Ega polegi teha.
Ehk nagu vanarahvas ütleb - aeg annab arutust.
Pead lihtsalt ootama, kuni asi settib ja korda saab. Seni aga rohkem ringi liikuma, sõpradega aega veetma.
Põhiline, et üksi kodus ei konuta.

Siis tuleb endale öelda: rahu, ainult rahu...

minu puhul toimib

oih, millegi pärast on vist jälle selline aeg, kus inimesed sisemas kokku varisevad
..aga mis ma soovutan....palju suhelda, leida endale tegevust(parem,kui meelistegevused) ja kui on tunne, et ei, taha vaid konutax diivaninurgas, siis tuleb ennast sellex sundida
Kui aga tunned, et kuidagi enam ei saa, siis pöördu artsi poole

arstide juurde olen pöördudnud, vist oma 4-5-6 psühhi läbi käidud

paraku muu ei aitagi, kui aeg.
Iga mõõna järel tuleb tõus, see seadus toimib, paraku iga tõusu järel mõõn, aga üldiselt ei tohi jah konutama jääda, vaid lihtsalt edasi minna.

Lihtne öelda, raske teha, ma tean

Tsitaat:

---

Algne postitaja: pointer
arstide juurde olen pöördudnud, vist oma 4-5-6 psühhi läbi käidud

---

mhh..kui asi on mõtlemises mis kaldub liiga negatiivsuse poole, siis selle puhul aitab töö rabamine..nii et pole enam aega mõelda, või siis massaaz...mitte klassikaline...näiteks shindo...ma käisin seal ja tõepoolest täiesti tõsisest pärast oli no nii kerge olla..seda soovitan küll

ja vist alkoholi ja muude ainetega pole suurt mõtet möllata....
isiklikud kogemused, pole tore, tead.

Aga miks ta tahab välja karata? Äkki alustaks sealt

Otsi endale mingit tegevust, loe, vaata filme, mine suusatama või ujulasse, ühesõnaga tee midagi.

Tegevus on tore asi, aga sellest üksi võib väheks jääda, eriti kui olukord on piisavalt kaugel, et minna psühhiaatri juurde.
Siin on pisut keeruline midagi soovitada, sest polnud öeldud, miks see hing välja karata tahab ja kuidas ta seda õigupoolest teha üritab.
Mida need psühhiaatrid sulle rääkisid? Ja kas sa psühholoogi juures ka käisid?

Kirjuta mulle, võiksime lähemalt suhelda ehk see lohutab sind natukenegi!

oleneb mismoodi see hing tahab karata...

tuleb karata koos hingega. teha oma elu rõõmsakskasvõi sellega et kargamise käigus üritada oma varju peale hüpata. üle me ju niikuinii keegi ei suuda.

Ega sa muud saagi teha kui edasi minna, hetkel koos piinaga, mis sees ja siis juba edaspidi veidi kergemalt. Leia tegevusi, mis meeldivad, rahmelda end õhtuks nii läbi, et kukud voodisse...ära mõtle kogu aeg enda murele, enda hingevalule...elu, POinter, läheb edasi ja kunagi me ei tea, miks üks halb asi hea on

Kuigi raskel hetkel on seda raske uskuda, on see seisund ometi mööduv... see tuleb lihtsalt üle elada.
Headest sõpradest võib abi olla, aga ei pruugi - omas headuses võivad nad su valu kogemata ja tahtmatult isegi võimendada. Üpris sobiv aeg teha endaga raqdikaalseid manöövreid - jätta maha näiteks suitsetamine. Üks piin tapab teist ja nii jääb üks neist õnnekombel suuresti teise varju...

läbitud etapp, aga kunagi ei tea, mil ta uuesti tuleb
mõõnaperiood kestis oma aasta ja rohkem
iga päev möödus kui unes ja sunniviisiliselt tegid oma tööd ja toimetused
aeg oli see, mis asja normaliseerumisele kaasa aitas
muud seletust ei ole leidnud
tegid oma tegemised, tööd, suhtlesid sõpradega, vägisi venitasid end igale pooel kaasa, naersid, kuigi see oli teeseldud..
lihtsalt ükskord oli tunne, et kõik polegi enam nii must
kevad on tulemas
leia tegevust toaseintest väljaspool, aitab