Olete kuulnud või ise kasutanud väljendit, et nagu mingi plõks käib ära ja siis tunned, et nagu polegi nii tugevad tunded teise poole vastu? Just see sõna 'plõks' hakkas mind asja puhul huvitama. Tegelikult ei käi ju mingit plõksu kuskil aga miks öeldakse nii ja kas olete nii tundnud?
Mina olen. Ja tegelikult ei saa ma üldse aru, kuidas on võimalik nii, et oma kõige kallimat ühel hetkel armastad ja teisel hetkel (peale seda nö. plõksu siis) nagu ei armastagi enam? Muidugi on ju nii, et see peab juhtuma peale mingit perioodi või raskeid läbielamisi või suuri tülisid aga siiski...

/me ei plõksu..!

TJ

No jah - polegi meeste suust seda väljendit kuulnud, naistel käivad need plõksud. Või ei käi?

No ma arvan, et natuke pikema ajaga see asi vaibub. Ei usu, et õhtul lähed magama ja armastad ja hommikul ärkad üles ja plõks enam ei armasta.

See on sihuke pikk plõks - rutiin, kogunenud häirivad pisiasjad jne.

Kinnitan ja ei lükka ümber! Plõks on ka meestel täitsa võimalik!

Kas on ikka pikk plõks? Kas pole nii, et mingi sündmus on nö. viimane tilk karikasse ja valmis?

see on täitsa olemas, kuid siiski ei ei tule üleöö....mul kulus selleks mitu head aastat...kahjuks ...täiesti raisatud aeg mu jaoks tagantjärgi vaadates....

üks sündmus ei muuda veel miskit...aga kui neid järjest koguneb ja koguneb, siis....

Ütleme siis nii, et kõigepealt tõmmatakse pikalt vinna ja siis vajutatakse plõksuga päästikule.

Ja kui päästikule vajutatud ja plõks käinud, siis seda olematuks teha pole enam vajutaja võimuses. Sest hetkest ja edaspidi on kõik juba teistmoodi...

Aga ikkagi on ju nii, et ühel kindlal hetkel tajud sa selle ära, et miski pole enam endine. Koguneb jah aastatega aga otsustad hetkega (juhul kui see plõks on ära käinud).

Just nii on see jah, habe
A kas pole hoopiski nii, et seda armastust polegi siis tegelikult olnud? Et selle õige puhul ei plõksu?

Inimesed muutuvad aastatega - igaüks isesuunas
Muutud ise - muutub kaaslane ja enam ei olegi õige

Tsitaat:

---

Algne postitaja: habe
Ja kui päästikule vajutatud ja plõks käinud, siis seda olematuks teha pole enam vajutaja võimuses. Sest hetkest ja edaspidi on kõik juba teistmoodi...

---

Kahtlustan, et selle plõksuga on nagu armumusega esimesest silmapilgust. See võib juhtuda aga ei pruugi. Ja ilmselt on ka pikaajalise kooselu kogemus see, mis seda plõksuohtu potentsiaalselt kas suurendab või vähendab.
Habe armus oma naisesse esimesest pilgust (no kas pole romantiline???) ja ta ei tea rääkida plõksu võimalikkusest /tõenäosusest tulevikus, küll aga võib ausalt väita, et seni pole seda käinud!

sa, habe, oled üks õnneseen

muhhini ja habemega täiesti nõus.
endal pole plõksu käinud, aga olen kahjuks seda plõksu kogeda küll saanud. karm teema.

Mina ei tea, mina ka "ei plõksu" peale seda esimest korda. Armastusest esimesest silmapilgust. Senimaani.

Never sei never, aga ikkagi ei tahaks pidevalt "plõksuda". Kuigi ka see näib trendikas olevat. Või siis on plõks kui käibeväljend hea õigustus oma tegematajätmistele või tegemistele?

Äkki see on mõeldud paralleelina kõrvade plõksumisele lennukis? Surve koguneb ja koguneb, kuni rõhk liiga suureks läheb ja plõks ära käib. Mõnel käib plõksumine kergemini-kiiremini, teisel raskelt. Enne plõksu võib aga ei pruugi valus olla. Ja peale plõksu võib lend jätkuda uue plõksuni või siis maandub lennuk ja sõit on läbi.

Vot kui ilus võrdlus tuli... /me lausa uhke

Karm teema jah
Aga huvitav, mis hoiaks selle plõksu ära? See on vist paratamatu ja juhtub kui juhtub või siis lihtsalt ei juhtu, mis ei tähenda ju ka suhte püsima jäämist.

Lola- see plõks ei ole üldsegi mitte käibeväljend ja ammugi mitte mingi õigustus - see on tunne Ja tõenäoliselt on sel tegemist taluvuse piiridega.

Hea Lola, sa ei saa teemale pihta sel lihtsal põhjusel, et oled sellest ise pääsenud! Mille puhul on kõigil kodututel hea meel Sind õnnitleda!
Tegemist pole mingi trendiga, asi on selleks liiga karm.

To Joanmaou:

Ilmselt on võimalik katsetada ka armumist ja armastust seletada läbi füüsika reeglite, aga kas see meid tõele lähemale viib, pole siiani tõestust leidnud...

Ega ma ei saa jah aru kuidas saab olla nii, et "täna armastan ja üleöö enam ei armasta". Jabur.

habe, ma proovisin rohkem paralleeli tõmmata kui seletada. Ehk siis arvan et see plõks käib pikaajaliste pingete tulemusel, siis kui inimene lõpuks enam ei jaksa. Mitte õhurõhu muutuste pärast.

Jabur on see küll. Või hakkab mulle selle teema käigus siin plõksuparanoia külge tulema

To Joan: ilmselt oled õigel teel, ega minagi ju täpselt tea...
Kas plõks on käinud???
Olen seda ise kogenud, aga meeles on vaid see et ühel hetkel - oi imede imet- nägin ma enda ees mulle täiesti võõrast inimest . . .
Võõrast, mitte tundmatut
Võõrast, kellega mind ei sidunud miski
võõrast, kes mind enam ei huvitanud
võõrast, kelle sõnad ega teod mulle enam haiget ei teinud...

Oh, habe, sa ajad mulle hirmu nahka

Mis siin lootmisega pistmist on? Kas Sulle meeldib, et mõni võõras inimene Sind puudutab?
Aga see, kui seda teeb sulle armas inimene? Kas Sul on südames valus, kui pead sõnasõda suvalise mam usjaga kusagil bussis või trepikojas? Kas tunned seda valu, kui oled tülis armsaga?

Meeldivus võib jahtuda ja taas üles soojeneda, aga kui see on muutunud vastumeelsuseks, on asi natuke kööga...

Loogiline, et mingi võõraga tülitsemine ei lähe korda - kahjuks teeb tüli kõige lähedasemaga ka kõige rohkem haiget.

Mul käis eelmises suhtes plõks ja ma tean ka miks.Olin enne sinisilmne ja arvasin,et inimene ehk muutub paremaks ja oma vigu enam ei korda(nii oma 2 aastat)-lootsin vist,et armastus muudab.Ühel hetkel kadusid nagu roosad prillid eest käis plõks(kui aus olla siis õhtul armastasin ja hommikul enam mitte) ning ma ei tundnud ta vastu enam midagi ja mul oli temast täiesti ükskõik.Seega lõpetasin suhte,kuna milleks olla koos inimesega kellest pole sooja ega külma.Usun sellesse.Aga minu puhul oli see natuke teistmoodi ju sain üleöö targemaks

Olen ehk isegi seda plõksu tundnud, aga minu jaoks oli see märguanne, et karikas on täis tilkunud.
Plõks lõi nagu pildi hetkega selgeks ja siis ma juba teadsin, mida ma tahan ja kuidas edasi minna.

Seda tunda saavad vaid otsustusvõimelised inimesed.
Palju on neid, kes jäävadki vinna tõmbama - ilma et midagi ette suudaksid võtta

Olen ise läbielanud neid "plõkse" ja minuga on tehtud samuti. See kõik tuleb kasuks, vähemalt minule. Õpin rohkem tundma ennast ja tegma järeldusi selle õige elukaaslase suhtes kellega minna koos elulõpuni kõrvuti.

Karm öelda, aga avastasin juba varases meheeas, kuidas endal seda plõksu esile kutsuda, kui selle järele vajadust tundsin. Vähemalt minu jaoks toimis meetod 2 korral väga hästi. Edasi katsetada ei taha, teistele õpetada samuti...

Vot mina neid esile kutsuda ei oska. Aga kunagi mingi õpetaja, võikessenüüdoligi, soovitas omaette korrata: tal on suured kõrvad, tal on suured kõrvad jne. kuni lõpuks näedki oma kallimal koledaid suuri kõrvu ja pead ta maha jätma
Aga võib-olla suurem kunst on hoopis neist plõksudest üle olla ja elu tagasi rööpasse juhtida

Olukorrad on erinevad. Ühel juhul Sa veel loodad millelegi, teisel tajud juba ise et lollus oleks midagi loota, aga valu südames ei luba lõppu ka teha. Viimasel juhul on plõks lausa kingituseks...

Kummaline värk.

Tihtipeale ongi lapsed need tegurid, mis sunnivad kummi edasi venitama. Vahest on see kasulik ja kõik laabub - vahest mõtetu enesepiinamine

Olin perest 2 aastat eemal (sõjaväes) ja tagasitulles tundus kõik valesti ja võõras olema, umbes nagu Sina, liblikas räägid...
kahtlustasin juba pöördumatut protsessi kuni äkki (ja mis sa arvad kus? Õige - voodis ) käis positiivne plõks ! Õnneks ilmnes et ka selline võimalus oli varuks...

Üldjuhul on ju see neetud plõks pöördumatu ja parandamatu.
Oo, vot sellist positiivset plõksu nagu sina, habe, pole mina veel läbi elanud.
Aga jah, võib ju loota ja mõelda, et kõik laabub jne aga aeg on see, mis näitab

Tsitaat:

---

Algne postitaja: habe
Olin perest 2 aastat eemal (sõjaväes) ja tagasitulles tundus kõik valesti ja võõras olema, umbes nagu Sina, liblikas räägid...
kahtlustasin juba pöördumatut protsessi kuni äkki (ja mis sa arvad kus? Õige - voodis ) käis positiivne plõks ! Õnneks ilmnes et ka selline võimalus oli varuks...

---

Kõige imelikum oli asjaolu, et nii eelnenud tunded kui ka + plõks olid meil mõlemil suht sarnased ja üheaegsed...

No siis te olete ikka nagu sukk ja saabas kokku loodud

Mul ka kunagi plõksus ja kõvasti plõksus aga vat nüüd enam ei plõksu. Ja naiste kohta tea ma miskit rääkida.

Ma arvan, et see nn. plõks võrdub hetkega, mil saabub selgus/mõistmine/arusaamine. Veeretad omi mõtteid nagu seosetuid puzzletükke ja siis äkki, ühel hetkel asetuvad kõik tükid omale kohale ja sul on sõna otseses mõttes pilt selge.

Lisatud: olen tundnud sellist plõksu, kuigi hoopis teises kontekstis.

uus trend plõxida....ma ei kadesta

aa.. võtke neid plõkse nagu pikka maratoni vahefinisheid.. kus teed otsuse, kas jaksad ja tahad jätkata või loobud ja astud rajalt maha.. et igale sellisele pisikesele etapile on eelnenud rida sündmuseid, segamini nii meeldivaid kui ka negatiivseid olukordi.. no ja neid summeerides jõuabki pärale teadmine et näe võhm on otsas.. aitab küll.. et oleks võinud juba varem selle jooksu katkestada.. miks ma küll jätkasin jne jne..
.. samas võib leida et hinnang on hoopis positiivsetlaadi ja olete leidnud endas jõudu jätkata ja mõistnud et just see on see rada mida tahate läbida.
.. vähemalt kehtib see otsus kuni järgmise vahefinishini, kus tuleb uuesti otsustada.
Muideks üks aspekt, mis igasuguse suhte lõpetamise puhul head tunnet tekitab on asjaolu, et lõpetatakse lootusega et nüüd läheb miskit siiski ka paremaks.. olgu see siis suurem vabadus või uus algus.. vms
Igatahes on igas otsuses nii positiivne kui ka negatiivne pool sees..
.. vot endal käivad ka nö plõksud.. aga need kostuvad siis mingi keerulisema olukorra lahendamise käigus, et mingil hetkel justkui lööb silme eest selgeks ja pähe kargab see õige vastus.. õige lahendus..

Tsitaat:

---

Algne postitaja: Sybill
Ma arvan, et see nn. plõks võrdub hetkega, mil saabub selgus/mõistmine/arusaamine. Veeretad omi mõtteid nagu seosetuid puzzletükke ja siis äkki, ühel hetkel asetuvad kõik tükid omale kohale ja sul on sõna otseses mõttes pilt selge.

---

olen kogenud ning viimane kord käis see va plõks ikka õige imelikul ajal. varem on ikka olnud nii, et pikemat aega vindud ja loodad, et ehk läheb see kõhklus ja ebakindlus üle. ent viimanekord saabus see selgus, et nii, mulle nüüd aitab, küll jumala siiralt üleöö.

mina ärkasin lihtsalt hommikult üles ja sain aru, et enam ma ei armasta.. las linnuke lendab..

Tsitaat:

---

Algne postitaja: LadyButterfly
Vot mina neid esile kutsuda ei oska. Aga kunagi mingi õpetaja, võikessenüüdoligi, soovitas omaette korrata: tal on suured kõrvad, tal on suured kõrvad jne. kuni lõpuks näedki oma kallimal koledaid suuri kõrvu ja pead ta maha jätma

---

Tsitaat:

---

Algne postitaja: LadyButterfly
Olete kuulnud või ise kasutanud väljendit, et nagu mingi plõks käib ära ja siis tunned, et nagu polegi nii tugevad tunded teise poole vastu? Just see sõna 'plõks' hakkas mind asja puhul huvitama. Tegelikult ei käi ju mingit plõksu kuskil aga miks öeldakse nii ja kas olete nii tundnud?
Mina olen. Ja tegelikult ei saa ma üldse aru, kuidas on võimalik nii, et oma kõige kallimat ühel hetkel armastad ja teisel hetkel (peale seda nö. plõksu siis) nagu ei armastagi enam? Muidugi on ju nii, et see peab juhtuma peale mingit perioodi või raskeid läbielamisi või suuri tülisid aga siiski...

---

PS:Inimese sisekosmos on täiesti avastamatu ja kordumatu asi.
/Me kõik seda plõksu kuulnud ja seda omamoodi intepreteerinud. Mulle tundub, et kui sa armastad, mitte ei "armasta", siis seda plõksu ei kuule.....kui kuuled, siis vahetult pärast kuuled teist plõksu....ehk kui tuleb plõks, siis olitegi koos "plõksuall". Tõeline ei sure ei lähe katki. Kui see puruneb, oli liiga habras.
Kui armastad EGO-tult.

Ma arvan, et olen isegi kasutanud seda väljendit. Ja see, kui tead, et tunne pole enam see, mis oli, see on kurb, nagu saaks siis alles teadlikuks, et kõik, asi on lõplik... Valus ja samas möödapääsmatu. Kuigi näed veel vaeva, et päästa päästmatut ning see teeb lõpu veel eriti kurvaks...

Mul käib vahel mõnda ilusat naist nähes lausa praks kusagilt läbi. Siiani ei ole asjale konkreetset seletust leidnud aga ma arvan, et see mis praksub on armastus.

Jeesuke, kui sul lausa praksub, on asi küll karm

unistaja:teghelikult see plõks on nagu jumala õnnistus - säästab piinast - kõik on lihtsalt ükskõik. Pisut kurb on küll, aga õige pisut.

Mulel tundub, et mul k2is see pl6ks kevadel 2ra... a kuna isik, kelle suhtes see pl6ks oli... Tema selle aja jooksul nii palju muutunud... positiivses suunas... Siis loodan, et tuleb pl6ks, mis k6ik tagasi muudab selliseks nagu oli... minu tunnete maailmas...
6nneks on mulle antud 2 aastane m6tlemise aeg... Tegelikult loodan, et tema selle ajaga rohkem m6tleb...

Mina ei tea plõksudest midagi ... kahjuks. Või õnneks. Ükskõikne ei oska ma olla üheski situatsioonis. Kahjuks. Päris kindlasti kahjuks.

Eks see ole ka ju subjektiivne - mõni piinab end peale plõksu veel pikalt ja ei lõpeta suhet, aga mõni ei jää seda plõksugi ootama.

Aga topeltplõksutamine, kus tunne tagasi tuleb, vot sellesse ma ei usu ja nii pikaajalisse mõtlemisse samuti mitte. Sry, aga kas see rohkem nagu enesepettus pole? Äkki selle aja jooksul jõuab veel ei tea kui palju plõkse tulla!!!

Õnnelikud on need, kes ei plõksu.

Tahan ka seda plõksu! Kuidas saab? Aidake, palun.

mina pean häbiga tunnistama, et minul on see plõks käinud kyll... ja enamasti eelneb sellele plõksule yks võõras krõps...

Tsitaat:

---

Algne postitaja: viidik
Tahan ka seda plõksu! Kuidas saab? Aidake, palun.

---

Tsitaat:

---

Algne postitaja: Andrew
VIIDIK!

---

Mis plņksuiharus vallanud on sinu meeli!

mul on ka olnud kaks korda nii. jube kahju on samas, mõne aja pärast maha jätta ja haiget teha.

No kahju võib ju olla, aga kui enam ei ole ju jäänud midagi, mille pärast koos olla, siis sellel pole ka mõtet ju.

mehel käis plõks peale kolme ühist aastat. ütles et armastus sai otsa ja saatis mu asju pakkima. vot nii et jah vahest mõnel käivad jah plõksud kuskil kus kruvid logisevad icc

Kas keegi pidas tõesti kolm aastat sinuga vastu?!!! Huvitav kas talle vabariigi aastapäeval mõni orden ikka antakse?

TJ

milline sarkasm??? mis sul minu vastu on? kes mind ei tunne ja näeb ainult seda mis ma siin kirjutan see tõesti ei tea millest ilma jääb!!!

Kui korter oleks minu oma ja mul käiks praks läbi, siis ma naist küll välja ei ajaks, pigem lähen ise.
Ühiskond on naist niigi rõhunud.
Minul ei oleks siis vaja rohkem kui aega jalutada metsas.
Ja palun, ärge üritage nii kergelt kohe ennast paremaks pidada, ikka mõelge, mis on selle krõpsu taga ja kas see kasu on seda ikka väärt, äkki siis homme tehakse meiega sama.
Iga kaotus on väga valus ju kaotajale......, eriti kui ta on välja käinud mingid lootused või ootused.
miks ei võiks asju kohe rajada ainult sõprusele.
Ja ka seda ei tohi reeta.

2mustikas, sa oled ju d˛entelmen! Mul on nüüd päris piinlik, sest arvasin et see liik on välja surnud.

See plõks on korra käinud. Pärast seda, kui ma aru sain, et ta ei lõpeta enda eksiga suhtlemist. Ja ma lihtsalt sain aru, et ei ole mõtet ennast sellega vaevata.

Õnnelikuma variandi puhul klõpsu ei käigi, asi lihtsalt vaibub vähehaaval. Ja ka klõps ise on vahel pikaldane. Aga nagu Sybille mainis, võib kõik ka mosaiigina äkitselt selgineda. Kuid elud ja olukorrad on väga erinevad, nagu inimesed isegi, kes nende klõpsude tagajärjel võidavad või kaotavad, vabanevad või masenduvad...

oh aita Jumal, meil inimestel, jõuda suhtlemises edasi, nii palju on siin maapeal koledusi .

See "Plöks" käib varem või hiljem meil kõigilt läbi.

Armastus läbi faaside:

1) Armumine, meeletu adrenaliin, teineteise läheduse vajalikkus, mõnevõrra silmakirjalikkus-näidata end paremana kui me oleme. "Esimene õige" tunne.

2)Armastus, hoolimine. Teineteise põhjalikum tundma õppimine.

3)Armastus(või siis armastuse asemel harjumine), hoolimine, oma õige mina näitamine. Pole enam seda sädet ja ega ei peagi olema, see on juba n.ö. kooselu faas. Või visiit-abielu. Olulisel kohal elumured, igapäevamured/tegevused. Vähem "kudrutamist".

Ja pahatihti paarid saavad lõpuks õieti aru kes on nande kaaslane, kui enam ei mängita kedagi kes me tegelikult pole. Ei jaksa ju teeselda enda paremana olemist kui me tegelikult oleme. Tulevad välja võibolla mitte nii "eeskujulikud" iseloomuomadused .Pahatihti käib siin faasis see plöks...etteheited jne.
Või ei pruugi seda "plõksu" tulla ja inimesed lepivad teineteisega, annavad aru, et iga leek muutub kunag madalamaks. Ei kustu aga põleb ühtlase leegiga, ei lööma ega leegitse enam.


Võibolla peksan segast, eks igaüks saab selles "plõksust" isemoodi aru.

Olen naine ja esimest korda kuulen sellest plõksust. Jahtumisest nii palju, et mingit sekundipealt jahenemist ei ole küll ette tulnud. Pigem asi lainetab- armastan->armastan vähem->armastan aga vihkan ja siis yles jälle sama kõverat pidi.

Tulevik-Olevik kirjutab õigesti. Alguses on ikka armumine,kus kõik on ilus.Mingil hetkel jõuab iga suhe sellisesse faasi,kus teised asjad hakkavad mõjutama,ilus aeg saab mööda. Plõks käib siis,kui avastad ,et inimene,kes sinu kõrval on, on totaalselt erineva maailmavaatega ja erinevate väärtushinnangutega.Ega siis polegi midagi päästa,kui tõesti nii on läinud.Iga inimene on täiesti eriline ja ideaalseid kombinatsioone sattub kokku harva. Paljudel on vaja mitut katset,et lõpuks leida see õige.Selles peitubki õnn.Mida varem leiad endale õige partneri,seda õnnelikum on sinu edaspidine elu. Üheski suhtes ei saa ilma teise inimese heaks pingutamiseta hakkama.Kui mõelda ainult endale,siis saab iga suhe varem või hiljem otsa.

Ei ole plõksu kuulnud. Kui on tunded jahtunud, siis on mängu tulnud uus ihaldusobjekt. Aga ilma plõksuta. Pigem lendavad kõhus siis liblikad

Tsitaat:

---

Algne postitaja: JoanMadou
Äkki see on mõeldud paralleelina kõrvade plõksumisele lennukis? Surve koguneb ja koguneb, kuni rõhk liiga suureks läheb ja plõks ära käib. Mõnel käib plõksumine kergemini-kiiremini, teisel raskelt. Enne plõksu võib aga ei pruugi valus olla. Ja peale plõksu võib lend jätkuda uue plõksuni või siis maandub lennuk ja sõit on läbi.

Vot kui ilus võrdlus tuli... /me lausa uhke

---

Plõks käis,aga mitte minul,vaid abikaasal.9 kuud õnnelikku/vähem õnnelikku/õnnelikku abielu ja siis täiesti lambist....Omal on kah käinud kunagi nooruses ja nüüd ma saan väga hästi aru nii plõksutaja,kui ka ohvri tunnetest.Ausalt öelda on nö.ohvri tunne ikka kümneid kordi nigelam.Eriti siis,kui ohvri tunded endiselt lõõmavad.

See plõksu tunneb inimene ilmselt siis kui järsku toimub vere juurdevool sellele ajuosale,mis järsku funkama hakkas, ja mis ütleb -Kas sa idioot ei saa lõpuks aru mida sa teed.Vaata peeglisse ja näed seal eeslit.Oleks aeg hakata elama mitte vegeteerida inimesega kellega sind peale kohustuse seksiks midagi ei seo-kui seegi.

Ja oleks väga tark seda häält kuulda.

Tsitaat:

---

Algne postitaja: Lizett
Käisin mehega lennureisil ja peale maandumist kõrvades mitu päeva plõksus.

---

freelanceril on ilmselt õigus, aga mulle tundus karuplixi mõte ka väga huvitav: kruvid hakkavad logisema ja nii hakkabki plõksimine. Mina olen küll märganud, et inimestel hakkavad kruvid vahel logisema. Kui nad mul logisema hakkavad, siis teen remonttöid: puhkan või teen rasket füüsilist tööd, loen või kirjutan. Veider küll, aga mõneks ajaks jääb logisemine vähemaks.

eks selle plõksu põhjuseid on mitmeid küll rutiin,aastatega kogunenud pinged,kiire armumine kiire lõpp.või avastad lihtsalt ühel hetkel et tegelikult need tunded mis sul on polegi õiged...pole armastus ....

jah eks ole plõksutatud küll ja kui liialt peale surutakse, eks siis hakkab plõksuma... ja olen ka ise liiga palju peale pressinud nüüd olen targem

Freelancer, eks sul õigus ole. Näe, natuke sellest sooja maa päikesest kasugi, sulatas aju üles Eestimaa külmast ja veri pääses korralikult ringlema. Ja idioot sai hoobilt aru, et kõik, nüüd aitab -viimane aeg on elama hakata ja lõpetada ajaraiskamine inimesega, kellega ei seo tõesti mitte midagi. Peeglisse vaadates ma siiski eeslit ei näinud seal. Küll aga märkasin eeslit enese kõrval, sest inimesed (kui pole just saatuse poolt ratastoolis) saavad hakkama kahel jalal kõndimisega.

Mõtlesin järgi- sellist plõksu pole olnud. On see asi nagu plekid päikese peal. Aeg ajalt heledamad, siis tumenevad. Plõks on vist siis, kui midagi murdub. Olulist.

Sellist plõksu olen elus korra tundnud, oma esimese tõsise suhte juures... Ja see käis järsku, see plõks...ühel õhtul...ja päästa polnud enam midagi, kuigi üritati...

Minu lapse-emal käis see plõx peale üxteist aastat kooselu,kusjuures kõik oli koguaeg viimasepeal(seda nagunii keegi ei usu aga nii see oli).Lihtsalt ühel õhtul" olid tunded jahtunud",kuigi hommikul veel pold jahtunud midagi.Alles luuretöö tulemusel sain teada et tegelt pole mingit plõxu olemas,vaid on mingi teine tüüp hoopis.Tra.maha lööx sellised eided aga olgu, edu talle.Meie saame juba päris kenasti hakkama.

No siis see tema jaoks ei olnud mingi plõks. Plõks oli see hoopis sinu jaoks.

järsku on see plõks see hetk kus sa tunnistad endale et midagi pole enam
endal midagi sellist päris juhtunud pole

aju keemiatehas otsustab vahelduseks mingit teist emotsiooni-kemikaali tootma hakata. tavainimene seda kontrollida ei suuda.
(ja 'plõks' on ümberlülitus )

No mul pole seda plõksu olnud, pole kunagi kedagi meeletult armastanud.kuidagi ei armu millegi pärast.aga parimast tuttavast võib saada läbi "plõksu"vihavaenlane.

Oli aeg, kus suhe plõgises, nagu katkine relee. Sisse-välja. Eks praegu plõgiseb ka, kuid ikka universumi mõõtmetes mõõdukamas tempos.

Kui käib plõks ja hakkab jahedamaks minema on mitmeid variante.a) ajutine voolukatkestus- no siis käib varsti uus plõks ja läheb jälle soojaks. b) Liigse energiatarbimise tagajärjel lõi kaitsme välja. Lülita paar asja välja ja lükka kaitse uuesti sisse. c) oled unustanud Eesti energiale õigeaegselt arved maksmata-see on kõige keerulisem variant-soovitan mujale kolida!

Eks selle suhtega ole nagu lõkkega-tukid võivad tuha all hõõguda,tuleb ainult vaeva näha ja kohendada...

mul küll mingit plõksu ei käi, ega ma lollaks ei ole

Tsitaat:

---

Algne postitaja: Andrew
Oli aeg, kus suhe plõgises, nagu katkine relee. Sisse-välja. Eks praegu plõgiseb ka, kuid ikka universumi mõõtmetes mõõdukamas tempos.

---

Tsitaat:

---

Algne postitaja: aiksenool
parimast tuttavast võib saada läbi "plõksu"vihavaenlane.

---

Ei ole mina sellist plõksu tundnud.

plõks....ja tunded jahtuvad.

kui tunded on kuumad, siis protsess nagu jahtumine võtab aega. keemiliselt.

tülisid ja leppimisi.
ja siis tuleb aeg, kui lihtsalt enam ei viitsi. jahtunud vett uuesti keema ajada. või on vesi aurustunud juba. põhi paistab.

plõks eeldab minu arvates lühiajalist füüsikat. plõks - lamp sisse. plõks - lamp välja.

Mingit plõksu ei käi, aga lihtsalt aja muutudes kõik tülid ja kõik lahkarvamused mõjuvad ja ühel päeval avastadki, et sa ei armasta oma naist enam niipalju kui kunagi. Kes elab platooniliselt edasi laste pärast, kes otsib armukese, kes läheb lahku või lahutab. Minu soovitus on selline, et ilma armastuseta ei oleks elu olemaski. Loodan, et keegi sai sellest abi...

kes mille põhjuseks toob,kes lapsed,kes vara.paljudel on hoopis hirm lahutuse ees-olgu see kodune elu või põrgu,aga seeeest tuttav ja tuntud.elu paraku ei anna garantiid,et uues suhtes miskit parem saab.tundmatut kardetakse...

Ma vist tean, mida see plõks tähendab....
Sain ka hiljuti aru, et vist ei armasta oma meest. Ütlen vist sest teatavasti on harjumuse jõud suur ja kooselus nii paljud asjad on määravad.
Näiteks see, et oleme 5 aastat koos olnud ja teineteise tegemistega harjunud- kodu, toitumine, harrastused, seks, ühised traditsioonid ja ka kindlasti ühised materiaalsed asjad, mis seovad meid nii füüsiliselt kui vaimselt.
Meil juhtus omavahel inetuid asju, mida meenutadagi valus ja peale neid inetusi tunnengi, et see "miski" mis mu hinge temaga nii sidus-on kadunud. Kui aga mõtlen, et pean ilma temata olema, ilma temata elus iseseisvalt hakkama saama- tuleb mul peale hirm ja igatsus on ka klõpsti kohal kohe. Samas tunnen, et temata oleks mul parem. Nii, et miss ee siis on? On see enam armastus mis mind temaga seob?
Siis miks teda ikkagi igatsen samas kui tunnen et see "miski" on kadunud-sest olen lihtsalt harjunud ja vist isegi ehk sõltuv.... temast vaimselt.

mis on?
andestan - ei andesta...
see on

ei, tunded jahtu midagi kui kahepeale jääkuubikuid peale ei viska

Tsitaat:

---

Algne postitaja: olevt
mis on?
andestan - ei andesta...
see on

---

just - naine andestab, ent ei unusta. Mees ei andesta, aga unustab...

mehe puhul siis tegemist mingi kergema dementsuse vormiga?

huvitav-huvitav??? tõepoolest

mehel ei ole kurja mälu

et mehed on nagu lambad???

kui naine on 3 korda ära läinud ja sama kord arvusid tagasi tulnud.....jätkuvad mehe poolt ikka ööbikud ja roosipöösad????

valkrs! äkki lihtsalt kooselu tüdimus ja muud lisapinged?armastus on ikka sügavustes alles aga vajab värskendamist, leia selleks õige moodus, tunned ju oma kaasat või tee talle ettepanek elu värskendamiseks

Ise kardan ka, et vbl on alles armastus aga üritan seda ise vaos kuidagi enda sees hoida.
Kui asi uuesti ilusaks turgutada ja üritada... (mõtlesin)aga see asi lõpeb enamasti minu haigetsaamisega... ja seda kardangi...

aga armastus peaks ikka tervendav olema, räägi kaaslasega asi lahti, kahekesi mure ikka jagatud, kui ta väärt kaaslane on

räägitud-paljupalju
nõustamiseski käidud

aga katki on liiga palju asju me vahel

seega ma soigun ja ei suuda tervelt elada

muidugi oleneb palju sellest, mis teie suhet lõhkunud on - põhjus tuleks kaotada, kui see ei õnnestu siis, kas on enese piinamisel mõtet, nii moodi ei oska rohkem nõu anda kui sisu ei tea, viltu pole mõtet lahmida

Tsitaat:

---

Algne postitaja: sossuke
et mehed on nagu lambad???

kui naine on 3 korda ära läinud ja sama kord arvusid tagasi tulnud.....jätkuvad mehe poolt ikka ööbikud ja roosipöösad????

---

plõksu tekitas see,et armusin ta parimasse sõpra......

Ilmselt on tegu äratundmisega kuhu on suhe jõudnud. Inimesed muutuvad ja kahjuks ei pea alati tunded sellel vastu.

Mõne eelneva suhte jooksul olen tundnud. Aga hetkel.. suhtes,mis käimas.. seda "plõksu" ei tule. Selles olen kindel.

seda plõksu saab võrrelda kaameli selgroo murdmisega. 1 suleke ongi VIIMANE, mis selgroogu ikka katki teeb.
aga vist on mõned kaamelid, kel selgroog on elastsest kummist

Ei ole kuulnud, ei ole kogenud, ei oska kommenteerida.

Tsitaat:

---

Algne postitaja: madara
seda plõksu saab võrrelda kaameli selgroo murdmisega. 1 suleke ongi VIIMANE, mis selgroogu ikka katki teeb.
aga vist on mõned kaamelid, kel selgroog on elastsest kummist

---

Tsitaat:

---

Algne postitaja: olevt
mehel ei ole kurja mälu

---

kuna ei pea ennast "tundeinimeseks", pigem aga (üli)realistiks,siis selliseid plõkse ja plakse ei taju.....et kõik on ikka nii,kui's on

17:41
Isver,mu eelmine tekst siin oli täiesti teemaväline,vabandan ei lugenud korralikult

Lugesin teema läbi:toimus,juuli 2005
aga pikaajaliste plõksude summana juba rohkem nagu tuumapommina peas

Tsitaat:

---

Algne postitaja: habe
Kinnitan ja ei lükka ümber! Plõks on ka meestel täitsa võimalik!

---

Kuulun ka plõksujate leeri
Ootaesin ka kord oma partnerit Norrast tagasi, olime lahus olnud aasta, peale viimast lahkumist tekkis meil tüli, peale mida üritasin asja siluda. Lõpuks kutsusin ta ühe klubi suvepäevadele, lootuses, et lepime ära vms. Kohale jõudnuna aga käis see plõks- tulin järeldusele, et ma ei taha enam teda
Ja pole ma seda kordagi kahetsenud ega teda taga nutnud- nüüd on mul juba üle aasta uus ja miljon korda armsam pruut

Tsitaat:

---

Algne postitaja: LadyButterfly
A kas pole hoopiski nii, et seda armastust polegi siis tegelikult olnud? Et selle õige puhul ei plõksu?

---

mul siiani ploksu kui sellist kainud ei ole, pigem on lahkukasvamine toimunud pikapeale.

kui just ploksuks mitte lugeda hetke, kui teed selle otsuse.

Eks see tunne küpseb aegamööda. Tunned järjest suuremat tüdimust, kuni ühel hetkel enam ei suuda jätkata. Teinekord vajatakse väikest pausi ja siis on kõik jälle endine. Aga mitte alati.

Tsitaat:

---

Algne postitaja: LadyButterfly
Olete kuulnud või ise kasutanud väljendit, et nagu mingi plõks käib ära ja siis tunned, et nagu polegi nii tugevad tunded teise poole vastu? Just see sõna 'plõks' hakkas mind asja puhul huvitama. Tegelikult ei käi ju mingit plõksu kuskil aga miks öeldakse nii ja kas olete nii tundnud?
Mina olen. Ja tegelikult ei saa ma üldse aru, kuidas on võimalik nii, et oma kõige kallimat ühel hetkel armastad ja teisel hetkel (peale seda nö. plõksu siis) nagu ei armastagi enam? Muidugi on ju nii, et see peab juhtuma peale mingit perioodi või raskeid läbielamisi või suuri tülisid aga siiski...

---

plõksu pole olnud, küll aga on tunne olnud nagu oleks nägemise tagasi saanud ja mingi kate vajus kõrvale. ehk siis jõudsin arusaamisele et pole ikkagi see. ja see lahkukasvamise asi ka veel.

Kas keegi selgitaks sõna lahkukasvamine ? Mind üllatati ka hiljuti selle väljendiga ja ma ei saa aru...
Kui ühe "hobiks" saavad arvutimängud ja joomine aga teine nt tikib, siis ongi lahku kasvatud või ?
Et siis nagu mõlemad peaks tikkima ja/või jooma, siis oleks hästi ?

Eihh, mitte nii.
Ma arvan, et lahkukasvamine tähendab seda, et harmoonia kaob kuhugile ära. Või noh, abikaasad elavad teineteisest mööda, pühendutakse tööle ja sõpradele, ning kodus käiakse põhimõtteliselt vaid puhkamas-magamas, järgmiseks päevaks energiat ammutamas.
Enam ei märgata pisidetaile, a'la kallis oled uue kleidi ostnud ja see sobib Sulle niiväga, või räägi kallim, kuidas Sul tööl läks, või midaiganes analoogset...
Apaatia inimese suhtes, kes peaks kõige rohkem korda minema?

Ma ikka "plõksun"üpris tihti...vahel on nii,et järsku tunnen,et polegi enam tunnet...siis mingi ajapärast on tunded jälle tagasi

Nu selle võiks juba paranormaalsete nähtuste maailma liigitada
sorry, kallis Kranz, ma siin niisama ajaviiteks ilgun,,, niikui alati,, tead ju mind segast küll

seilasime,teame....

Tsitaat:

---

Algne postitaja: linnupoeg
Kas keegi selgitaks sõna lahkukasvamine ? Mind üllatati ka hiljuti selle väljendiga ja ma ei saa aru...
Kui ühe "hobiks" saavad arvutimängud ja joomine aga teine nt tikib, siis ongi lahku kasvatud või ?
Et siis nagu mõlemad peaks tikkima ja/või jooma, siis oleks hästi ?

---