Board logo

Üksindus
Ray - 29.09.2002 kell 01:01

Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?

Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?

Kas on kellelgi seisukohti?


Tom25 - 29.09.2002 kell 09:41

Ilmselt sõltub inimtüübist. Kui keegi on väga enesekeskne, siis tal muid valikuid polegi. Vatasel juhul kogub ainult negatiivseid emotsioone, pidevad konfliktid. Aga see on erandlik nähtus. Üldjuhul on inimesel suhtlemisvajadus, pidev üksiolek mõjub halvasti. Tal jääb midagi realiseerimata, mingi rahuldamatuse tunne hakkab psüühikat mõjutama.
Halvasti mõjub ka vastandlik olukord, kui polegi võimalik üksi olla. Uuringud on näidanud, et eriti halvasti mõjub see lapse- ja noorukieas, kui isiksus alles hakkab välja kujunema. Pidevalt on ollakse mingis rühmas, kodus vanematega, lasteaias, koolis, vabal ajal mingis kambas, hiljem tööl. Polegi võimalust oma mõtteid arendada, pidev arvamusliidri surve. Arvatakse, et laps peaks iga päev olema üksi vähemalt 1-2 tundi. Sel ajal tema mõtted selginevad ja isiksus on vaba liidri survest. Tekib vaba tee isikliku mina arenemisel.
Täiskasvanutel ju sama probleem. Kes poleks seda tundnud, et tahaks natukene aegagi üksi olla.


li-li - 29.09.2002 kell 12:09

üksikuks elulõpuni jäädaveidike hirmu tekkitavloomulikult on vahest mõnus üksi omi mõtteid mõlgutada eriti ,siis kui oled suhtlemisalal tööl/me pole vist iial üksindust tundnud ja ei taha ka seda


Kayleigh´n I - 29.09.2002 kell 12:36

Mina olen tegelikult väga seltskondlik inimene aga vahel tahaks küll kuhugi kaugele üksi ära minna. Ja siis olen väga kinnine....praegu on selline periood. Teile võin ma siin kribada aga tihtipeale on telefon terved päevad väljas. Külas ei käi ja kedagi külla ei kutsu kah....

Aga tunnen nüüd, et vaikselt tahaks nagu jälle pidudele minna...laevaga tahaks küll juba meeletult sõitma minna. Aga kahjuks on nad praegu nii täis...ja sõbrantsidel ei ole nii palju raha kah.....

No nüüd läks jutt teisele teemale juba..

Mitme sõnaga...oleneb tujudest, et kas ma olen seltskondlik või väga kinnine.


poleoluline - 29.09.2002 kell 12:43

Pole iial nii üksik olnud kui eile ja täna olen.


li-li - 29.09.2002 kell 12:53

tahad sa sellest rääkida?kuid soovitus,mine välja jalutama mõlguta mix sa seda tunned.äkki sa siiski liigapalju haletsed end aga kui mitte siis leia sõber kellega rääkida


saskia - 29.09.2002 kell 14:36

Üksi olla mõnda aega võib,aga päris üksikuks jääda küll ei taha.Eks enese avastamise aeg kulub kõigile ära ja eriti hea on seda teha siis,kui oled üksi.


mada - 01.10.2002 kell 09:22

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?

Ma maõtlen ilma eriliste suhteta elu lõpuni elamine....?

Otstarbekas? Eks see oleneb, mida otstarbekaks pidada. Kui näiteks lastesaamist ja nende kasvatamist otstarbekaks nimetada, siis üksindus küll otstarbekas pole... Kui aga soovid kogu elu elada oma reeglite järgi teistega arvestamata, siis loomulikult on see otstarbekas.

Usun, et see mõjub nii mehele kui naisele suhteliselt sarnaselt. Mida vanemaks inimesed saavad, seda vähem nad suhtlevad ka teiste inimestega... ja pensionipõlves on üksildased inimesed tihtipeale ühiskonnast juba päris eemaldunud, tegelevad vaid peamiselt oma hobiga (sest üksikutel inimestel on alati mingi hobi, olgu selleks markide korjamine või end mõnel alal harimine).

Ja usun, et eks igaüks vajab kedagi, keda toetada ja kes teda toetaks, inimest, kellega saaks rääkida oma mõtetest ja muredest... üksikuna selline inimene paraku puudub, ja see teeb elu palju palju raskemaks.


tiina - 08.10.2002 kell 09:34

Ega see vist kellelegi hästi mõju, et päris üksikuks jääda. Eriti mida vanemaks jääd seda seda rohkem vajad enda kõrvale teist inimest, vajad hellust ja hoolimist. See, et inimene väidab, et seda kõike ei vaja...on teiste ja eelkõige enese petmine.
Ei kujutagi ette, et oleksin vanast pärast üksi...lapsed juba laiali ja siis konutan üksi ja meenutan noorusaegu...pole just eriti lõbus vist. Kahekesi koos ikka hubasem ja mõnusam...üksinda kipub masendavaks...


pirka - 12.10.2002 kell 15:42

Tunnen üht veidi üle keskea prouat kes mitte mingil tingimusel ei laseks ühtegi meest oma juurde elama. Ega läheks ka ise kellegi teise juurde. Tema arust on mehed ühed väga räpased olevused. Ja ta on oma eluga rahul.
Issanda loomaaed on suur
Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid ellusuhtumisi.
Mina ise küll üksindust ei talu. Jah aegajalt omaette olla, seda on vaja. Kuid päris üksi... ei, ei tahaks.


meryli - 12.10.2002 kell 15:45

Pakun välja, et 50%-i inimestest yksi elades kibestub ikka kohutavalt, eriti on seda märgata nende suhtumises teistesse. teine 50%-i jääb päris normaalseks, ka endal au paari sellist tunda, aga siiski, yksi nagu nad on ikka näiteks lastega suhtelimisel näha, et noo hoia parem eemale. mis teha, see on nende valik ja otsus, mis teha


Kayleigh´n I - 12.10.2002 kell 16:00

Mina olen arvatavasti üks sellistest, kes üksi olles on vähe ära keeranud ... ok-ok ... väga palju ära keeranud Aga ma näiteks ei suuda kogu aeg seltskondlik olla ... tuleb lihtsalt suur vajadus olla oma nurgas ja mõtelda ... lihtsalt üksi olla ja ütleme, et ennast taastada.


Ray - 12.10.2002 kell 16:57

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Mina olen arvatavasti üks sellistest, kes üksi olles on vähe ära keeranud ... ok-ok ... väga palju ära keeranud Aga ma näiteks ei suuda kogu aeg seltskondlik olla ... tuleb lihtsalt suur vajadus olla oma nurgas ja mõtelda ... lihtsalt üksi olla ja ütleme, et ennast taastada.


Üldiselt arvan ennast ka suhteliselt vastupidavate hulka, ma pole muidugi kunagi kuigi seltskondlik olnud ka...
Igav mul ei hakkaks kunagi, alati on midagi mõelda ja kasvõi teaduslikke raamatuid lugeda. Ainuke moment on ehk tõesti see, et kui vanadus hakkab peale tulema, siis laste ja perekonna vajaduse probleem jms.

Peab juba nooremana teadma, millise piirini ollakse valmis minema. Surm ise küll ei heiduta, ta ju ainult vabastab.


Loretta - 12.10.2002 kell 20:04

/me isiklikult ei kavatse end teadlikult siduda.. ei usu et üksiolemine ülimasendavalt mõjub. Vähemalt siiani mitte. On olnud muidugi igasuguseid hetki,... aga see loomulik ju


ullike - 12.10.2002 kell 20:24

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
[ Mida vanemaks inimesed saavad, seda vähem nad suhtlevad ka teiste inimestega... ja pensionipõlves on üksildased inimesed tihtipeale ühiskonnast juba päris eemaldunud,
--------------------
Ja usun, et eks igaüks vajab kedagi, keda toetada ja kes teda toetaks, inimest, kellega saaks rääkida oma mõtetest ja muredest... üksikuna selline inimene paraku puudub, ja see teeb elu palju palju raskemaks.


Arvan, et enamus üksikutest on üksi jäänud olude sunnil, mitte vabatahtlikult. Kui käepärast oleks sobiv partner, siis enamus inimesi ei oleks üksi ja erandeid on vähe. Aga praegune tegelikkus on niisugune, et Eestis on täpselt ühepalju 50-aastasi mehi ja 70-aastasi naisi Poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid, kuid 20-ndaks eluaastaks nende arv võrdsustub, edaspidi on juba mehi vähem kui naisi. See tähendab, et mehed surevad nooremalt - järelikult on üksikuid naisi märgatavalt rohkem kui üksikuid mehi. Nii ongi paljud naised üksindusele määratud - oma tahtest sõltumatult. Ja ilmselt sellepärast on ka naised-tüdrukud muutunud märksa agressiivsemaks kaaslase otsinguil Või eksin ma?


Ray - 12.10.2002 kell 20:37

Üldiselt veel: meeste seas on äärmuslikke isendeid hulganisti rohkem kui naiste seas. Nimelt meeste hulgas leidub nii idioote kui geeniuseid oluliselt enam kui naiste seas. Naised on stabiilsemad ehk enamik mahuvad nõ. keskpärasuse fooni.

Kuigi mehed taluvad alkot jm. mürke paremini ilma sõltuvust tekitamata (üldistus) paremini kui naised, on naise organism iseenesest suhteliselt tugevam ja vastupidavam. See on tingitud osaliselt ka sellest, et naine on elu edasiandja, tema organism peab olema suuteline nii last ülesse ehitama oma keha arvelt kui ka iseennast säilitama. Meeste puhul on asi lihtsam: näiteks kristlaste invasioonil Saaremaal tapeti üksaeg pea kõik mehed ära, ka poisslapsed. Vaid käputäis pääses. Samas üks mees võib lühikese ajaga hulga naisi käimapeale saada ning tema kõige tähtsam roll ongi juba täidetud.

Mis puutub kaaslase otsingutesse, siis kipub see olema üks paras lihaturg, vaid vanuse kogunedes minnakse leplikumaks, sest eks ka elukogemused ja valikuvõimalused suunavad.

Muuseas, kas keegi on uurinud statistikat ja üldse infot, kuidas halvatud jt. sellised inimesed elavad? On ka üksjagu noori nende hulgas.


Liisukas - 12.10.2002 kell 21:01

Üksindus - see on see kui tunned end üksi, eks. Tegelikult on see tunne selline kurb olek. Igatsus millegi järgi, mida ei oska täpselt kirjeldada. Loomulikult olen ma ka seda tundnud. See oli siis kui ma veel vanemate juures elasin. Siis oli seda tunnet mul ikke pidevalt. Hetkel olen ma küll päris tükk aega oma armsamaga juba koos ja seda tunnet ei ole eriti. Vahel ainult siis kui teda kodus pole.
Aga ma usun, et üskindusega harjub. Ja siis pole see enam üksindus, vaid elustiil. Ja sel juhul ehk teisega koos elama asumine tekitaks mingi erilise tunde.


Ixan - 13.10.2002 kell 10:58

Ei tea kas päris üksi kogu elu elada on "otstarbekas"... nii võib ära keerata tõesti... Kuid aeg-ajalt üksi olla ja maailma kärast vabaneda on kasulik.


tiina - 14.10.2002 kell 09:12

Ei...pidevalt üksinduses elada ma küll ei sooviks. See ju masendav oleks
Aeg ajalt tahaks küll mõnda aega täiesti üksi olla...aga pikalt ma seda välja ei kannata.
Muidugi kui suhe puruneb, siis küll võtab aega, kuni jälle leian kellegi keda usaldada, aga nii, et terve elu üksi oleksin...ei...seda ma ei soovi.

Aga kes teab...kui praegune suhe peaks purunema...läheks ilmselt üksi edasi.

Õnneks päris üksikuks ja erakuks ma jääda ei saagi. Mul ju toredad ja armsad lapsed


ivi - 14.10.2002 kell 22:36

üksiolek inimese tigedaks muudab,,,teistega ei taha enam arvestada,ainult enesele mõtleb,,,,teine varjantn pikka aega üksi ja kui kellegagi jutlema hakkab,ei tule enam lõppu,,,,tüütavalt jutukaks muutub,,,,,jne.Ise küll üksik ei tahaks olla,olgu siis koer või kass sõbraks,,,,,


Ixan - 15.10.2002 kell 14:00

Tsitaat:
Algne postitaja: ivi
...olgu siis koer või kass sõbraks,,,,,

Koerad ja kassid jah inimesi ei asenda... koeraga pead veel jalutamas käima, kuid kass enamuse ajast magab...


julychill - 15.10.2002 kell 15:36

pikemaaegne üksindus on tegelt jube asi.. ja ei käi inimese loomusega ka kokku, sest teadupärast on inimene ühiskondlik olend ja ühiskond pole kaugeltki selline asi mis üksindust eeldaks.. muidugi tuleb mõnikord selline lühem üksioleku aeg kasuks.. aga elu lõpuni? -no way!!!


ipsu - 18.11.2002 kell 12:10

Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.


li-li - 19.11.2002 kell 12:59

Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.

olen ka sellisest asjast kuulnud ja tegelt ei taha ma sellises seisus olla


kontorihiir - 20.11.2002 kell 09:28

Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.

olen ka sellisest asjast kuulnud ja tegelt ei taha ma sellises seisus olla


Üksindustunne tuleb teinekord peale sellises seltskonnas , kus kõik on paaris aga sina üksi. Vot siis küll tunnen vahel mingit kurbusemomenti, kuigi olen seltskondlik ega lase sellel suurt end häirida aga ikkagi...


Metsamoor - 20.11.2002 kell 10:31

Tere ja kaunist päeva kõigile.
Üksindus....
Üksindusel on mitmeid liike. On vabatahtlikult valitud üksindus ja pealesunnitud üksindus. Esimese me valime endile reeglina ise ja seejuures naudime seda. Tean kui hea on vahel minna üksinda mööda metsateed ja kuulata vaid looduse hingamist...lihtsalt olla oma mõtetega. Me naudime seda.
Pealesunnitud üksindus kipub aga vaevama. See piinab ja tekitab igatsust. Seda tunned ka keset suurimat rahvahulka. Ja sellest vabaneda on väga raske. Tean seda..sest oli aeg kui suutsin meenutada vaid kedagi keda enam ei olnud....märkamata kõike muud ilusat oma ümber...


pisimimm - 20.11.2002 kell 19:33

Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
Olen täitsa nõus. Mõni võib inimeste seas ka üksindust tunda.


just tahtsin sama öelda, et üksindust võib tunda ka suure massi keskel


Virgin - 30.11.2002 kell 17:42

Üksindust naudin ainult, siis kui olen omal soovil üxi... aga olen kindel, et mina pole see, kes terve elu üxi rändax... kuigi olen end iseseisvax ja sõltumatux üles töötanud, paistan küll tugev, aga sisemas on siiski soov leida keegi, kes hoolib minust & kellele hellust jagada ning lasta ka oma haavatavamal poolel välja paista...
Kõige kurvemad ongi need momendid, kui näed mis moodi peredega väljas söömas käiakse... kaaslasega ümbert kinni tänaval jalutatakse, kallistatakse, suudeldakse... jms
Kogu hingest armastada ja seetõttu haiget saada, on igatahes parem kui üldse mitte armastada... arvan, et üxindus hakkab mingi hetk ikka piinama ja kibestunux teeb...


Lola69 - 30.11.2002 kell 18:16

Üksindus .. Taevale tänu, et ma seda ei ole. St. ei ole elus üksi. Minu jaoks on ka paar üksioleku päeva tapvad. Ma ei pruugi suhelda, aga mul on vaja tunnet, et kusagil on keegi. Ja ma saan inimeste seltsi kohe, kui tunnen vajadust. Ma olengi suurema osa oma lapsepõlvest ja neiueast veetnud veetnud üksildase statistina saalinurgas. Võib-olla ongi see hulga seas üksiolek tekitanud omamoodi paanilise hirmu, mis sunnib seltsis olema. Seltsi otsima.
Nii ei kujutagi ma igavest üksiolekut ette. Kui ühel päeval peaks üksi jääma, oleks see vist väga valus löök. Ja jääb üle loota, et seda ei juhtu ning kui peakski, siis lapsed hoiavad pealpool vett.


lota_kalla - 23.03.2003 kell 18:37

appi ma kujutan ette et üxikdus on üx koledamaid asju ... uhh...


sales - 23.03.2003 kell 21:19

Just, on kaks iseasja - üksindus ja üksiolek. Ma ei kujuta ette midagi jubedamat kui üksindus, kui sul lihtsalt polegi kedagi, kellega suhelda kui tahaksid -ei koosolemist, kohtumisi, kirju ega telefonikõnesid ja liigud võõraste hulgas kui vari ilma lähedasteta. Ma ei kujuta, mis ma peaksin olema teinud, et niiviisi karistatud saada. Üksiolek on suht teine. Vahel kui ühiskondlik surve kasvab üle pea või tahaks enda sees mõni asi selgeks mõelda, siis ma põgenen üksolemisse. Aga see on korraks vaid, teed paar sammu ja oled jälle üldise melu sees.


tiina - 24.03.2003 kell 07:06

Minu üksindus lihtsalt tapaks
Õnneks on mul lapsed ja mees ja mehe poolsed sugulased ja tuttavad ning sõbrad. Kujutasin hetkeks ette, et mul seda kõike poleks...uhh...kananahk tuli peale
Kui enamus ka lähevad, siis lapsed ikka jäävad lasteks. Ja nii nagu Lola ütles...nemad ehk aitavad siis veepeal püsida. Aga samas...kord saab ka neil oma elu olema...mnjah....loodan et ma pole nii halb inimene olnud, et oleksin üksinduse ära teeninud...


pisimimm - 24.03.2003 kell 14:12

Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Pakun välja, et 50%-i inimestest yksi elades kibestub ikka kohutavalt, eriti on seda märgata nende suhtumises teistesse. teine 50%-i jääb päris normaalseks, ka endal au paari sellist tunda, aga siiski, yksi nagu nad on ikka näiteks lastega suhtelimisel näha, et noo hoia parem eemale. mis teha, see on nende valik ja otsus, mis teha


Ma kardan, et see suhe on 70/30-le, et see suuremn osa kipub ikka imelikuks minema...


saadanas - 24.03.2003 kell 21:51

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?

Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?

Kas on kellelgi seisukohti?


Mul lähisugulane oli elu lõpuni üksik. Hea ja lõbus inimene, kuldsed käed ja kuldne süda.
Alles veidi enne ta surma sain aimu kui õnnetu ta oli.
Hinges olevat tühjus.


Lola69 - 24.03.2003 kell 22:14

Ükskõik kui vingelt head nägu ei tehta, päris üksikud inimesed ei ole reeglina üdini õnnelikud. Veidi jääb ikkagist puudu. Vähemalt minul on raske seda uskuda.
Ja kui ongi, siis andku mulle andeks. Ma võtan oma mätta otsast ja minu jaoks on ajaliselt piiratud üksiolekudki rasked, suisa tapvana tunduvad.


meryli - 16.02.2005 kell 15:14

Olen varem siia teemasse vastanud, vaatan, et kohe kolm aastat tagasi! Inimene ei ole yksi elamiseks loodud, maailma loodes loodi samuti Aadamale seltsiline, et inimene ei oleks yksi ja , et inimesi saaks olema palju!


missdarkness - 16.02.2005 kell 15:58

üksi on ikka paha olla, kuid nagu maire aunaste ütles: parem olla üksi üksinda, kui kahekesi üksinda


habe - 16.02.2005 kell 16:20

Võin olla tundmatus kohas üksi või tundmatute in imeste keskel, kuid ometi mitte tunda end üksikuna, kuna mul on inimene, kes mulle pöialt hoiab - see tunne on hindamatu.
Kui seda tunnet poleks, poleks miski enam endine, seega - ei tahaks seda kogeda...


laur - 16.02.2005 kell 21:06

Mõni võibolla suudab,mina mitte.Üldiselt vahest vaatan ja mõtlen et kõik üksikud on ikka imelikud. Ikka kummitab mõte mille kuradi pärast nad üksikud on.Masendav,peaaegu sama masendav kui sõdivad paarid.


Deiviidas - 16.02.2005 kell 23:08

Üksindus hakkab teatud eluperioodist inimesele muserdavalt mõjuma. Mitte kõigile, aga suuremale osale kindlasti. Kuid kuni teatud ajani on üksindus kui palsam hingele.


ZyOn - 16.02.2005 kell 23:13

Iga inimene on erinev, osad on nagu loodud üksikuteks huntideks, osad ei suuda ennast sellisena ette kujutadagi. Aga minuarvates kuldreegel on selline, et parem üksi endaga kui sitas seltskonnas.


Carita - 16.02.2006 kell 09:48

usun et mõjub hästi ---- kui seda ei praktiseerita väga pikka aega järjest.

Ja yldse on ylepaisutatud hirm yxinduse ees.
Ma arvan et seepärast paljud elavadki õnnetult kaua koos, et kardavad, et kui lahku minna, siis äkki enam ei leiagi kedagi ja jääbki yxi elu lõpuni.


Carita - 16.02.2006 kell 09:49

Tsitaat:
Algne postitaja: ZyOn
........ Aga minuarvates kuldreegel on selline, et parem üksi endaga kui sitas seltskonnas.


Muideks kuldsed sõnad!!!!


Marla - 16.02.2006 kell 10:46

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
//...Mitme sõnaga...oleneb tujudest, et kas ma olen seltskondlik või väga kinnine.


Võin sama öelda enda kohta ka.
On perioode, kus võin olla nn peolövi ja siis jälle vastupidi - tekib olukord, kus pole vaja kedagi näha, suhelda jms.
Aga tegelikult on ikka nii, et rohkem olen üksi. Sest mulle ei meeldi üldse pealiskaudne suhtlemine. Olen selline "köik-vöi-mittemidagi" inimene. Ja huvitavaid-huvitavaid inimesi tahaks endale ümber ikka.
Samas, ega üksiolek mind ei nässerda. Alati on huvitav, ka omaette, nagu Ray'gi mainis.


anne51 - 16.02.2006 kell 11:31

Mulle meeldib väga üksi olla. Harva on see võimalik. Üksildane olla ei tahaks. Aga kui peaks juhtuma, et jään üksildaseks, siis tuleksin sellega toime.


väikepärdik - 16.02.2006 kell 13:14

Inimene peab ikka aeg-ajalt üksi olema,siis saab korralikult ja süvendatult mõtelda.Vaadake-enamus filosoofe ja kirjanikke on oma sügavamad ideed saanud ikka üksi olles.Mõni erand kindlasti on,kes ka seltskonnas saab mõelda süvamõtteid.Samas ,hea on üksi olla kui sa tead,et tegelikult on sul seljatagune olemas ja soovi korral saad alati kellegagi suhelda.Samas,äkki erakuna muutuvad oluliseks hoopis muud väärtused...


Pipilota - 16.02.2006 kell 15:32

new york on teada tuntud naide sellest, kuidas hulga seas void ennast yksinda tunda.... ma ei ole mitte kuskil marganud sellist inimeste vajadust leida lahedasi suhteid kui siin, olgu see siis koera naol voi internetisuhted.

masendav....

minu elu on siiani tais suhteid ja sopru ning need on kui ohk mida hingan... muidu ei saaks ellu jaada...


confidence - 18.02.2006 kell 17:56

Üksindus on halb. Tean seda omast käest. Uskuge mind, te ei taha olla üksikud. Kuid pole midagi teha, kuna mul iseloom selline mitte seltsiv, arglik, üleolev, enesekeskne ja kinnine. Kuid tean, et suhteid, sõpru ja tuttavaid on vaja, et elus üldse pinnal püsida ja midagi saavutada. Üksindus on kurb, hakkad tundma rõõmu hoopis asjadest mida endale soetad, kuid asjad ei räägi vastu ja kaotad küllalt kiiresti huvi nende vastu, hakkad vaatama vanu, juba mitmeid kordi nähtud filme jne., et oma aega vähekegi sisustada.
Kurb, mis muud.


Sybill - 18.02.2006 kell 20:13

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Aga ma näiteks ei suuda kogu aeg seltskondlik olla ... tuleb lihtsalt suur vajadus olla oma nurgas ja mõtelda ... lihtsalt üksi olla ja ütleme, et ennast taastada.


Ka mul on tarvis aeg-ajalt akusid laadida. Aga üksildane olla selle sõna tõelises tähenduses ei tahaks ega ilmselt suudakski.


cetlyn666 - 18.02.2006 kell 20:53

Kindlasti leidub neid,kellele meeldib olla üksik.Ma olen arvamusel,et see ei mõju hästi.Võib tekkida olukord,kus on mina ja maailm,samas tehes haiget neile,kes hoolivad...
Kuigi vahel tahame me kõik olla üksi ja möelda omi mõtteid


Serious - 18.02.2006 kell 22:49

Jap. Mulle muideks meeldibki üksi olla. Keegi ei sega kui kodus oled - Rahu ja Vaikus. Pole riide, tülisid. Oma vaba aja suudan ka ära sisustada kas siis sõpradega või midagi tehes. Näiteks suusatamine.
Siis aga kui kõik teised on koos oma kallimatega ... vot siis on tõeliselt üksildane ja tühi tunne.


2mustikas - 18.02.2006 kell 23:14

mulle jällegi meeldib olla üksi, see ei pruugi ühtida teie maailmavaatega.
Rezhiim on oluline.
Tööpäevadel tööl ja pikalt.
õhtuti kodus mediteerin ja kuulan ainult muusikat!
Enne und loon kujundit taas ja taas, teadagi kellest.
hommik pudruga, lõuna kerge ja juurvili ja nii nädala lõpuni.
Nädala lõpus mingi üritus: kas külla kellelegi, kas lastega välja, või sõpradega kuskile sauna või kellegiga...
Paljud küsivad et mida sa sööd, et nõnda lendad ja pakatad. Lihtsalt talitsen keelt, meelt ja keha ning vahest tuletan meelde ka loojat/jaid...
Ja mis peamine , selle aastase üksi- kogemuse ajal märkasin, et olen suutnud armuda mitu korda ja viimane kord lausa esimesest silmapilgust ja tuliselt
Peab lihtsalt oskama ennast toitta üksindusest , et siis minna ja anda parimat ja helgemat tunnetes.
Telekat ma endale mitte mingil juhul ei osta.
pigem ostan muusika plaate juurde.


tamakotchi - 19.02.2006 kell 01:18

Mulle meeldib ka vahel üksi olla, aga ainult vahel ja pigem on see tingitud hetkelisest kodusest elust, kus vahest on lihtsalt hea emast puhata, aga ei tahaks küll terveks eluks üksi jääda Vajan suhteliselt palju seltsi ja tähelepanu ja hoolimist ja küll kunagi tuleb ka minu prints valgel hobusel ( no võib ka niisama )


Tsirkusemoor - 20.02.2006 kell 12:51

Üksindus pole karistus...üksindus on vahend... Ja hea vahend...
Tegelikult oleme me ju yxi nagunii- mu mõtted on ainult minu ja neis olen ma yxi...iseendaga...sinna ei tungi keegi- kui hea...
Mulle meeldib yxi olla, keegi ei räägi ja ei tylita- kas saab yldse midagi paremat olla, kui yxindus???
Vahel, kui mul viskab argipäev ja inimesed yle, võtan magamiskoti ja lähen yhe väikese metsajärve äärde...olen seal yxi, teen lõkke, vahin suvist taevast ja naudin oma yxindust....Kui hea, et on veel selliseid kohti, kus aeg-ajalt yxi olla....


rosita - 20.02.2006 kell 15:13

Üksinduse ja üksinduse vahel on vahe. Üksindust võib tunda ka ümbritsetuna paljudest inimestest ja samas saab olla füüsiliselt üksi, üksindust tundmata.Kui esimene variant liiga tihti hakkab korduma, siis pole haigused enam kaugel. Teist varianti on vahel kõigil meil vaja kogeda.


Peep33 - 27.02.2006 kell 22:17

Kui olla liiga kaua üksindust tunda ja olla, siis see hakkab kurbust tekitama ja hakkad igatsema et keegi võiks olla minu kõrval. Kes kuulaks ära ja toetaks, kui seda vaja on.


Andrew - 27.02.2006 kell 22:25

Aeg-ajalt ma ei saa muidu, kui pean üksi olema.


Spiritraver - 02.08.2006 kell 04:32

/me arvab, et üksindus ja üksildus on üsna erinevad asjad...

Üksindus=üksiolek, kas omal vabal tahtel valituna või n.ö. saatuse sunnil (viimasel juhul ollakse siiski sellega rohkem või vähem leppinud) sõpru-tuttavaid leidub, ka suhteid vastassooga, kuid siiski eelistatakse kooselule/abielule üksinda elamist-olemist.

Üksildus on aga seisund, mis ahistab ja millest pikapeale võib hirmus painaja saada...

/me on küll "üksik hunt", kuid mitte üksildane


Marxendorf - 02.08.2006 kell 05:44

Tsitaat:
Algne postitaja:Ray
Kas see on otstarbekas?
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?

Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?

Kas on kellelgi seisukohti?


Üksinduse otstarbe vajadus oleneb suuresti inimesest ja antud olukorrast. Igaüks tunnetab seda vajadust teadtud eluetapil. Tahetakse olla vaba ja sõltumatu.Anda vastuseid ainult iseenda küsimustele ja olla oma aja ja hobide peremees!

Nii naised kui mehed tahavad vahel üskindust ja sellepärast suhted ka purunevad, sest ollakse väsinud kokku elamisest ja suhtest! Tahetakse olla omaette ja üksinda! Kuid suhteliselt tihti näitab praktika, et selline kooslus vabadusega ei kesta kaua!

Kokkuvõttes ei ole ju see sugugi halb, kuid ega see ei anna ka sulle midagi! Ei ole kellegi kõrvalt ärgata ega kedagi pidevalt kaissu võtta! Ei ole ehk lapsigi, kellele oma maine vara pärandada. Ehk ei ole sul enam pärast kedagi-ongi ainult Üksindus!


samsara - 02.08.2006 kell 09:34

Tegelikult pole ju inimene loodud üksi olema. Igaüks vajab hoolimist, hellust ja tihti on mõnel nende tunnete andmisest isegi rohkem rõõmu, kui saamisest. Olen vist ise ka selline... Iseasi on see, et vahel vajame me kõik privaatsust, omaetteolekut, rahu ja vaikust, see on hädavajalik. Tuleb vaid elus leida selline kaaslane, kes on samasuguste mõtete ja vajadustega, kes mõistab elu samamoodi, kui sina ise.
Hirmutav oleks mul mõelda, et vanaduses... siis ikka juba ammu pensioniläve ületatuna.. ei oleks mul lapsi, lapselapsi, ei oleks muhedat taadikest kõrval, et... oleks ihuüksi, ilma sõprade ja kaaslasteta, see oleks- üksindus.Ehk osadele see meeldiks, aga arvan ,et sensuaalsetele, tundlikele ja elujaatavatele inimestele eriti mitte.


anne51 - 02.08.2006 kell 11:43

Tsitaat:
Algne postitaja: Spiritraver
/me arvab, et üksindus ja üksildus on üsna erinevad asjad...

Üksindus=üksiolek, kas omal vabal tahtel valituna või n.ö. saatuse sunnil (viimasel juhul ollakse siiski sellega rohkem või vähem leppinud) sõpru-tuttavaid leidub, ka suhteid vastassooga, kuid siiski eelistatakse kooselule/abielule üksinda elamist-olemist.

Üksildus on aga seisund, mis ahistab ja millest pikapeale võib hirmus painaja saada...

/me on küll "üksik hunt", kuid mitte üksildane

Olen sinuga nõus. Lisaksin, et üksildus on mahajäetus, tunne, et sind pole kellelegi tarvis.
Inimesed, kes teadlikult ei abiellu, on minu arvates väga iseseisvad. Nad on valmis tuginema omaenese jõule. Nende üksindus on iseeneses rahuldumine.
Ma olen lugenud niisugust teooriat, et abielus olles ei saa olla üksildane, mahajäetu, aga seda vaid juhul, kui te oskate olla oma armastuses üksi, eneses rahulolev, kui te oskate rõõmu tunda ka iseolemisest. Armastajad tegevat selle vea, et ei jäta teineteisele üksiolemiseks ruumi. Vajalik olevat eraldumine - uuesti oma iseeneses rahuldumine, rõõmu saavutamine. Teatud rütm koguni tuleks saavutada.


Deiviidas - 02.08.2006 kell 15:55

Siia maailma sündinutest ei ole vist keegi mõeldud elama üksinduses. See mis pärast sündimist toimuma hakkab on inimese enda vaba tahe.
Või on siiski kõik siin ilmas seotud saatusega?
Seda ilmselt ei tea keegi ega saagi teada.

Kui ikka ei leia õiget kaaslast kas siis oma kõrgete kriteeriumide tõttu või millegi muu pärast ei ole midagi teha. Tuleb leppida olukorraga ja kohaneda uute situatsioonidega.

Aga ma olen veendunud, et vähegi normaalne, eluterve inimene ei jää üksikuks.


e.murelik - 03.08.2006 kell 13:01

Üksindus tekitab kurbust...
Kõik me tahame, et meist hoolitakse, et oleks keegi, kes sind ootab, kes rõõmustab ja nutab sinuga...
Hea on, kui sul on keegi, kellega võib vaikust kuulata, tundmata end seda tehes ebamugavalt.


ariita - 03.08.2006 kell 16:59

inimene on loodud paarissuhteks ja kooseluks, mida vanemaks saadakse seda rohkem hakatakse üksteist hoidma ja kasvatakse kokku, küünarnuki tunnet vajab ju igaüks.


troll - 03.08.2006 kell 22:38

Ma olen ennast mitu aastat vahelduvalt üksildasena tundnud. Mitte sellest, et mul ei oleks ühtegi sõpra ega perekonda vaid hingeliselt - tahaks end tunda, et mind vajatakse, minuga tahetakse suhelda, olla. Tahaks, et keegi vahel helistaks niisama ja küsiks kuidas mul läheb. Mul on paar väga head sõpra, aga nemad on sõbrad nendel on ka oma elu ja kaaslased.

Paar aastat tagasi elasin üksinda ühes suvilas/majas. Tol hetkel oli see uue elu etapi algus võõras linnas. Algul ei olnud vigagi, sai teha mis tahtsid. Igapäevane puude ja vee vedamine, muru niitmine, koristamine sisustas aja. Hiljem aga muutusid õhtud järjest üksildasemaks. Kuna maja asus kesklinnast ka suht kaugel siis niisama külaliste kutsumine oli väga vaevarikas ülesanne. Õhtud linnas sai väga pikaks venitatud, et vältida koju minekut. Ütleme nii, et ma langesin poole aastaga väga suurde masendusse. see sõi täiega hinge.

Hetkel istun ka tööjuures netis (kell on kuskil 2300), et mitte koju minna.

Jõudu kõigile


susanna - 03.08.2006 kell 22:55

vahel on vaja üksi olla
oma mõtete ja iseendaga
mõelda ja olla
aga siis ka aitab
see on tugev inimene, kes ütleb, et ta ei tahagi kedagi enda kõrvale, tal niisama hea


anemia - 04.08.2006 kell 01:32

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kas see on otstarbekas?


Otstarbekus? See oleneb, kas seatud eesmärgini jõudmiseks on kasulik/vajalik olla üksi? Siis jah?

Tsitaat:
Kuidas see võib mõjuda mehele või naisele?


Ei ole aru saanud, et üksik/üksinda olemine meestele-naistele erinevalt mõjuks. Sõltub inimesest.

Tsitaat:
Ma maõtlen ilma eriliste suheta elu lõpuni elamine....?


Ray, mõtled sa armusuhteid (hah, kui naljakas vanamoodne sõna!)? Või üldse suhteid? -- Mul pole aastaid olnud kedagi, kes mõistaks minus asju, mida ma pean oluliseks, et inimene, keda võiksin nimetada nö. hingesugulaseks, (parimaks) sõbraks, mõistaks. Armastus... läks ammu ja pole enam tagasi tulnud... Nii mõnegi silmis olen lausa erak olnud. Olen tundnud sellisest hingesugulas-inimesest aeg-ajalt puudust, kuid samas -- ma ei või ega taha sõltuda kunagi kellestki nii palju, et ma ei saaks ilma selle inimeseta. Sest inimesed... nemad tulevad ja lähevad... ilusaid hetki nendega koos tasub aga hinnata.

Kas üksik/üksildane elu lõpuni? Aeg näitab...

Iialgi ei taha ma otsida (tekitada?) suhet lihtsalt selle pärast, et oleks keegi, teistel on vms. Ma ei karda üksindust. Ma naudin seda. Mulle on vaja Mõtlemisruumi. Pausi. Aega iseenda jaoks. Üksindus paneb vaatama enese sisse. Mis seal on. Otsige iseendas ja te leiate kõik...


sheridan - 04.08.2006 kell 10:00

mõistan trolli teksti ja olukorda täielikult! samas kaifin seda olukorda rohkem kui igapäevast sõprade-tuttavate poolt pähe astumist. suhete hoidmine võtab jõudu ja üksindus samamoodi. maksimalistina nõuan mõlemast parimat.


Spiritraver - 04.08.2006 kell 14:08

Tsitaat:
Algne postitaja: anemia
...ma ei või ega taha sõltuda kunagi kellestki nii palju, et ma ei saaks ilma selle inimeseta. Sest inimesed... nemad tulevad ja lähevad... ilusaid hetki nendega koos tasub aga hinnata. ... Iialgi ei taha ma otsida (tekitada?) suhet lihtsalt selle pärast, et oleks keegi, teistel on vms. Ma ei karda üksindust. Ma naudin seda. Mulle on vaja Mõtlemisruumi. Pausi. Aega iseenda jaoks. Üksindus paneb vaatama enese sisse. Mis seal on. Otsige iseendas ja te leiate kõik...


Väga ilusti öeldud! Olen sinuga 100% nõus.

Arvan samuti, et inimese üksindusetaluvuse või -vajaduse puhul ei ole määrav mitte selle inimese sooline kuuluvus, vaid ennekõike isiksuseomadused. Nõrgemale või tundlikumale isiksusele on vaja rohkem julgustust, õlga, millele toetuda, tugevam vajab rohkem üksi- ja iseolemist.


spunk - 06.08.2006 kell 23:04

truudus on tihti põhimõtte küsimus.... kull neid juhuseid ikka avaneb.... ka neile mitte kõige ahvatlematele... kuid siiski...omad juhused neilgi... kuid oled otsustanud truu olla.. siis seda ka ole... ja ka kõigi ahvatlevate jhuste kiuste...


Chess - 15.08.2006 kell 17:27

Igavesti üksinda . . .
Kui masendavalt see kõlab tegelikult

Ei tahaks üksinda olla, aga olen juba praegu nii üksinda, kui vähegi olla annab seega olen harjunud vist juba Kui sellise asjaga üldse ammab harjuda.


ariita - 22.08.2006 kell 14:43

noorematel inimestel on üksi olemiseks harjumine raskem, mõnda aega üksi olles harjub sellega ilusasti, keegi ei uuri, mis kell tuled või lähed, keegi ei soovi ega soovita seda mida sa just praegu ise ei soovi,kui seltskonna vajadus tekib lähed sinna kuhu ise tahad või kohtud kellegagi kellega leiad ühist keelt, ainus oht on, et võib mugavaks ja pisut laisaks muutuda, kiiret ju pole - peaasi, et tööl käidud saab


mmunk - 23.08.2006 kell 08:55

looduses täielikku üksindust ei esine, mistõttu võib üksindusvajadust nimetada pigem erandiks. see, et inimene on üksik, on üks eksistentsialismi alusmüüt. eksistentsialism on koos humanismiga lääneliku ühiskonna alustala, mistõttu oleme paratamatult rohkemal või vähemal määral "üksindusejüngrid".

ma ei nõustu täielikult nendega, kes kiidavad üksindust heaks ja ka nendega, kes laidavad selle maha. minevikus oli eraklus mõnel elu verstapostil lausa kohustuslik - nt kutsumusnägemuse saamiseks vms. samas vajab see olek eluviisina suurt väge, et mitte hulluks minna.

tihti peitub üksinduse taga kas nimetu igatsus (niisugused inimesed on reeglina tugevad, nende üksindus on olemuslik) või hirm (-"- reeglina nõrgad, üksinduse vajadus on pigem müüt probleemidega tegelemise vältimiseks). aeg-ajalt kohtun ühe väga väeka mehega, kes isegi kahekümnekesi lõkke ümber istudes jäetakse "rahule" - ülejäänud istuvad nagu silgud pütis, tema kõrval haigutavad paarimeetrised augud. see lihtsalt kujuneb nii, olles ühtaegu vajadus ja paratamatus.


Sinujaoks - 04.09.2006 kell 05:26

Selge on see, et üksi on paha olla, aga vahel on sel ka omad plussid.


lati - 04.09.2006 kell 07:16

ma pole kunagi üksi, pigem kipub liiga palju olema rahvast mu ümber.


Lehesadu - 04.09.2006 kell 16:20

Kui lähebki nii, et jään üksi, siis järelikult nii pidigi minema.
Olen oma olemuselt üsna omaette tegutseja, eraklik. Praegu ma end maha ei kanna, ehk kohtan veel hingesugulast. Samas võin üksi nii ära harjuda, et ei tahagi enam kedagi oma ellu...


unistaja - 16.09.2006 kell 20:21

Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes tahab olla üksi. Mingi aeg võin olla, aga ma ei taha, et selliseks kujuneb mu tulevik.