis ta nägi kurki

tahan mett, tahan mett

mitte hapukurgi vett

teises purgis nägi mett ta

tahtis purgi ette võtta

Puhh siis avas purgikaane

karjatus käis üle laane

miks küll, tahate ehk teada

parandan ka selle vea ma

purgis sülem mesilasi

hoolikalt seal hambaid pesid...


Myrk - 29.11.2009 kell 11:41

On igav ja kurb - pole ühtki kes ulataks käe,
kui murede kütkes end laastad.
Sa loodad veel? Milleks, kui täitumist iial ei näe?
Kuid aastad, need kaovad - k6ik paremad aastad !

Sa armastad? Keda? Ei kesta saa jäädavalt see,
kuid hetkeks ei tasu ju vaeva.
Sa endasse vaatad? Seal midagi rõõmu ei tee,
kui palju ka möödunu tuhas ei kaeva.

Jääb kirgede tuhing, kuid seegi kord lahtuma peab,
sest mõistus on kohtunik vali
ja kõik meie elu - kes teraselt vaatab, see teab -
on selline rumal ja tühine nali !


Mihhail Lermontov


tiivitaavi - 29.11.2009 kell 22:31

Lõin lahti
Eluluule raamatu suvalisest kohast.

Ilmar Trullilt selline luuletus.



Mida vähem magustoitu,
seda ilusam on tädi

Tädi Loorel kestab paast,
ta on õhuke kui laast.
Tema pole nälgija,
ta on kaalujälgija.
Jälgib kaalu üksisilmi,
nagu mina multifilmi.
Pilku maha ta ei löö,
magustoitu ta ei söö.


Mulle meeldib tädi Loore.
Kogu tema vahukoore
võin ma ära nosida.
Kui ma ükskord suureks kasvan
ja ei lähe liialt rasva
ja kui tädi Loore ikka
jätkab oma paastu pikka,
võiks ta ära kosida.


sossuke - 03.12.2009 kell 00:09

milleks on vaja luulet
ma küsin; milleks

kas luule lepitab
meie lahkuläind vanemad
tipa-tapa käekestest kinni
ilusti jälle kokku
nii nagu see alati on läind
nagu see ikka on käind
linnulaul ja päiksepaiste

milleks on meile vaja luulet

kas ta aitab kuidagi
alkoholist loobuda
jumalperse küll
ma ütlesin;alkoholist loobuda;
milleks sellest loobuda
see on meie rahvuslik eripära
trademark kõvem kui ;welcome to estonia;
i will motherfucking; phone ya
siis läeme baari

juba hemingway teadis
et igas maailma sadamas
on üks eestlane
end põhja joond
end ankruks joond


Myrk - 03.12.2009 kell 00:53

Luulet on vaja meie raisus hingele plaastriks...


guttamax - 03.12.2009 kell 00:57

Kunagi tutvusin Luulega saunapeol...
Krt. ta oli ikka nii raisus..


sossuke - 08.12.2009 kell 18:49

http://estonia.poetryinternationalweb.org/piw_cms/cms/cms_module/index.php?obj_id=10184


Myrk - 08.12.2009 kell 20:45

ME ELU ON ME ELU AINUS MÕTE.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Doris Kareva


tiivitaavi - 08.12.2009 kell 21:18


Very cool luuletus,Myrgilt.


guttamax - 09.12.2009 kell 00:14

sry jh, Myrk,,, luban, et edaspidi seda konkreetset foorumit enam ei läbusta. Ei hakka uut postitust tegema, algus seegi, kui seda postitust muudan
Sry, arrmas teema.


Myrk - 09.12.2009 kell 01:52


Ütled sõna
keegi kuskil teritades kõrvu...
seedib-õige pisut juurde lisab
mõeldes:keegi sooritamas mõrvu
kiledalt siis üle ilma pasundab ja kisab..

Me kõigest aru saada iialgi ei suuda
või sellest, et meid keegi kusagil ei mõista
elame ju ikkagi vaid oma päikse nimel,
ning teiste vaateid loomulikult teisemaks ei muuda
kui nad just ise midagi sest vajalikku haista..
või kui ei sünni sellest mingi faking jõuluime..

Ütled sõna...

brainstorm


Leni - 23.12.2009 kell 09:25

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=100891 (Tõnu Õnnepalu)

ja siis ma tahtsin sulle veel
enne äralõpetamist öelda,
mis mulle hommikul ärgates meelde tuli

et tegelikult sa oled mu nooruse vana kollane lõõtsaga 18. buss
mis sõidab pimedas pääsküla lõpust viru väljakule
see tähendab

lõpmatusest lõpmatusesse
ja ikka on alles liiva peatus

oh ta ei jõua ju kunagi kohale
ma kraabin jäätunud akent ja hingan selle peale,
et näha, kas on juba silikaadi

kuigi see oleks lõõtsakäginast tunda
sest kõigi nende peatuste nimi on nagunii armastus
ja see ei lõppe mitte kunagi

ja sina
sa lihtsalt sõidad selle mu öö
viimast ringi


kommionu - 23.12.2009 kell 19:22

jõuluvana too mul poni
taskulamp ja vibu
kingi üleskeeratav
ja ise roomav tigu

koosta palun kommidest
mu toitumise ahel
kingi ujumise mask
ja lestad varba vahel

anna mõned aktsiad pane
õnge otsa kala
luba erastada mõni
looduskaitseala

või tee kuulsaks sportlaseks
ja anna kullasära
(kui sa teed must Värniku
ma tapan ennast ära)

pane selja peale pekki
viska rinda lihast
et ma meenutaksin suurt
Baruto moodi tihast

kingi mulle korralikud
välismaised suusad
naisele too nägu aju
rinnapaar ja puusad

vala otse suhu viina
kui mul käivad neelud
pärast siirda mulle maks ja
uhiuued neerud

jõuluvana too mul poni
ise roomav tigu
kingi üleskeeratavad
taskulamp ja vibu.

Olavi ruitlaane (täiendatud versioon)


Myrk - 02.01.2010 kell 11:32

Pidemeta

Mustad mõtteaugud -
tunde surmatund.
Kahjuks on nad ilmsi -
ma ei näe ju und.
Pidemeta püüan
hoida ennast pinnal.
Tähtsust pole hirmul.
Tähtsust pole hinnal.
Kogu jõuga püüan
hoida ennast pinnal.
Süüdimatu saatus
paneb ette tõkke -
hüppama mind sunnib
läbi rõngaslõkke.
Tulega ja veega
karastab mind saatus.
Tulega ja veega -
enne viimast vaatust

Lea Tabur


tiivitaavi - 02.01.2010 kell 14:01

Betti Alver kirjutas:

Küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut-
kuni taipasin tasahilju,et
sa leiad saatuse summa,
kui korrutad valgusjoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.


guttamax - 09.01.2010 kell 01:15

Ma juba tatikana imetlesin rongi...
ta kulgemist...
neid liipreid, mis ikka KOJU viivad..
ent täna???kas sel tähtsust ongi???
Ohholeks julgemist...
ning kuhugile kandvad tiivad...
(teie kodutu )
Salesele: maitea, kuid imetlen Dillingeri.
Ullikesele: vahel peksab eraelu peale, ning lausa totaalselt, aga alati võid ju uurida, kas gutta on bännitud, sest muul põhjusel ma uut kontot ei teeks
Andrussale: palju vahele paned?

Aidaa, sest rohkemaks mu uudishimule, ning edevusele ruumi ei jagu, ja ma ei lähe Sudaani ka


cc - 13.01.2010 kell 16:23

UNUSTUS


Ta kõndis ta poole. ta vaatas teda kui orav. ta pilk ehmatas ka kägusid, keda oli juhtumisi 13















ta suri sel ööl-



Umminaator
http://ainusvoimalus.blogspot.com/2006/01/melanool.html


kommionu - 13.01.2010 kell 19:42

Ajaviitelasud
Contra

ei tõesti sind ma sugugi ei põlga
vaid ajaviiteks lasen sinu pihta
kui tabangi sind paremasse õlga
sa demonstreerid oma nõtket pihta
ja graatsiliselt pöörad ennast ümber
ja vaatad kurva näoga mulle otsa
ma kardan et nüüd kohe kukud ümber
ja pean su laiba ära peitma metsa
kuid sa ei kavatsegi surra minu kuulist
ma võin su pihta igavesti lasta
käib kerge värin läbi sinu huulist
kuid mulle samaga sa eal ei vasta
saab viimaks lükatud ka viimne padrun rauda
ma korjan enda ümbert tühjad kestad
su juurde minna tahaksin ja sulle laulda
kui õnnelik ma olen et sa ikka kestad.

------------------------------------------------

oh seda küll seda küll mis kõik veel teha
mida kõhkleb kuid aju mida tõrgub mu keha
ja siis järsku kas ehk kuid nõnda vaid näib
aeg ajastuis ajastuid maha käib
eimiski veel rütmides rütmisid tajub
öö endaga öösse kui endasse vajub
ja kuskil või kuis ikka keegi on teel
maailmad maailmades tõttamas eel
ja hommik või õhtu taas alustad peagi
ürgmõistmatu mõitmist ei paremat teagi...

Rein Sepp


Myrk - 30.01.2010 kell 16:38

kommionu
minule meeldis see esimene Contra luuletus, nagu elust enesest...


kommionu - 30.01.2010 kell 20:54

Sama siin, ilmselt elust enesest need read ongi võetud või tulnud... tähelepanuväärne kahtlematta.


Myrk - 31.01.2010 kell 18:52

Mu unistus

Mu unistus
On katkiläinud peegel,
Mil iga kild
Veel kangastusi loob.

Mu unistus
On katkiläinud peegel,
Mis laokil mõtted
Üsna kokku toob.

Vaid ainus viiv on täitumiste vahel,
Vaid ainus viiv - mu armastus ja ahel.


Lea Tabur


Liilia - 31.01.2010 kell 20:05

Armastuse unistus.

On armastusest palju tehtud filme
on loodud laule
ja kirjutatud ka.
Kuid mida tähendab see sõna - armastus?
Mis on ta sees?
Ja ise on ta kus?

Ses sõnas peitub võlu
ja kiindumus ja usk.
Kui avaldada armastust
kaob hingest piin ja tusk
ning päike paistab eredam,
kui unistustes just.

Ent vahel armastus
toob südamesse valu,
mida elav hing ei kannata - ei talu.
Seepärast soovitus on
armastuse poolt
OTSI TEDA HOOLIKALT JA IGALTPOOLT!


Leni - 03.02.2010 kell 20:45

See, mis on, on väljendatav
ühes teises keeles,
mille unustame sündides.

Mõnikord paar sõna siiski meenub -
näiteks mererannas kõndides
ilma mõteteta, ilma muredeta,
ilma ainsamagi sendita...

Kivid kõnelevad seda aegamisi,
aga täiesti aktsendita.

Doris Kareva


tiivitaavi - 20.02.2010 kell 13:33

Ilmar Laabanilt

Kaaluda päikest lehtedest kaalul
tunnistada tõtt igale tuulehoole
kanda laubal kaevude heiastust
elada vabana või surra

Suudelda kive asuuri võtmeid
loomi keset äikest ja unustust
laulda kõrves lumisel häälel
elada vabana või surra

Korjata üles kõik kadunud sõnad
nõtkuda lillede orgasmist
mis lõhub opaakse taeva kildudeks
elada vabana või surra

Kuulata õiglase vere purskkaevu
kõnelemas kesk hirmsat rohttaeda
teada neima ja tähtede hinda
elada vabana või surra

Teada et reetjate lagunend silmad
saavad lootusekalade koeks
ulmata sõnajalgadest ja rauast
elada vabana või surra

Nutta taga kivistunud mesilasi
leida lõhang kust saab taassündima kuu
naeratada keeristormile näkku
elada vabana või surra

Näha õitsemas musta pilve
pealpool viljatu maastiku kirendust
emmata hulluse lüümet raidkuju
elada vabana või surra

Meenutada häbi meenutada merd
mõista lapse muldset küsimust
jääda ustavaks suland jääpangale
elada vabana või surra

Vaadata orus puuna kasvavat koitu
vihkamismäestiku harjalt
liita inimnäoks rahe ja liblikas
elada vabana või surra

Elada nagu elavad lendkalad
elada talvises tules ja headuse öös
elada piiritult hävivana
elada jäävana inimväärses udus

Elada rohuna mõrvri haual
elada ühes käes kalju ja teises rõõm
elada avastamaks lainete südant
elada vabana või surra


Raamatust " Eluluule" Varrak 2008


kommionu - 20.02.2010 kell 18:12

Ardi Ringvee
Imejook

siis kui väljas õnnis kevad
neljakümmet kraadi jood
akna taga mölisevad
hammastega raadiod

imestunud nägu tehes
pärin nendelt kulla daamid
miks veel pole ajalehes
teie pildid mustas raamis


vastavad et kuna me
endal jooki kallame
pudelil kork punane
seal on hüva balsam sees

maitsen ise-pole kusi
julgen kiita bittnerit
ravib kõiki haigusi
aga mitte tripperit


tiivitaavi - 20.02.2010 kell 18:50

Kas see viimane luuletus on eluaegse retsidevisti luulekogumikust?


kommionu - 20.02.2010 kell 19:13

Tegelik mõte oli, et kas keegi vanema- ealine ennast puudutatuna tunneb. Siinkohal tunnistan enda süüdimatust ja kiidan provokatsioonile allumatust.

Luuletuse autor on isiklikult tuttav ja sõber.
Ei midagi hirmsat.


tiivitaavi - 20.02.2010 kell 19:17

Sry,sry lootsin juba, et sellest kuulsast vangla luulekogumikust.


tiivitaavi - 21.02.2010 kell 12:37

Tänane luuletus on Artur Alliksaarelt

Alternatiive

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem-kas mõttetult leegitseda
või leegitult mõtiskleda?
Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume
meeletult mõõdukaks?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi?
Kas kerkime katusele või kattume kergusest?
Kas vigu korrutada või korda vigurdada?
Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?
Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale?
Kas öeldut mitte uskuda või usust mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialda?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas lakka lennata või lendamast lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
kas ilu imetleda või imet ilustada?

Et elu armastada,peab armu elustama.


Myrk - 23.02.2010 kell 14:23

Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde

Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind


________________________________


...miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid...


Myrk - 28.02.2010 kell 20:37

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi


Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Doris Kareva


Liilia - 28.02.2010 kell 22:56

AJAST KINNI

Ma sünnist saadik elasin kui paos
või linnupuuris ; linna kivikõrbes,
kus möllas miljonite elu kaos,
vaim asfaltpannil aina põhja kõrbes.
linn hingab mürke, mürke sööb ja joob.
Vastsündinudki koosnevat mürkainest.
Riik üha rohkem toodab, tarnib, toob
Näe, surnud kalu helgib jõelaines.
Linn kogub mürke inimajus, -luus.
Saastvihm ei jätnud ellu ühtki kressi
Progress saab muudkui kiita igast suust
ja ometi viib otseteed regressi.

Valeria Ränik


tiivitaavi - 01.03.2010 kell 13:34

Lõin lahti Eluluule raamatust

"Rändja õhtulaulu"


guttamax - 08.03.2010 kell 15:13

Ma avastasin juu Ameerika...
Siis olin veel Kolumbus..
see oli ikka väga ammu...
Ja täna, tra, minu Eeeerika
on niikui mingi umbus......
kui poodi viina avastama sammun............................
dr. guttamax
Anno2010


Myrk - 08.03.2010 kell 20:10

Ei, ära tõota!
Ära ligi liibu ---
ei ole vaja
viimset lähedust.

Ma armastan
Su suuri raskeid tiibu
ja silmi,
tulvil tuhat tähendust.

Ma armastan Sind ---
tõrksat, kuninglikku
ning traagilist.
Su sõõrmete peen vaist!

Tean üksildust Sus,
surmakuristikku.
Säält oled vaadanud mind
nagu Naist.


Doris Kareva


Liilia - 06.04.2010 kell 15:31

Ilm on sompus,
vihma sajab.
Kellel seda läga vaja!?

Tahaks päikest,
suvist õrna tuult ning
säutsvat linnulaulu,
mis kostab elupuust...

Edasi ei viitsi ma,luuleannet raisata
(jätka sina edasi)


Myrk - 06.04.2010 kell 15:35

Liilia on armunud, juba luuletab... Hiilivalt ja sala, algab see, vahel ise ei saa arugi. Aga lõpp on teada "kääks" ja valmis.


Liilia - 06.04.2010 kell 20:48

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Liilia on armunud, juba luuletab... Hiilivalt ja sala, algab see, vahel ise ei saa arugi. Aga lõpp on teada "kääks" ja valmis.


Vat Myrk kahju küll omalgi aga ei ole armunud...võiks ju olla...vist
Aga mis lulladesse puutub siis luuletan ikka vahel,sõbranna pojale näiteks,kui koolis tarvis ja abi paluvad.
Näiteks selline:

Kirgas sügis.

Kui saabus kirgas sügis,
mis suve ära nügis,
siis puudel lehed värvilised
olid veidi närvilised.
Ja vesiseks said ilmad
ning halliks tiigisilmad.
Ja kuuse all oli seen,
mille jalg nii pikk ja peen.
Ta peale langes piisk
ning tiigist piilus kiisk.
Las olla ilmad jahedad,
kuid siiski on nad lahedad.

Seda lullat oli üsna jama teha,sest olid antud sõnad,mis pidid salmis olema ja neid oli vähe.


Myrk - 11.04.2010 kell 18:39

Sa ütled, et mis teeme, see on vale
ja ma ei imesta. Neid sõnu kuulnud olen ennegi...
ja ometi ma tunnen: vajun liiga sügavale
ja tean, et lõpeb see just nii kui alati...

Must vaatad läbi nagu oleksin kristallist.
Ma ütlesin, et klaasist, kuid Sina ütled nii...
Sa oled ära kaotand miskit olulist, nii kallist -
ma usun. Ei, ma tean...seepärast oledki vaid siin...

Ja ma ei saagi Sulle heita ette seda,
vaid pigem tänama peaks hoopis aja eest
mis veedad siin. Ehk hetkekski nii unustades teda.
Ja vähendada üksinduse tunnet me mõlemate sees...



silver


cc - 11.04.2010 kell 21:35

Tuli meelde see ummivituni luuletus oravatest.

Kõlas umbes nii:

"Ta vaatas teda kui orav, ta pilk ehmatas ka kägusid. Keda oli juhtumisi kolmteist.

Ta suri sel ööl"

Minu arust üks parimaid luuletusi, mis kunagi tehtud.


kommionu - 15.04.2010 kell 18:23

Kindlus
Mait Vaik

Üks päev on lõppenud, algamas uus.
Ma laman voodis käed taskus sigaret suus.
Nii mõnigi õhtu on möödunud nii.
Nii mõnigi päev on kadund kui viiv.

Ma vaikin, ma muigan ja miski mu sees
ütleb: "Kõik on ju möödas. Ei, kõik on veel ees."
Tumm tuba mu ümber pilte on täis.
Keegi liigutas neis. Võib-olla vaid näis.


mmunk - 18.04.2010 kell 21:24

ärkan öösel enne kolme,
kõhus kramp ja palgel higi.
une ära viis üks tunne,
mis röövli kombel tuli ligi.
tuli seks, et jääda kestma-
tunnen valu loomiseks ma.


kodukäija - 19.04.2010 kell 06:47

....ja sealt nad tulidki- haned hanereas
maandusid hallile auravale soole
varahommikul
äratasid mõtted mu peas
vihjasid mitmele loole
kes veel neid eile pilguga saatis
kadestades tugevaid tiibu
kes veel unistusi kaasa andis
mis hani tiiva all siia kandis
meie hallile soole...
Siin nad nüüd on
kaagutavad
ja ei reeda teie saladusi
ma ei saa neist aru


tiivitaavi - 19.04.2010 kell 13:47

Ernst Enno


Mis helin sind nii köitis,et ei enam lase,
Et enda ette lapsena nüüd sõnu lood,
Ja küsides ei tea,kus on kõige ase,
Mis vahel kõige seest nii endamisi tood.

On palju tekkinud ütlemata asju ilma -
neist helises ehk mõnda muinasjutu suus,
Neist tõi ehk mõnda mõnel unenägu silma,-
Siin-sääl sest kodutute otsimise kaja
Ja sügavuse sihis sillutud teed.

Ja kui sa seisid kuskil,kurb ja jäetud maha,
Ja oli viletsus sul ainukene luul,
Kuis sa siis igatsesid jõuda enda taha
Kui talve tagant pehme kevadine tuul.

See on see elu kukkuv kurvameelne kägu -
Kuid koore all on imeilus meie ilm:
Lind ,laul ja muinasjutt ja lille unenägu
Ja inimese sügav imestaja silm.


Pealkiri on :
Kui koore all on imeilus meie ilm.



Myrk - 07.05.2010 kell 10:44

.Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.



Doris Kareva


trussikud - 04.06.2010 kell 22:32

Oska kuulata,solvanguid neelata,
pea püsti seista,vihagi pidada,
oska sõprust hoida ja valet vihata,
tõde tunda,naerda ja teisigi pilata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada ja elada vabana.


Myrk - 20.06.2010 kell 02:12

miski

millal ja mis?

oli juhtunud.

me kõlasime õõnsalt.
ja ma vaikisin.
ja ei uskunud.

ja vaatasin sind nagu võõrast



hetkes


Liilia - 20.06.2010 kell 13:57

Tsitaat:
Algne postitaja: trussikud
Oska kuulata,solvanguid neelata,
pea püsti seista,vihagi pidada,
oska sõprust hoida ja valet vihata,
tõde tunda,naerda ja teisigi pilata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada ja elada vabana.


Oskangi peaaegu


Liilia - 20.06.2010 kell 13:58

Visake mind minema, kui olen teile koormaks.
Ma tunnen, kuidas miski minus tahab saada loomaks.
Ei taha olla rihma otsas käppa andev kutsu.
Ma tunnen, kuidas keegi tume kisendab ja kutsub.

Visake mind minema, kui minus peitub oht.
Ma tahan saada prügimäele, kus on rämpsu koht.
Et aru saada, kes mu ümber hundid ja kes lambad,
vaid korraks pruugib paljastada teravamad hambad.

Visake mind minema, kui olen läinud rikki.
Ei oska enam korrata te meelepärast trikki.
Ei viitsi enam olla see, kes kõikidele meeldiks.
Ma tahan saada hämarate tänavate leediks.


tiivitaavi - 20.06.2010 kell 15:30

Kui kirjutan kodukirjandit südamega,
hakkab pea valutama.
Kui kirjutan peaga,hakkab süda valutama.
Lähen parem diskole,
homme ka päev.

Lehte Hainsalu


Myrk - 25.06.2010 kell 00:47

tule mu unedesse.
sind kohata loodan ma sääl.
tule mu unedesse,
ole mu unede hääl.
ole mu unelm, mu uni,
sind hingan hommikuni.
tule. ja ole.
ja jää.

ole mu öö.
ja ole mu päev

hetkes


Myrk - 05.07.2010 kell 10:51

ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu
võibolla seal oli ehk killuke veel
nüüd enam ei armasta, enam ei hooli ei palu
ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu

kuid vastu sain lageda taeva
mõttetud mõtted ja teod,
südame mis enam ei vaeva
pilgu mis meid ei seo

nüüd hulkuda tuulena võin
vaba endast ja möödujaist
kui tahan siis elan või suren
ei kurvasta leinajaist

sain tagasi hingetu hinge
ja mitte kui millegi
sain tagasi teadmatuse
ja teada ei tahagi

ei rõõmusta elavatest
ei nuta ma ühelgi haual
ei huvita kuidas sa elad
ei muretse kestab see kaua

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
võibolla kui lõpetan laulu
sa tõusedki korraga maast

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
ära kahtle kui tõeliselt tahad
sest kahtlus sind hoiabki maas

ära mõtle see olen mina
ära ütle sa temale ta
ära küsi neilt kes nemad
siis viimaks ei ole sind enam


tiivitaavi - 10.07.2010 kell 01:25

http://www.upload.ee/image/679341/3dQWy_naeratav_paike.jpg


tiivitaavi - 10.07.2010 kell 14:38

Rinnuni rohus

Rinnuni rohus ma kahlates kinkisin Sulle
silmale nähtavad värvide varjundid kõik.
Mõttelist heldust ehk märkad Sa päeva käest tulles,
murda ei söandanud ühtegi õrnpuhast õit.

Paitasin paariks kaks üksikut nõgesenina,
ohaka ohkamist aimates kurvaks läks meel.
Lohutus särama sosistas põldheinalina,
ilu ma hingasin, selgeks sai tundmatu keel.

Andesta, kallis, mu armastus elab neis õites,
maha mis minust veel tänagi aasale jäid.
Kuulda ei taha Sa:"Surema vaasi miks tõite?"
Valus on vaadata lillede longunud päid.

06.07.2010


Myrk - 18.07.2010 kell 00:51

ma tahtsin näidata end paremalt poolt küljelt.
ma ise arvasin, et säält poolt kenam ma,
ma tahtsin näidata end ainult heast küljest.
ei lasnd' end eksitada sellest sa.

ma pakkusin siis välja: siin mu pahem.
sa küsisid, kus olin olnud varem.
nõksu varem oleks olnud palju parem,
ehk oleks võinud olla miskit meie vahel..

nüüd pole vahet, ei mu parem, ei mu pahem,
su hinge, sind, ei rahulda,
ja vahet pole, hiljem või siis varem,
ei mingit võimalust. ei olnud. ole ka

hetkes


tiivitaavi - 23.07.2010 kell 21:15

On juba öö ja tean liiga hilja
kas oled juba uinunud
ehk andeks ma saan
kui äratan...


Myrk - 24.07.2010 kell 09:02

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.

Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.


Doris Kareva


eerik2 - 31.07.2010 kell 13:49

Välgud peeglis

Pukil on sääred, letil on joogid.
Kas on need mürgid, või on need droogid?

Tundmatu tõbi raputab õlgu.
Juuakse veini. Juuakse võlgu.

Enamik joojaist meenutab loomi,
kõrtsmik ent ise pigem fantoomi.

Ta on nii kaval, et palju ei joo just,
hästi kuid tunneb mõnude soojust,

aamide kraanidest välja mis nõrgub.
Koos on siin taevad. Koos on siin põrgud.

Väljas on õhtu veniv ja pime.
Pole tal nägu. Pole tal nime.

Väriseb küünlaleek. Lõke on lõukas.
Saatusest umbropsu kokku kes tõukas?

Silmades sibavad hääletud kõned.
Homset ei ole, kuid täna on põnev.

Kiusatus sulgub keerlevaks kuruks.
Elu ja pudeleid kukub puruks ....

Iharus tõukab. Pettumus riivab.
Kuristikkiivalt mustendab diivan.

Iharus tõukab. Lend on ja langus.
Hetkeks vaid sulab mõistuse rangus.

Kiusatus sulgub. Pääsu ei ole.
See on nii meeldiv. See on nii kole.

Väriseb küünlaleek. Koldes on süsi.
Ei ole tunnetel peatust, ei püsi.

Väljas on õhtu. Päike on puhkel.
Kirgede kartlikke karjeid puhkeb.

Aamide kraanidest niriseb nukrust
just nagu kulda, mis pudeneb kukrust.

Ta on nii kaval, et sarnaneb tõega.
Kehad viib kaasa tormise jõena.

Enamik joojaist ammugi magab.
Uni on sügav ja õndsuse tagab.

Tundmatu tõbi nakatab hingi.
Minnakse mööda suletud ringi.

Pukil on sääred, letil on rinnad.
Põgusad rõõmud. Jubedad hinnad.

Artur Alliksaar


guttamax - 06.08.2010 kell 21:41

Sind mõista on nii kuradima raske...
eiteagi, rsk, kas see on ainult minu häda
või tekkinud ehk teistelgi on taoliseid probleeme?
Ka siis, kui kepi ajal imetlesid mingit lolli kaske
ma märkasin(ei märgunud ), et midagi on mäda
ja (p)ehmusin, ning tulemata jäi mu geniaalne seeme

Võid tyra otsas heietada oma päevatöödest
või sellest, kuidas mingi neeger näperdas su perset,
ning vastik naabrimutt sind sõimanud on litsiks
sellal kui mina mmmmmigi ei taipa päevastööst
ja ahastades ennistada püüan olnud turset
ehkki enam nussida vist pigem kyll ei viitsiks..

Teisalt elada on mugav, kui on keegi varnast võtta
pihku taguda( või lõbumajja) ka ei pakuks pinget,
et kandma vistist hoopis peaksin kõrvatroppe..
Olgugi, et kiusatus see loll on maha jätta,,,
ning leida uus, kes nii ei situks hinge,
kuid...
kuspersest veel ma võiksin leida naisi vähem roppe?

jälle jube konarlik hetkeemotsioon, aga kel vaja, avastab äkki kunagi midagi tuttavat


ariita - 08.08.2010 kell 13:50

Leidsin teisest foorumist ja meeldis
Sõber, kui soovid
mind aidata tõesti,
siis leia mu jaoks
pisut aega.
Raha ja rikkust
ei pane ma miskiks,
ei kurda ka oma vaeva.

Sinul ja minul
on erinev rada.
Elulaval meil teised proovid.
Jõululaupäevaks
saadame teele
oma parimad soovid.

Nendel päevil,
kui pidu ei ole,
pole oodata jõulukaarti,
nukralt telefon vaikib nurgas -
sendikõlin ei kuluta traati -
ootan, et mõtteis
Sa oled mu kõrval,
võtad istet mu hingekühmul;
räägid minuga
lihtsalt ja õrnalt
ja Su hääles ei ole tühjust.

Kummardud küsima:
"Kuidas Sul läheb?"
ja vaatad ka silma sisse.
On mul ju vaja
nii lõpmata vähe
argipäevade hingamisse.

Las siis pühapäev
olla mu hinges ,
kui ma tunnen,
et hoolid mu`st tõesti.
Ainsast pilgust
võib kaduda pinge...
Üksi olla võib inimjõeski.

Nii võin ju minagi
õrjetul hetkel
tulla Su tõttamisse.
Kummardun küsima:
"Kuidas Sul läheb?"
ja vaatan ka silma sisse...


Liilia - 06.09.2010 kell 20:39

KURBUS.

On hinges äng ning kurb on meel
ja nutta tahaks veel ja veel.
Kuid pisaraid,neid üldse pole
nii südamelgi olla kole.
Siis sulen õrnalt silmad ma,
et enda sisse vaadata...
Käin enda sees ma tasa ringi
ei näe seal emotsiooni mingit.
Kõik vastikult on tühi,pime,
no mitte midagi ei näe...
Ehk homme juhtub mõni ime
ning on ka säravam mu päev!

Liisu.


Myrk - 06.09.2010 kell 22:30

Sa ära ole üksi kui on valus
Kui südamel on raske- hinges piin
Tean et sa vapralt valu talud
Kuid mina tahaks olla abiks siin

Sa luba las ma kuulan sinu juttu
Ja olen sulle toeks kui tuju ära
Tean... valu see ei möödu väga ruttu
Ja kaua tuleb silmadesse sära

On elul vahel keerulised rajad
Ja mõnikord nii mõttetud on teod
Sa tunda võid et keegi sind ei vaja
Ja et sul igaveseks tühjaks jäävad peod

Võid tunda pettumust ja hingepiina
Ning kahetsust ja tühjust enda sees
Ja tahta tundeid millest eal ei piisa
Ning olla armastatud veel ja veel

Sa tea sa pole üksi selles ilmas
On palju neid kes kalliks peavad sind
Mis siis et vahel pisarad on silmas
Mis siis kui tundeil liiga suur on hind

On sõpru kellele sa oled armas
On tundmatuid kes tahaks tunda sind
Ei ole elu nõnda karm kui arvad
Ja õnn ei ole lendu tõusev lind

Saab parandatud katki kukkund klaas
Võib läita leek kus poleks arvanud
Sa kindlalt naeratad siis taas
Ning tunned... oled jälle armunud

Betty


say - 28.10.2010 kell 17:45

Mõnusas õhtuses meeliskluses
küpsevad me homsete unenägude
mahlased viljad
sinu võimuses kallis TuuleTüdruk
on
näha neid homseid vikerkaari
põõnata punase ja kollase kaare pehmetel kurvidel
hullata ja laulda neid homseid laule

Kui ootad mind täna
siis mind ei ole -olen alati su homsetes
olen su UneNägu.

Kas tead,muidugi sa tead -millised on vahtralehed kevadel
milline on moos marjadest mis alles õitsema hakkavad
oodates suvepäikest
muidugi sa tead see on nagu kallima puudutus su juustel

Su vooruste ihalus
oma kaunites vormides-ahvatlevad marjamättad
sind nähes
kõik muu tõmbub tüüneks - oled kiusatuste lummus
kõik su ümber on juba lõhnastatud ja niisutatud
osides oma hingele justkui karastust
ruskest rabaveest

Ütle ainult et su voorustest tulvil marjamättad
ihalevad oma soontesse tõmmata rusket rabavett
JA MA OLEN JÄÄGITULT SINU!!!


iir - 28.10.2010 kell 18:10

Kütked

Võin püüda. Enesest ei saa ma ikka jagu,
& lõpex - endale ,a pole miski piin.
Mul veri väreleb qi unimagun
& minu ajud on puhas kokaiin.

Üxainus suudlus mult su ilmal kätkeb lagu,
ei aja mind su mõtteist välja viin,
võid ocida kas öös või sõjas pagu.
Mu mecik pilk sind jälitab qi kiin.

Qid mina olen ainult iseenda jagu -
too hunt, kes on mu sees, ei talu puuri.
Ma tulin vabastama sind, siis saa sest aru
& oci enda puhta tunnetuse juuri.

merca


Leni - 15.11.2010 kell 00:44

Kulmude
kumedate võlvide all
tõrvikute loites
kantakse
standarte
Ala on määramata
Valitsejate pöiad
puudutavad sillutist
siin ja nüüd
Mu jumal kuidas siis nii:
üks on unustanud oma riigi
teine oma nime.

Helvi Jürisson, 6 laulu armastusest (I)


Myrk - 24.11.2010 kell 09:25

Et kellegi süda veel raskem on ööst,
sa teadma ei peagi
sest hulljulge pimesi päästmise sööst
viia võiks mõne jubeda veani

Kui vigase oleksid kõik, kes siis loeks
kokku elukoe haavu?
Ka kauguses oled sa minule toeks
niikaua, kui hommik ei saabu.

Vast pimedust pingelist armastas hing,
kuigi tast väljuda püüdis.
Kas tulevik, haarab su müütidering
meie kannatust nüüdist?

A.Alliksaar


say - 06.12.2010 kell 23:10

kaks puud
yks yhel
teine teisel
pool kraavi

nende ainus viis kohtuda
on saada mahavõetud ja
puuriita laotud

Huupl


Myrk - 15.02.2011 kell 13:55

Ma uinun
Su südame palvel,
Sina,
kes sa soovid mulle
head ööd...
Üksi
ei suudaks ma tulla
unede võluriiki,
sest nii palju
on lahendamata asju,
millest mu aju
puhata ei saa


Lea


eerik2 - 15.02.2011 kell 23:15

Kaunis naine puude vilus astus,
vana tamme haldjat nägi seismas varjus.
Päikse pilgule siis siiralt vaatas vastu
ja pihku langes metsavaimult maagilisi marju.


tiivitaavi - 27.02.2011 kell 19:01

Jõulude aeg tuli koju Tartu NAKlaste Lemberaamat
lugesin sealt mõned päevad tagasi K.Pettai kirjutatud read

Alati kui näen mõnd vana meest,
meenud mulle Sina-noor ja tugev.
Tahan Sind näha ka vanana -
täna kapsa kõrvale liha ei saa!


See seal oli üks viisakamaid riime


Myrk - 28.02.2011 kell 10:40

Vaimudetund

Kõik meeled on ergud ja ootvel.
Ma mõtlen ja loodan
Ja uni ei usalda mind.
Võiks midagi mängida -
Mõtete lugemist, näiteks, -
Kus tahe on vaba
Ja sõnadel puudub sund.
Kõik asjad on hinges -
Kõik räägivad oma juttu.
Vaid mina seal olen
Kui üksinda ekslev vaim.
Ma ootan ja loodan,
Et enne kui taganen uttu,
Mind keegi peab omaks -
üks teine kodutu vaim ..




Lea


Myrk - 23.03.2011 kell 13:45

Sel aastal märtsikuu
on kohutavalt vaikne
et sajab vihma
sajab talve tõeks
su näkku ilmus palju valgeid laike
ja mõni sõber nuttis
nimetas mind õeks

sel aastal märtsikuus
sust teati väga vähe
ka minust mitte
maailm oli vait
mu sõbrad viina jõid
ja võtsid endal pähe
et mõnest meie seast
on kevadeks saand laip

sel aastal märtsikuus
nii palju puruks randmeid
mu ümber viipas
vahest selgeks sai
et mõttetult ja palju
sai antud tühje vandeid
ja tühje sõnu
tuulde lauldud sai

sel aastal märtsikuus
end tõmbetuulde peitsin
mu ümber õõtsus
mingi võõras arm
need võõrad sõnad
sindki lõpuks petsin
veel polnud kevad
talv oli kurb ja karm

/ATS/


tiivitaavi - 31.03.2011 kell 13:47

Härmane hommik
ütleb su sooja unne:
Tere Ärkamist.





Mart Raud


liisumiisu - 01.05.2011 kell 17:22

Igaühel on oma saatus,
elatud aastatest põimunud släng
Sa ei tea,mis on selle viimane vaatus...
kas õnn või tallatud südamete äng

Ehk pole haavatud hing üksnes minul
ja mitmetel teistelgi veel,
lõpuks,see tunne tappev võib olla ka Sinul
kui oled elanud elu nii petlikul teel.


tiivitaavi - 30.07.2011 kell 11:34

Mu hinges koos on munk ja sübriit.
Ei tea ma,kumba enam,kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistaus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen,et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust,lembest,valgusest
mind haarab kurbus,milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulma bakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda,
kui pintslitõmme värvijulges maalis.


"Autoportree" A.Alliksaar


tiivitaavi - 30.07.2011 kell 15:12

Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse loosiratast,
tugevnevate tiibadega tuvi?
Mul pole kahjuks kedagi kadestada...
Mul pole õnneks kedagi edestada...
Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada...
Mul pole isegi kellelegi andestada
ega kelleltki andestust anuda....
Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõikainsaks
ma ei saa ju ka...
Pole mul tõuklejajõu jõõra ega trügijatragidust.
Pealegi tuleb õhtu...
Allagi tuleb õhtu.
Üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile
ja süütava erandlikkusega igale üksipäinis.
Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päevapuu vilja.
Ta tuleb nii, nagu tulid teisedki temataolised.
Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised.

A.Alliksaar


Myrk - 19.09.2011 kell 08:55

Sisemises vaikuses
kasvab hingepuu,
mille latva paitab
igaviku tuul.

Vahel tema oksal
istub sinilind,
kelle püüdmisel
on hukkumise hind...

Sinilind
võib ainult
ise leida sind,
sest ta sünnib vaimust
ja vaim on tema ling.

Hingepuul
on juured
alateadvuses -
sügavalt ja kindlalt
teises reaalsuses.

Seal on hoopis teised
kobrutavad vood...
Seal on meie kõigi
tõsielulood...


/Lea/


tiivitaavi - 23.09.2011 kell 14:36

Kes teab sõnu,
millega saab ülendada,
muusikat,
kandku neid endas.
Kes teab mõtteid,
mis muusikat kuuldes
ei kuulu talle endale,
pidagu neid salajas.
Igaühel on
oma muusika.
Igaühel on
oma sõnad.
Igaühel on
oma mõtted.
Kes teab midagi
rohkem,
jääb alati
millestki
ilma.

A.Alavainu


tiivitaavi - 23.09.2011 kell 17:35

Helid annavad andeks
Muusika mõistab ka mõistmatut
Ta ei kutsu ega palu
Ta ei sunni ega meelita
ta on nagu ta on
nagu loom elab
nagu lill õitseb
nagu vihm sajab
nagu leht langeb
Muusika on muusika
Kes tahab läheb metsa
sest mets ju on -
loom elab
lill õitseb
vihma sajab
leht langeb

A.A


guttamax - 23.09.2011 kell 18:00

improviseerin.
Ma pole iial kohanud Su käsi, kallis
on võimalik, et Sa ei teagi misneed on,,,
kuid suudlustesse põimusime eile...
ja kui Su suhu lasin liitrijagu pauku pisut halli..
siis ütlesid, et olen hullem veel kui konn
tõepoolest--mine homme v..ja tule eila meile.


tiivitaavi - 23.09.2011 kell 18:03

"Imelik põlvkond olete!"
ütleb õpetaja.
"Imelik põlvkond..."
ja see teda muigama ajab.
"Sõda pole te
näinud,
pole kaltsudes
käinud,
pole iialgi, iialgi
nälginud,
pole hirmuga lennukeid jälginud,
pole jubedustundega
sõjasandile
viit kopikat
andnud,
pole ühisabist
näljasuppi kandnud.
Imelik põlvkond olete..."
ütleb õpetaja.
Ja MISKI meid
hirmuga ajab
vaatama üksteisele otsa...

A.A


guttamax - 23.09.2011 kell 18:15

MINU VANAISA KELL
SEE OLI NIIVÕRD HELL..

TAL OLI ILMSELT TRIPPER.


tiivitaavi - 23.09.2011 kell 18:21

Oi, torm, mis peksab kaldarahu
ja muust ei unista kui rahust!

Oi, kõu, mis üle ilma kaigub
ja ise mõtleb: "Kui ma vaibuks!"

Oi, tulipea, kes päitseid vihkab
ja ometi neid nünda ihkab!

Oi, inimlaps, hing ihu ligi, -
on sinuski kõik kaksipidi


guttamax - 23.09.2011 kell 18:26

Ma lakun Sinu vitta
ja tee meil kisub itta
ju vahel kõnnin põhjas
ja vahel suren tühjas....


tiivitaavi - 23.09.2011 kell 18:36

Sa ära põlga mind,
vaid põlga aega,
mis keelab olla hoolitsev ja hell.
Mind ära põlga,
põlga ainult aega,
kus lohutust toob seismajäänud kell.
Jääb tunde vahele -
mis petlik lootus! -
neid hiljem trambib tasa sinu tald.
ei ole enam mõisteid
"ootus", "lootus" -
me üle lasub aja meelevald.
Ei keegi pääse sellest
rattast välja,
aeg pressib küljelt, ülevalt ja alt...
ja ainult oma neetud
õnneNÄLJA


guttamax - 23.09.2011 kell 18:46

Ei ütle eales, et Sa oled tühm
ei räägi armastusest mingeid väärie tooni
tean isegi ju, et sa oled juhm
et võimalusekorral rüüpad ennast maani

Me pole süüdi...mina pole kaa...
ja elu meil on tegelikult üks...
ma ei anna, Sina ning ei saa..
ja Su jalga alatiseks jääbki sinu püks


tiivitaavi - 23.09.2011 kell 18:47

Soovin sulle
metshane julgust
ja taltsutamata
hobuse tõrksust
Nõustun olema
proovikivi ja ohver
Olen võib-olla
halb ema
kuid soovin sulle
õnne
et saaksid näidata
oma
metshane julgust.


guttamax - 23.09.2011 kell 19:20

Metsahane julgus?

võibolla oskus minna kuhu
jääger ajab öelda:kle sina
vana tolgus
mine sinna kuhu vaja.
mul pole muud..
jäänud on vaid põlgus.


Qqpai - 28.10.2011 kell 15:38

Oleks varem siia sattunud, oleks hiirt nurgas edasi mänginud. Lolat on ikke mõnus lugeda küll, eriti seda, mis valuga kirjutatud on.
Aga eks nii ole alati olnud vist ka.

(koopia valest kohast)

Hädatapp

olemise salad teada,
omad ego, mis on veata
sinisilmselt, ilma peata -
kõigil' soovisid vaid head sa

lamad, varbad laintevahus
omas mullis, elust lahus
kõik on kaunis, puhka rahus


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 10:23

Ma olin kukkunud tuhandeks killuks;
olin üksinda öös...
Tundsin,kuis torm minu südant kui pilluks;
olin üksinda öös...
Püüdsin end valu eest kuhugi peita;
olin üksinda öös...
Lärm,kisa,üksindus-miski ei aita;
olin üksinda öös...
Sa võtsid mu valu ja tõstsid mind üles;
olin üksinda öös...
Sa panid mind püsti ja olid mul toeks;
olin üksinda öös...
Sa tegid kõik nii nagu mõtteid mul loeks;
olin üksinda öös...
Andsid soojust ja valgust,aega ja tuge;
olin üksinda öös...
Andsid parajalt kõike,mis vaja,mis luges;
olin üksinda öös...
Kokku korjasid killud,mis laiali maas;
olin üksinda öös...
Oma kätega taastasid südame taas;
olin üksinda öös...
Nägin,et hoolid mu olemasolust;
olin üksinda öös...
Tundsin,et mõistad suurt osa mu valust;
olin üksinda öös...
Kuulsin su hääles siis sõpruse imet ma;
olin üksinda öös...
Mõistsin,et enam ma polegi pimedas,
pole üksinda öös!!!


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 10:32

Jäägu teistele alandlik jaatus,
tahta võimatut on meie saatus.
Sinu mu teejuht,kellega koos
matkan ruskelt auravas soos...

Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka Sa manitsed mind;mine mööda!
Kõik mu ihad ja armud on põrm,
kui mu rinda riivab Su sõrm...

Iial ei võida Sind ükski sõdur,
kuigi Su ihu on vermeis ja põdur.
Ning Su vabadus Jumalast neet...

Usklik Sind nähes kõik uksed suleb,
aga Su juurde kui koju tuleb
igatsev ketser ja uhke askeet...

B.Alver


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 10:45

Ta lihtsalt seisis mu ees,
seisis ja vaatas mind hellalt,
seisis ja naeratas õrnalt,
seisis ja sirutas käe,
seisis ja puudutas mind...
Mina seisin ja õrn õnnevärin
läbis mu keha..
Ja äkki ma ei seisnudki enam.
Aeg seisis....
Kuid tema kandis mind kätel.
Ma ei hakanud vastu,
kui ta suudles mu kaela.
Ma ei tõuganud teda eemale,
kui ta puudutas mu rinda.
Ma ei kartnud teda enam.
Aeg seisis....
Ma lamasin ta käte vahel,
tunnetasin kehade lähedust,
nautisin kirge meie vahel...
Ja siis ta tõusis....
Seisis ja vaatas mind nukralt,
seisis,silmanurgas värelemas pisar,
ja siis ta lahkus...
Aeg seisis,olime ainult...
Seinakell tiksus nukralt,
akna taga liikusid puud,
pilveräbalad lendasid taevas-
-aeg ei seisnud enam....
Mina seisin ja pisarad jooksid,
mina seisin ja vaatasin talle järele.
Ja äkki ma ei seisnudki enam...
Ma jooksin,jooksin ta juurde...
Ja aeg seisis....


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 10:59

Lumi on külmutanud iga tundeheli,
iga liigutuse,iga hingevärina ja hääle.
Isegi kõik värvid siit elust
on kinni külmunud.
Sest sajab lund,
lund mis on ajapikku muutunud
igijääks...
Igijää katab maad,varjates selle all
olevat elu.Elu,mis on kaunis...
Juba ammu pole ma elanud,
pole suutnud nutta ega naerda.
Pole kuulnud ühtki heli...
Sest maad on võtnud piinav tumm vaikus..
Aeg ei lõpe,ega alga kusagilt,
sest midagi ei toimu.
On vaid mälestused ja lein..
Kuid kumbki neist pole midagi väärt,
selles leinas pole valu,pole hinge,
pole sügavust...
Mälestus muutub aga aina tuhmimaks
ja tuhmimaks...
sest lund muudkui sajab ja sajab...
Siiski tunnen veel viha,hirmu
ja raevu kogu selle ükskõikse
maailma vastu.
Vihkan seda maailma nii väga,
et tahaksin küüned ja hambad
lüüa halli igijäässe.
Kraapida lume alt välja kasvõi
natukenegi verd-natukenegi elu...
Ja mul on hirm,
et varsti jäätub ka minu hing.
Algul tekib õhuke jääkirme,
siis külmuvad silmad ja vaatavad
maailma tardunult teiselt poolt
jääklaasi...


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:02

Küsisin Jumalalt lille,
ta andis aia.
Ma küsisin vett
ja ta andis ookeani.
Ma küsisin puu
ja ta andis metsa.
Ma küsisin head seksi
ja ta andis mulle Sinu!!!


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:08

Pimedus,vaikus.
Surnud inimesed.
Olen minevik tulevikus.
Olen eksinud olevik.
Lõputud väljad,see mustendav tühjus,
zombide karjad.
Inimeste tulevik.
Alles mul uhkus-olen veel inimene.
Inimene,kes veel eksisteerib,
missest et võõras ajas.
Inimene,kes veel mõtleb muust,
kui rahapajast...
Olen hukatus igavikus,
olen must laik hallis massis...
Olen minevik tulevikus,
olen eksinud olevik...


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:17

Pole teil häda midagi,kannatate äraSattusin soone peale...ja mulle meeldib see


Siin Sa nüüd seisad-TÜHIKOHT...
Keegi Sind ei kuule,keegi Sind ei näe.
Sa neid hüüad,karjud,vehid kätega.
Ikka ei kuule,ikka ei näe...
Lõpuks ohates vaid,hakkad minema,
joostes...
Katad kõrvad kätega,
sellest kõrini sai...
Silmad kinni paned igaveseks,
et mitte näha,et mitte uskuda.
Oled muutunud unustuseks.
Sa võid põgeneda,joosta lõpmatusse.
Võid leida kellegi-hetkeks.
Kes püüab märgata...
Veel kiiremini,kui Sa jõuad mõista,
et Sind on nähtud on Sind juba unustatud...
Ja siis Sa seisad mõeldes,
mis võis küll viltu minna..
Silmad kinni paned,'pisarad põskedel.
Astud minema-jäädavalt.
Nii kiiresti,kui saad-
ÜKSINDUSSE!


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:23

Tuul see puhub,puhub,puhub,puhub pilvetakku.
Ja su kõrval kõnnin kuhu?
Kõnnin jalad rakku!
Kires põles eile alles kogu keha.
Täna külmalt langeb teile,
sügisõhtu eha.
Mõõdund päevist nagu mõrkjat
suhu imbuks.
Siiski veel ma sulle tõrkjad
päevad korjan kimbuks!

K.Lepik


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:37

Tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust.
Küsid,mis minuga lahti
ning su hääles on saamatust.

Valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll.
Sinustki lõikan end lahti
küsid: on valus?
ON KÜLL!!!!


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:40

Kui mind armastad,
siis lase mul minna,
sest ahelais armastust pole.

Kui mind ihaldad,
lase mul olla,
sest armu pärast iha ei ole.

Kui must unistad,
ära mind hinda,
sest hing ju hinnatav pole.

Kui lahkun,
ära unusta mind Sa,
sest minuta unustad kire...


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:48

ALMUS JA ALANDUS!

Ei kestnud igavesti viimne suudlus.
Ei saanud igavesti haua äärel seista.
Kuid kuhu minna?Sinuta mul kodu puudus.
Et kõik on läbi,ei suutnud mõista.

Istusin tänava äärel,
kuni mööduja pakkus mul almust.
Siis palusin murduval häälel,
tagasi tuua Sind kalmust.

Nägin küll,ta mu sõnadest heitus,
mu ägedus teda jahmatas.
Kuid kõik uhkus,mis minus peitus,
kogus kokku ja plahvatas.

Küsija suu pihta ei lööda.
Kuid kes ei alandu küsijaks?
Sa võid minna küsijast mööda,
ent ära anna,ilma,et küsitaks!


Elastiknaine - 03.11.2011 kell 11:49

Nii,nüüd sai isu otsa
Teinekord jälle!


eerik2 - 27.11.2011 kell 16:51

Leidsin netist ühe ajakohase luuletuse
autoriks Marie Under

Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus,
kohutab tigedalt lindusid pesas,
karustab kadaka käharaid, kolletanud põõsaid,
kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda,
kitkub ja katkub veel viimaseid külmetanud lilli,
hullab ja möllab ja tantsib ja ulub kui hunt üle nurme.

Tõuseb kui salajast nuttu hiiest ja salust,
kaevates kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naerab õelalt ja kannuseid ülbelt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.


guttamax - 27.11.2011 kell 18:50

tegelikult olen ilgeltlahe koll,
ning see ei loe, et vahel nussin teile näkku
saage aru-ma olen kõigest küünik..
eks minulgi, kui teitel on purukstaotud moll..
ka olen elult saanud jalaga ma makku..
kuid teie sitta ma niikuinii ei küüri...

Ma näen just nõnda, nagu mulle paistab...
ning kui mul pole õigus, siis on ju niikuinii
ent armastan teid kõiki omamoodi..
kui oma aurat pisutki te peale lasta haistan
siis seda teen ja oma kaissu mittekedagieivii...
ning üleüldse on mul sajakohaline voodi


guttamax - 31.12.2011 kell 02:52

Seljataga põlevad kõik sillad
ning tagasi sul enam pole teed
ja kerkigu seal ees või võllad,
nüüd peatada ei saa ka need

sest tee on üks ja siin sa lähed
ootab õnn või päästev END...
on õnne palju või siis vähe,
ei sellest sõltu luigelend..

Saatus lehvitamas tiibu..
kord pilvedes, siis ligi maad...
ükskõik kuis tema külge liibud,
ka halba siiski tunda saad.

(romantiliselt idioodilt guttalt, anno 87, patsiendile, offile 2011 ) Leidsin sahtlinurgast Jube, niikui kogu see riimidermaailm riimides võib parimal juhul naerda.


guttamax - 31.12.2011 kell 03:10

Kolm kaunist purset viskan sulle..
ja neidneidneid kandma sa pead..
kolm kaunist purset läevad tulle..
mul sinu üska on panna nii hea...
plagiaati ka
Dav, ööd, ma olen viimaks täis
strohhh, strohhh, strohhh,,,,
amulon pohhhhhhhhhhhhh
Kainelt homsesse....


Qqpai - 31.12.2011 kell 14:18

Põhjapoole, kojusõiduks (kui kunagi)..
(tuletasin meelde, mingi aeg tagasi laevas midagi sellist tuli kokku).
PS. tegemist ei ole roppusega, see on tavaline kõnepruuk ka õrnema soo esindajate suust

üks vanaldane põhja neid
ei teinud märkamagi meid
ta kilkas, pihus No Kia:
voi vittu, miten ihanaa
vois olla tuttu makkara
no perkele, mua haluttaa
mutt' miten saat sen stondaamaan ..

..ja baarist kostis Baccara
heido, mu armas Porola
miks veel ei paista Tallinna


kodukäija - 08.01.2012 kell 07:46

noh, Qq, tirisid mu siia
ja ninapidi sisse pistsid nagu kassipoja
mis pean nüüd ütlema...
vist sahtlipõhja tagasi peaks pistma oma vihiku
kuid olgu...
kui ei meeldi, ära loe
ma võõrale ei põue poe...

***
Üks metsistund aed
ja vinnaga kaev
ja maja kui laev
ja mure ja vaev
aial tilbendab rätt
kurb hüvastijätt
mullu kooles ka ätt
möödaminejaid loeb
ainult kodutu koer
kel on maja all poeg
oh aeg, oh aeg...

***
Tüütu ja mõttetu kärbes
kord pirises aknaklaasil
vastu akent lennates ärples
või puhkas mõranend klaasil

siis tehti see aken valla
ja maailm sai tulvata sisse
tulid liblikad tirtsud ja kalad
tuli põtru kägusid ja kasse

tuli tuppa lõhnu ja valgust
tuli sooja ja sädemeid
ja millegi uue algust
oli tunda südameis

aga kärbes- see mõttetu
ta pirinat polegi enam
aknalaual lebab tumm ja kuivanud
eks ta sedasi olegi kenam

***

Woo boo dong (hiina k. "ei saa aru"

O-la-laa
annan elule jalaga p...sse
laulan sellest mis valus
ja käsi kriibib
või kusagil viibib
O-la-laa
olen suur
ja ei palu vaid võtan
ja tähtede poole tõttan
ja aru ei saa
ja üldse ei kuule
no mitte midagi ei saa aru
miks
no miks
on minu enda pagana tagumik
kabjajälgi täis?

***
Sõna püha on ja ära teda loobi
ta amuletina ei kaelas kanda kõlba.
Sõnast valusadki sündida ehk hoobid
võivad, kui sa ohje pingule ei tõmba

Kui sul sündimas on sõna, uus ja kallis,
ära vaatamiseks paku teda välja
Mõtle enne, kuidas maailm teda sallib,
muidu jääda võib su püha sõna nälga...

Aitab? Ok., pean suu...


Qqpai - 08.01.2012 kell 19:01

kui vahel tunned, kui's sul rinnus pistab
ja miskit nagu olnus pole ilus
siis meenuta, mis möödunus on soe
või midagi, mis keerdus suhet silus

kui sellestki ei tundu saavat abi
ja õhk su ümber asju hoiab ülal
siis sel', kes kallis, lihtsalt kaissu poe
või vargsi proovi puhata ta õlal

kui kõik, mis võimalik, on ära tehtud
ja ikka rahu pole tulnud sinu hoovi
siis ära usu, et tal see ei loe
või et ta hinges mõista sind ei soovi

või kui ei suuda, lased vihal võtta võimust..
siis lihtsalt mine, vaikselt ära jaluta
ja ära otsi toetust enam sõimust
kui kuskil hiljem oma südant valutad


tiivitaavi - 08.01.2012 kell 19:08

mida?mida
just tindisoe veel või


hiljem,u.19:50 -
unustasin märkida,et väga hea-tunnetasin hingega,
sain pisara vasaust silmast voolama.

kell 21:55
arsti juurde?
...nüüd siis teadvad kõik,miks just see silm.


Qqpai - 08.01.2012 kell 19:11

nuneh
kah hiljem: sa peaksid parema silmaga arsti poole pöörduma

veel hiljem: lugesin eelnevat kui nööki (et noh peaaegu, ühest silmast juba midagi tuli..), ehk siis see siin sama, mitte kui parastus

PS 19.50 pole palju aga asi seegi. a/a saadan hiljem...


kodukäija - 09.01.2012 kell 06:30


Laula mulle hällilaulu,
laula, armas, hea,
unehämus, tähesajus
sinu sülle panen pea

Laula mulle armastusest
laula õnnest, lembest,
aga ära laula mulle
homsest tuuletõmbest

***
Üks lennuk kukkus merre
ja sel on üleriigiline tähtsus.

Meie lennukid langevad iga päev
merre ja roomavad
mööda põhja murtud tiibadega
nad jõuavad kusagil välja
tühjale rannale
keegi ei näe neid
aga nad kasvatavad uued tiivad
ja stardivad jälle
et vastu mäetippe põrmuks pudeneda
ja siis
keset rususid
me korjame kokku tõukeratta
läheme maanteele
sõidame tasa ja mõistlikult
südames igatsus pilvede järele...


tiivitaavi - 09.01.2012 kell 13:30

vaatan su pite
neid
mida maalisid
loodusest

ühel on
rohtunud jalgrada
paepealsel rannikul
see
mida mööda
sa kõndisid kuni
minuni jõudsid
ja rahulik lahesopp
kus veelinnud
ülistuslaulu
sulle
laulsid


tiivitaavi - 09.01.2012 kell 14:05

järgmisel
päikesetõus
läbi
hommikukastese
kõrge maarjaheina

otsekui tervitades
neil lookas on pead

taamal
horisont
mis ühendab
taevast ja maad ning
päike
kuldkollane kera
sõber
kogu eluks


tiivitaavi - 09.01.2012 kell 18:36

võtan järgmise

loojuv päike
ja keegi
seal sees
kes siis-
ikka meri
ja purjekad
ja valged
kajakad
mis muu
aga sina

vaatan ja mõtlen
istud kaldal
molbert käes
oled
see sina
jah see
olen mina
mina olen


tiivitaavi - 10.01.2012 kell 12:32

kui annad
saad ka vastu
see on seadus
kui annad seda
mis sul on
saad rohkem
lihtsalt jätka
andmist
olgu su süda
avatud ja
andmisvaim alati kohal


NB! selle viimase panin kokku mujalt loetu põhjal.


Qqpai - 19.01.2012 kell 04:07

krt haavandid, magada tahaks hoopis ..

Õrnem pool

üksiolemise valu
abi pole ja ei palu
jumal möödus paljasjalu
kuskilt kaugelt..
naergi rauges
selg veel sirge
vaim veel virge
seest .. veel tühi
silmi pühid -
pea lööd püsti, üksi..
olemise valu

--------

niisama

kas kuskil on tõesti keegi
kes ainumast tõde teab?
kui on, siis on selge vist seegi
et põrgu ta ennast neab

ja kirub ja vannub kurja
ja karvugi kisub peast
ja anub ja palub surma -
saaks ometi lahti sest veast

ei teised vist teda ei mõistaks
ja ega vist minagi
miks kurat ta rõõmust ei hõiska
... miks ei kuku ninali

----


Qqpai - 22.01.2012 kell 12:00

..sa kirjuta mul ilus luule
loe ette, suudle hellalt suule
mind kallista ning pead mul paita,
su mõtteid selgelt mõista aita..

kristalselges kõlas on tuhmunud sära
kui kildudeks lendavad puruks
pokaalid, kust shampus on joodud ära
see säratus vististi rusuks

võib teistkordselt proovida,
lappida ära ja täita võib uuesti klaasid
võib uskuda, emmata, parimat soovida
ning lilli võib täis tuua vaasid

kas andestust leida võib maskiga ballil,
kui proovid, ei risti löö ette
või kurvalt vaid irvitad, silmad kui hallid:
teed jälgi ja neid teed sa vette


kodukäija - 22.01.2012 kell 18:58

Kord on tuul, kord vihma sajab näkku
kord jakipõu täis tuisand märga lund
kord komistan ma teiste küntud vakku
kord kuusiku all samblal magan õndsat und

Ei ole mul ei sadulat ei ratsut
ei vankrit, troskat ega kaarikut
kui märkad mind- eks püüda katsu
ma pagen läbi halja vaariku

Sa järel tulla püüad õlad verivermeis
või seisma jääd ja lihtsalt käega lööd
ma mättal jõhvikaid mis täis kui pärleid
siis üksi nutan keset külma ööd


kodukäija - 23.01.2012 kell 16:26

Võtsin oma öökapiraamatu, luuletaja on vähetuntud kui luuletaja, tegelikult seotud teatriga.
Saage siis tuttavaks- Eha Valge.

Mis nähtaval,
ei ole see, on teine.
Kes ütles,et
peab lihtne olema
see käia antud tee?
Koos elamine
pole kerge eine.
Aeg-ajalt raskelt
seeditav on see

***
Muinasjutus räägiti armastusest
sest tema kodu on seal.
Päriselus on teised tunded,
teised halvad ja head

Päriselus tihti uksed on lukus
ja uste taga on hauad,
kus vaevlevad elavad surnud
ja vaevlevad väga kaua

Nii kaua, kui surm tuleb ligi
ja rahu endaga toob-
alles siis saab kõik armastuseks,
selleks muinasjutulooks.
***

Sa ära usu mind,
ma mängin, mängin, mängin...
nii tõsiselt
kui üldse saab.
Mu leebes pilgus
peidab ennast saatan
ja iga sõna,
mis ma ütlen, valetab.
Ah miks, ah milleks?
Küsid, küsid, küsid...
Ehk vastaksingi,
aga ma ei tea.
Ehk armastan end liialt,
ehk vaid nõnda püsti püsin...
Kuid usu mind,
ka mina olen olnud hea.


Qqpai - 25.01.2012 kell 23:54

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Lumesajus seisid mu ees.
Nägin Su silmi
läbi ripsmeid raskeks muutva
lumemärja hägu.
Sinu nägu.
Su huuled hõõgusid huultel.
Mu pihk su peos.
Sõnad kustusid eos.
Voolasid valeva vedelikuna
kaetud maa kaitsvasse põue.
Neist osa jäi õue.
Sa seisid. Vaatasid järgi.
sa ei näinud.
Mu silmi.
Märgi.

5.jan. 1998


no sellisele ei saa miskit enam lisada..

ma leidsin endale ühe lemmiku veel: webkaaren... ma võtan nüüd suu vett täis.
mõneks ajaks


guttamax - 26.01.2012 kell 00:13

Ma ikkagi asendan oma surematu mina Juhan Viidingu, alias Jüri Üdiga:

Ma olen pannud segast

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda


Qqpai - 26.01.2012 kell 00:43


ära peale võta

PS. ok. vähemalt riimis


guttamax - 26.01.2012 kell 00:46

JUHAN VIIDING

Näidend

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk

Mind peatas enne viimast etteastet
üks käharpäine, mehine kolleeg
ja seistes trepil kõrgemal paar astet,
mult küsis nii see mehine kolleeg:

Kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kus mängu käigus surma saama pead?
Neid osi peast kas nimetada tead?

Ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ja küsisin, et miks sa küsid siis
ja küsisin, et miks sa küsid siis.
Mu meeskolleeg siis silma vaatas mul
ja ütles nii: kas on ka teada sul,
kas sa ka tead, kas sina seda tead
et see ei pidand tähendama head.


kodukäija - 26.01.2012 kell 07:05

Protest
(E.Valge)

Mis küll ka juhtuks
ikka tõused tuhast
ja jälle tugevam
sest ellu jäid
Ei taha mõista mõned südant puhast
ei taha- nii see elukene käib

On lihtne lendu saata
valimatuid sõnu
ja lajatada täiega.
On mõnel igav ju
ja see teeb ehk ka mõnu,
kui kedagi ehk hävitada saaks.

Mis ikka, Fööniks
jälle tõuseb tuhast
ei heiduta vist teda
lokkav palagan,
vaid soovitab:
"Te hoidke süda puhas,
ma siis teid jälle
siiralt armastan."


tiivitaavi - 26.01.2012 kell 11:46

Näikse millal qq ja kodukäijal endal luulekogu ilmub.


kodukäija - 26.01.2012 kell 13:22


kodukäijal ehk siis, kui lapselapsed kunagi selle pahna laekapõhjast leiavad, Qq puhul ei imestaks, kui tal olekski midagi tagataskust ette näidata, kuidagi liiga ladusalt ja mõttekalt voolab...aga kuidas tiivi endaga lood on,sisu ja rütmi on, stiili ka.


tiivitaavi - 26.01.2012 kell 13:54

Vaimusilmas näen,
raamatupoe luuleosakonda sisenedes raamatut pealkirjaga "Kodukäija luule".
Kõva sõna.

Enda kohta ei oska midagi öelda.Tagasihoidlik.


tiivitaavi - 19.03.2012 kell 20:37

Tulen, tulen!

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda.
Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen
Mina tulen kevade,
tulen, tulen!



Juhan Liiv


tiivitaavi - 22.03.2012 kell 12:37

Olin leidnud sind uuesti üles
mu keha hoiab endas
sinu keha soojust
vajan neid lühikesi kallistusi
neid kokkupuute tuksatusi
teise elava kehaga
et siis jälle edasi elada
Universumi ulmades.

anno 21.03.12


tiivitaavi - 25.03.2012 kell 08:52

Loodus on koht,
kus võin viibida hinges,
kui peas elades kitsaks läheb.
Meel jagab maailma kildudeks,
kuid hing on terviku tunnetamise paik.
Armastust Sinu ja Looduse vastu
pole võimalik lahutada.


Tigergirl - 25.03.2012 kell 13:50

Ma olen sinuga täna veel veidi
kuni taevast puudutab öö
kuni kuu vaigistab valu ja vaeva
lehed puudelt viib jahe tuul
Olen sinuga kuldses sügises
hingeõhk kui jäätub me teel
Läbi sügise, üle kaugete väljade
läbi helkivate tähtede
ka siis kui on külm
ma ikka sind armastan veel


tiivitaavi - 28.03.2012 kell 11:28

Sry,sõltumata tigergirlist oleks minu variant


Need mälestuste
kollased vahtralehed
muutusid andestamise hetkel
veel kaunimateks kui
puult langemise aegu
Lehed teadsid
praegu on nad rahulikud
ja ei lendle mu peas
Tunnen end olevat
ühtaegu nagu
jää ja sulavesi.


See on veidi rabe tekst ja vajab väheke veel viimistlemist.


eerik2 - 02.04.2012 kell 21:07

Õhtul, kui kõik jooned nõrgemad,
vargsi tõusen, jälle teele põikan.
Salamärgi tõmban sõrmega.
Minevikku voolu läbi lõikan.

Elu läbematus sinivoos
üha keerleb, hangub, haihtub vahtu.
Vaikus võtab sõnad, viib nad lahku.
Huuled kortsuvad, on karmilt koos.

Võõramaks mind muudab iga päev
endale ja neile, keda tahtsin.
Haljal väljal kiskusid mu käed
oma varju keha küljest lahti.

Päris alasti ta minust lahkus
ja mu längus õlad kaasa viis.
Nüüd ta on vist juba laugel siit.
Kuulub teisele ta kirg ja lahkus.

Ehk just praegu teda emmates,
minu nime mälust heidab,
pimeduse lumma lennates
murekurrud huultel ära peidab.

Tema hääl kuid minus elab veel,
hääl, mis teispool mägiharju karjub.
Huulil siniseil ma suudlen varju
hinge sööbind tumedat portreed.

/Sergei Jessenin/
(tõlge Artur Alliksaar)


tiivitaavi - 20.04.2012 kell 12:10

Ükspäev korjasin sirelitelt ära eelmise aasta õiekobaraid ja hiljem leidsin Heljo Männi luuletuse,raamatust "Rada viib maanteele."

Sirelipung,sirelipung
miks nõnda kärsik su puhkemistung?
Päike veel pilvede raudrõngast viilib,
hallaöö põhjatuultega hiilib,
petlik on soojustpillav aprill,
vara veel olla sul ärevil.
Lumelill kellukest helistab aasal,mõistan sind,tahaksid hõisata kaasa,
kuigi sa kaua oodata said,
oota veel veidi,varsti on mai.


tiivitaavi - 24.05.2012 kell 18:54

Nüüd juba mitmes öö on soe
tuul kõnnib kikivarvul,
võilille rõõmsaid nutte poeb,
maast lugematul arvul.

Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.

Kõik mutukad ja putukad
on ärevil ja jutukad,
et kevad võidu sai.


Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
käes mai!käes mai!käes mai!

"Kevad" H.Mänd


Qqpai - 18.09.2012 kell 23:15

kui perse on pugenud lootus
et elus on miskitki head
kuis põhjendat' on see ootus
või ravima seda ehk peaks?
kas õigem on totakalt naerda
ja silmisse manada helk
või äkiste tohter peaks kaema -
peavangutus, mälestusnelk?
või kiiresti haarates urrust
veel kätte saaks saba ja pea
mis kordki sinna on läinud
ei saa olla kuidagi hea

Hiljem: Vaatasin, kõigil on pealkiri ja daatum ka. Ei tohi erineda:
"Perse läinud lootus"
19.09.12


kodukäija - 19.09.2012 kell 12:01


sa ära naera midagi,
et asjad läinud sedasi
kuid alati jääb lootus nõrk,
et peni p-sse saadet`kõrk
saab sõbrakäe sealt välja a`ada
ja semudele lehvitada.
Kuid tohtril lase üle kaeda
ja teha pissiproovgi uus
sest muidu nagu Tejesush
saad käima peale pühast vaimust
ja elus on miskitki head...


kade - 19.09.2012 kell 22:13

on kesköö
ja seltskond jälle koos
kes pihku parasjagu ei löö
sel viinävõtmine täies hoos
jne...
jne...


Qqpai - 24.12.2012 kell 15:39

Kurb elu sul,Kade.

----
Teeb Kadedaks.

Oh, kalla, kallis naabri käsi
kui just ei ole see sul väsind
sa palu mind, kuid ära käsi -
ma aitan sind, kui käsi väsind..

.. on kesköö, seltskond jälle koos
ma veidi täis, kuid seeest hoos..

Miks ise peaksid kuskil lööma
ja sama käega hiljem sööma?
Ma aitan, kallis naabri mees:
näe, korraks väljas - nüüd on sees

.. on kesköö, seltskond jälle koos
ma veidi täis, kuid seeest hoos..


Leni - 07.02.2013 kell 19:23

ITK

Ilmalaps minagi isata,
tuulelaps tujude visata,
ajalaps hirmsa ajaga,
rajalaps kitsa rajaga,
karjalaps jäänud karjata,
marjalaps Maarjamaal marjata,
sõjalaps elus püsija,
trotslikult õiguse küsija,
peremees uhke kojaga,
naise ja tütre ja pojaga,
elulaps kühmus turjaga,
sülitsi hea ja kurjaga.

1987 Henn-Kaarel Hellat


Qqpai - 15.03.2013 kell 00:18

kuis kellelgi üldse on õigus
end millestki ülemaks teha..
kas see, et natuke mõistust
või siis, et on ilmalik keha
või see, et kusagil rinnus
on aegajalt miskine tukse -
võid kellegi pees olla pinnuks
võid lubajaks olla uksel
vist siiski.. seesamune õigus
ehk lubabki paremaks teha
kuid olema peab sul see mõistus
ning kindlalt ka ilmalik keha

(joobeta )


tiivitaavi - 16.03.2013 kell 12:05

ma ütlen armastus see pole vale
kui tahad kuulda, tule lähemale
kui tahad tunda, tule päris ligi
kuid rohkem ei ütle ometigi

ma ütlen armastus ja kõik on öeldud
mis, ma ei kuule hästi, mis sa küsid
jah, kõik võib olla, jah
võib olla mööduv
kui imelik, et ta nii kaua püsib


Doris Kareva


Qqpai - 20.03.2013 kell 00:43

ka minul ühteist öelda oleks
kui võib, et hiljem häbi poleks:
kui pesemata oled, ära tiku ligi
no mine kasi ennast, ometigi

ma ütlen ja kõik on jälle öeldud
ka mõtted, mida pole iial mõeldud
suust võtsid sõnad ja muudki veel
ei-ei - võib-olla - jah, mis iial ihkad
ning aegapikku pehmeneb ka kindlam meel
ja muudki veel
peaasi - ära hiljem vihka


guttamax - 20.03.2013 kell 00:48

ütleütle, võta vabalt
ütle kasvõi korda kuus
ära tapa, keda tabad
keda mitte-hoia suus....

Mul mittemiskit öelda pole
vett täis ma tõmman oma suu
teavad kõik, et olen kole
ja kohe ulun poole kuu..

oibljaad, polegi luulenurk


Qqpai - 20.03.2013 kell 00:50

nunueh, sa Eksind Hing
ja kirjamust ei puutu sind
kui ükskord leiad õige urka
siis kirjuta sa sinna nurka

et, krt mina, Eksind Hing
ei suuda kuskilt leida Sind
kus oled, vaatasin ka kraavi,
kus peidad end, mu ....

Hiljem:
oibljaad, nüüd tuleb pasarahe
ja oodatult ei ole mahe
see kirjasulg mis tabab rind´
oh isshand, kas sa päästaks mind


guttamax - 20.03.2013 kell 00:56

...hundirind, mina armastan ju sind...

Eiiialenam räägi mina luulest
ausolles polegi tal tissi
et ise olen viidud tuulest
selles süüdi ka mu issi.

Nüüd sellest teemast ära kaon
ja olen lihtsalt mina ise
kui aega jääb, pasjannsi laon
ja kui ei jää, siis sõnan: mise?


Qqpai - 20.03.2013 kell 01:03

kõik pole tiss, mis hiilgab ere
on reied, sääred, lihtsalt kere
ja kõige tipus, kui on mahti
sa märkad suud, mis vajund lahti

ja tõsi, kõik sealt viidud tuulest
ma räägin mõtetest, ei luulest
üks mõte uitab, kuniks uni
kas parim veel või kõlblik kuni


guttamax - 20.03.2013 kell 01:25

best before võib surra ära
või sügavkülmikusse topi...
me kuulnud, et siis ikka kärab
kui just ei ole käinud opil

silikooni vastu sul on miskit?
kas naine noris tissiraha?
Pane klõmakas siis viskit
ja tõmba lihtsalt kotid taha...


Leni - 20.03.2013 kell 16:46

mu õde ei tea, kus ma olen
ja mu vend ei hooli, kus mind hoitakse
tuli tuttav läbi riidekapi
tuli teine läbi muuseumiakna
tuli veel üks kes koputas õlale
nagu annaks mõista, et
võibolla ta ei ole veel viimane


Qqpai - 24.03.2013 kell 00:53

no damn ei tule miskit
mis sest et oli mõte
peaks kasutama viskit
siis tuleb teine võte


guttamax - 24.03.2013 kell 00:56

ju tahaks miskit kaunist öelda..
end rebi kasvõi puruks...
ükskord tahtsin Qqt matki..
ent siiski plaan jäi ainult uluks...


Qqpai - 24.03.2013 kell 01:02

oh, viskit ma ei leidnud,
kuid leidus rum ja Cola
jah, luuletada parem
kui mõnitada tola


guttamax - 24.03.2013 kell 01:33

Jh, üks mees seal jututoas siis valvas
või arvas siis, et lausa salaja seal kolas...
endameelest kõiki mürgiselt vist salvas...
me keegi ju ei arva, et on geenius tola?..
On tehtud mitukümmend trippi
ja saadud endalt palju lohutust
ka peale mõnda ähvardavat strippi
ja mitut nahutust..
ju siiski kõik on vanad munnid
ning mina ise olen boss...
teid lugema siin ennast sunnin
ja üldse, jobud, olge kuss


Leni - 24.03.2013 kell 17:47

(sitt luuletus oli, ilmselt olin midagi tarvitanud kahtlast, kustutasin ära, vabandust )


skingirl - 06.06.2014 kell 00:00

Minu võit on Sinu kaotus
ja seisan veelgi langetatud päi
elu enese poolt on jaotus
kas võit või kaotus mis ootamas meid
ees veel on tulemas lahing ränk
mille poole oleme teel!


sales - 16.06.2014 kell 22:06

Kuigi sinu kaotus
on keelegi võit,
siis iga kotus
pole veel sinu võit.
Padrun rauda-
seisame teel
ja laulame veel:
Putin - huila!


skingirl - 18.06.2014 kell 21:01

Tänks Sales
Viimane rida oli ikka Putin Huinaa


Qqpai - 30.08.2014 kell 01:05

juba homme, või siis hiljem
või kui saame aega
kasutades valget valet
valgendame omi tube
tube musta laega
tasapisi, valgendades, lõpuks saabub sära
elu nõnda kauniks muutub
tunnegi teist ära

krt, lõppu oleks pidanud ikka midagi isamaalist lisama..


silva - 07.04.2018 kell 13:09

PÄRISELT OLEN MA SEAL -
elu alguses.
Süles ja suu juures,
südamesoojas hoitu.
Sügaval silmade sees -
eluvalguses,
laanelaps-linnupoeg
ootamas nokast toitu.
Päriselt
praegugi veel
võtad varjata
varjude varjustki
kurjusekartjat lindu
Usun
su hoidmisse nii,
et ei karjata
viimselgi viivul,
mil haavleid
rabiseb rindu.


Anna50 - 08.04.2018 kell 19:40

kuuled kuuled
laulvad tuuled
keegi ei kutsu
kuid ikkagi kuuled
su enda sisemine hääl
kui pingul pillikeel
ta helisemas sääl


Myrk - 05.06.2019 kell 16:19

Lumi kukub looduse pehmesse rüppe
Koit ja Hämarik käest kinni on teel,
pisarad sädelemas kanarbikkude silmis,
ei teagi, kas Sind armastan veel?

mägede juurtel ja kuusemetsade taga
seal hingab mu süda, nii kerge ja vaba
enam haavu ei ole, need said tikitud kinni
kui haldjas pilgutas oma uneliivaseid silmi

jalge all tunnen elavat musta mulda
tähistaevast on tilkumas säravat kulda,
elu on ring, mille algust ega lõppu ei näe,
rändan ka siis, kui surm ulatab hapra ja sileda käe

hingan vabadust sisse ja lendangi ära
tuul kannab mu kärpimata tiibade sära,
maandun Põhjas, kõrgete mägede pinnal
süda tuksumas metsavaimude rohekal rinnal.

Marii Piller, 06.11.18


sissy84 - 06.06.2019 kell 14:00

Ilus!