meryli
LEBO  Postitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.01.2003 kell 09:50 |
|
|
Mis ikkagi tõukab enesetapuni? Ja mõtteid sellest!
 Lugesin taas tänasest slo-lehest noorest naisest kes kõndis jäälahvanduseni ja sinna tema elutee peatus!
Kas olete ise kunagi lihtsalt enese jaoks läbi mõelnud mida enesetapjad tunnevad? Miks nad seda teevad miks nad ei otsi abi?
Kummaline mina olen mõelnud, et uppumissurm? talvel on ju kuramuse külm ja no kuidagi ei tahaks vabatahtlikult vett sisse ahmida kui on VEEL võimalus
elada? No poomine? Valus ja vastik ju!? Rongi alla....öumaingaad....ei kujuta ette, no tablettide võtmine, arvan, et jube paha hakkab, mulle ei meeldi
oksendamine öukei. Veenid....uhh....ka ei sobi.
AGA huvitav kui ikka oleks asi asjani minemas kas mõtleksin samuti? Ise arvan, et on juba sünnist kaasa antud ja ebasoodsa elu poolt lihvitavad
"anded" mis on inimesele kehva elu korral soodustavad ise oma elu lõpetama! Mis teie arvate? Kas olete mõelnud samu mõtteid?
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
tiina
Administrator  Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.07.2023 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 09:57 |
|
|
Korra olen katsetanud. Ja korra elus, juba kahe lapse emana, olin kõik juba ette valmistanud selleks teoks.
See pole eriti teema, kus avameelitseksin ja põhjendada ei taha mitte. Olid põhjused ja vägagi tõsised.
Abi paluda sel hetkel....naeruväärne. See läheks kurtidele kõrvadele. Otsisin abi kuid tulutult. Samuti tean inimest kes jäi abita ja sooritas pärast
enesetapu...kindlasti teate, kuulus maletaja Lembit Oll. Ta käis mitmed korrad haiglas...teda ravisid pühholoogid ja psühhiaatrid...tulutult. Pärast
need samad arstid ütlesid...et ega midagi muud polnudki temast oodata...see oli ette teada Minu arust peaksid sellised inimesed olema
profesionaalid ja inimesi aitama, kui nemad juba asja külmalt suhtuvad...siis...abi...mõtetus...
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
meryli
LEBOPostitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.01.2003 kell 10:01 |
|
|
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Korra olen katsetanud. Ja korra elus, juba kahe lapse emana, olin kõik juba ette valmistanud selleks teoks.
See pole eriti teema, kus avameelitseksin ja põhjendada ei taha mitte. Olid põhjused ja vägagi tõsised.
Abi paluda sel hetkel....naeruväärne. See läheks kurtidele kõrvadele. Otsisin abi kuid tulutult. Samuti tean inimest kes jäi abita ja sooritas pärast
enesetapu...kindlasti teate, kuulus maletaja Lembit Oll. Ta käis mitmed korrad haiglas...teda ravisid pühholoogid ja psühhiaatrid...tulutult. Pärast
need samad arstid ütlesid...et ega midagi muud polnudki temast oodata...see oli ette teada Minu arust peaksid sellised inimesed olema
profesionaalid ja inimesi aitama, kui nemad juba asja külmalt suhtuvad...siis...abi...mõtetus...
Vabandused Tiina! Valus teema sulle!
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
tiina
Administrator Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.07.2023 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 10:05 |
|
|
Ei mitte nii võrd valus. Pealegi on alati teemasid mis mõnele inimesele võivad mitte istuda, nii et sellest pole midagi.
Õnneks mina pääsesin sellisest lõpust ja selle üle mul ääretult hea meel. Ma oleks kõigest sellest heast ilma jäänud, mis mul praegu on. Ja oleksin
oma lapsed õnnetuks teinud.
Õnneks oli inimene, kes mu sellest asjast välja tõi ja see inimene siiani minuga.
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pisimimm
Super Moderator Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 10:20 |
|
|
Ei oska muud öelda, kui et hea Tiina, et oled meie keskel ja suutsud asjast välja tulla... Ei tea sinu olukorda, kuid usun, et kes iganes sellisele
asjale mõtleb, ei suuda tol hetkel leida mingeid lahendusi, et edasi minna. Ise pole veel sellisesse ummikseise sattunud. Olen siiani elanud selle
mõttega ja usuga, et igast asjast on väljapääs ja
lahendus tegelikult olemas, tuleb vaid otsida ja otsida, kuni leiad...Kuigi jah,teinekord jookseb juhe nii kokku, et kõik virvatulukesed kaovad ja
oledki mustas augus. Siiralt loodan, et endal ei tule sellist seisu, kus lained üle pea kokku löövad ja ainukese väljapääsuna terendab elu lõpetamine,
ja kui tekib, siis peaks ikka väga kõvasti kaaluma elu väärtust, sest enam ei ela ma ainult endale, vaid põhiliselt oma lastele....
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
tiina
Administrator Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.07.2023 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 10:37 |
|
|
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Ei oska muud öelda, kui et hea Tiina, et oled meie keskel ja suutsud asjast välja tulla... Ei tea sinu olukorda, kuid usun, et kes iganes sellisele
asjale mõtleb, ei suuda tol hetkel leida mingeid lahendusi, et edasi minna. Ise pole veel sellisesse ummikseise sattunud. Olen siiani elanud selle
mõttega ja usuga, et igast asjast on väljapääs ja
lahendus tegelikult olemas, tuleb vaid otsida ja otsida, kuni leiad...Kuigi jah,teinekord jookseb juhe nii kokku, et kõik virvatulukesed kaovad ja
oledki mustas augus. Siiralt loodan, et endal ei tule sellist seisu, kus lained üle pea kokku löövad ja ainukese väljapääsuna terendab elu lõpetamine,
ja kui tekib, siis peaks ikka väga kõvasti kaaluma elu väärtust, sest enam ei ela ma ainult endale, vaid põhiliselt oma lastele....
Kõikse
hullem ongi see, et kui asi ikka tõsine, siis kaob ka võime kaaluda ja sa ei mõtle üldse enam.
Nii palju mul oli mõtlemisvõimet, et korraldasin vaikselt laste elusid. Tahtsin, et nad jääksid ikka isa kasvatada ja ei satuks lastekodusse.
Planeerisin ja korraldasin kõik asjad juba kenasti ära...olin sel hetkel stoilise rahuga...ei nutnud...ei halanud ja keegi ei teadnud midagi.
Pisimimm, see on tõesti niisugune must auk...nagu pori mülgas, kui tahad välja ronida libised vaikselt tagasi. Ainuke pääsetee on, kui keegi
ulatab sulle käe ja su sellest ilgest ja libedast mülkast välja aitab ronida. Iseseisvalt see enam nii tõsisel hetkel ei õnnestu.
Ja need kes arvustavad emasid, kes on jätnud lapsed ja teinud enesetapu ja peavad selliseid inimesi jõhkrateks ja nõrkadeks....need peaksid enne ise
sellise asja läbi elam, siis saaksid aru mida see tähendab. Jõhkruse ja nõrkusega polnud sel momendil minu puhul küll miskit pistmist,
vastupidi...olin tugevam ja rahulikum, kui iganes kunagi varem.
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pisimimm
Super Moderator Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 10:46 |
|
|
Tiina, mina ei halvusta kedagi selles suhtes kui on tekkinud auk ja sellest pääsemiseks vaid surma kasuks otsustatakse - ju teisiti polnud lihtsalt
võimalik. Mul ema korra sellises seisus olnud, tuli koju ja ütles stoilise rahuga, et võttis tablette.... Oh seda lapse õudust tole hetkel, mäletan
vaid seda, et ema saatis mu poodi ja minu nutsin kodus ja palusin, et palun ärgu vaid sel hetkel surgu, jõudku ma vaid tagasi...Õnneks tuli tal
mõistus pähe ja kuna med.töötaja ta on, suutis end päästa, ei tea kas siis mao tühjendamise abil või kuidagi muidu.... Pole uurinud seda etappi tema
elus enam hiljem, tänan vaid taevast, et asi ei läinud matusteni, kuid tean,et see oli väga keeruline periood tema elus. Usun, et inimene proovib ja
üritab ja kui ikka väljapääsu ei näe/teki ongi asi kriitiline. Kurb muidugi kui nii juhtub, kuid ju see on paratamatus. Ise ei kujuta hetkel ette, mis
minuga peaks juhtuma, et sellise otsuse kasuks hääletan ?!? Loodame, et ei peagi kunaigi teada saama... Teistele aga sooviks, et pidage ikka vastu !
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
tiina
Administrator Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.07.2023 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 10:53 |
|
|
Pisimimm, ega ma mõelnudki, et sa mind arvustasid
Lihtsalt sinu postitus, tõi veel mõtteid pähe ja meenutas seda aega. Ja sellega seoses tuli meelde palju arvustajad, kes asjast mitte mõhkui ei
teadnud, ega tednud, mida ma läbi elan või tunnen.
Arvustada ja hukka mõista on inimesi kerge, aga kuidas need inimesed ise selliste probleemidega toime tuleksid...see on juba ise küsimus.
Oled tubli ja vapper, et sinagi ema kõrval selle aja üle elasid. Elu on keeruline ja vahel välja kannatamatu. Mõnel on õnne kellegi abiga sealt august
välja tulla, mõnel pole õnne.
Võib olla olid just sina see, kes oma ära ehmatanud näoga ema mõistusele tõid ja ta välja aitasid. Vahel pole sõnu vaja, piisab pilgust ja näoilmest,
et mõtted ja arusaamad teise suuna võtaksid ja uuest suunast pisike lootuse kiir paistma hakkaks.
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 14:34 |
|
|
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Ja need kes arvustavad emasid, kes on jätnud lapsed ja teinud enesetapu ja peavad selliseid inimesi jõhkrateks ja nõrkadeks....need peaksid enne ise
sellise asja läbi elam, siis saaksid aru mida see tähendab. Jõhkruse ja nõrkusega polnud sel momendil minu puhul küll miskit pistmist,
vastupidi...olin tugevam ja rahulikum, kui iganes kunagi varem.
Olen selles augus olnud, ja ka kõik oma arust kenasti ära planeerisin ja arvasin et nii on parem...
Ja ometi siin vaidlen sulle vastu. Inimene kes ise läheb ja lapsed jätab, ta on jõhker ja nõrk. Sest ükskõik kui hästi planeerid laste tuleviku,
ikkagi jätaksid nende hinge parandamatu haava. Ning mis kõige hullem, mingi seletamatu jaburduse tõttu kipuvad lapsed arvama, et nemad olid ema
minekus süüdi.... Ise mõistsin seda alles siis, kui elu viis mind tegelema emata lastega... Ei olnud selle töö peal kuigi kaua, kuna tundsin et minu
närvikava ja minu lapsed kannatasid selle töö tõttu, võtsin asja liiga sügavalt endasse...
Lahkumine elust on minek kergema vastupanu teed, raskem on sealt mülkast väljatulek, palju raskem...
Kuid tol hetkel, kui ollakse omadega täielikus ummikus, ei suudeta näha ühtki pääseteed ja siis leitaksegi, et parem minna... ja loodetakse, et ehk
teistel ka sellest kergem. Ei ole ju....
Ja õnnelikud on need inimesed, kes sellisel viimasel kriitilisel momendil leiavad selle abistava käe, kes neid seal august välja aitaks. Ka mina
leidsin selle... Muidu ju poleks mind siin.... Ja ma olen sellele inimesele piiritult tänulik 
... Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad...
|
|
|
meryli
LEBOPostitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.01.2003 kell 14:39 |
|
|
Vaidelksin omalt poolt eelkõnelejale vastu! Rääkisin just eile ühe eestlannaga, kes teiselpool maakera ja kelle närvikavale on ilmselt selline kaugel
oleks ja kooooohutavalt viril, rahulolematu...jne...laps pannud tugeva põntsu! küsin siis, et miks sellised mõtted, mis saab lapsest? tema vastus oli
selline, et kas on lapsel vaja ema, kes ei kõlba millekski ja suhtleb lapsega vaid karjudes?
Sellel hetkel tunneb inimene just, et teeb oma lastele teene minekuga. Olen rääkinud ka täiskasvanud naisega, kellel lapsed, lapselapsed ja igati tore
kodu ja lähedased. Küsin, et miks, kas lapselapsi näha rohkem ei taha? Vastus selline, et aga mis kasu minust neile sellisena on? teen ju hoopis teene
kui nad minust lahti saavad. See auk on suhteliselt mitme nurgaga seest
tahtsin veel lisada, et sellel hetkel vajab inimene väga tuge! korralikku vestlust, otsides probleemi mis teda selleni on viinud, püüdes leida sellele
lahendust seda lahti rääkides. Ja ennekõike loomulikult on vaja augu äärele kätt!
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
tiina
Administrator Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.07.2023 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 14:54 |
|
|
Täiesti nõus. Ka mina ei suutnud enam oma lastega suhelda. Ma teadsin ja tundsin, et ei suuda olla neile ema keda nad vajaksid. Ma ei väärinud enam
oma lapsi. Need mõtted olid tol ajal.
Nüüd muidugi mõtlen hoopis teisiti ja saan aru, mida mu lapsed oleksid üle elanud. Aga siis kui oled seal augus, ei saa sa sellest aru ja kui ei suuda
isegi sõna "jah" lastele ilma karjumiseta öelda...siis tekibki tunne, et ka lastel on parem ilma sinuta.
See on tõesti keeruline asi. Ja kuna selliste inimestega olen palju kokku puutunud ja ise selles augus olnud, siis ei kipu ma neile mingeid silte
külge kleepima, a´la halb ema, nõrk, ei mõtle oma lastele jne.
Sellist inimest peab aitama, aga kas aitaja õieti käitub ja kas alati see õige aitaja kõrval on...
Kõigil ei vea nii nagu minul või sul Pirka. Ja sellepärast neid hukka mõista pole minul küll südant ega ka õigust.
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
pirka
Bännitud Postitusi: 1184
Registreeritud: 21.09.2002 Viimane külastus: 1.08.2004 Asukoht: Seal kus kõige mõnusam :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 15:05 |
|
|
Kui ema on enne suhelnud lapsega vaid karjudes, seda enam on lapses süvenenud see veendumus, et tema ongi süüdi ju... Ja see süütunne on lapse , eriti
just väikse lapse puhul, väga piinav.
Kas siis on ikka see äraminek lapsele hea...
Kui on leitud pääsetee sellest mülkast, siis ju ka suhtlemine lapsega muutub.
Aga üksi tõesti on pea võimatu sellega hakkama saada. Vaja toetajat ja kedagi, kes sind kasvõi jõuga välja tiriks. Kuid sellist inimest kohata on
raske... õudsalt raske....
Ei tahagi väita, et üks tõde on see ainuõige. Alati on olemas ka mingid muud variandid. Miski asi ei ole siin ilmas vaid must ja valge, ikka on olemas
pooltoonid.
Mulle oli vaid väga valus selle tunde avastamine, mida tunnevad lapsed, kellede emad on ise siit ilmast vabatahtlikult läind. Laste mõttemaailm on
tihti väga! kummaline.
... Naer annab inimesele tagasi jõu, mille talt võtsid pisarad...
|
|
|
meryli
LEBOPostitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.01.2003 kell 15:07 |
|
|
Ohjah Tiina! Sinu kirjutised siin teemas panevad sygavalt mõtlema. Meil siin elus on palju-palju õppida kuidas erinevates kriisiolukordades abiks
olla! See, et oskad esmaabi ei anna aga tulemust kui suinu tutvusringis on inimene kes on omadega täiesti otsas. siis ühel päeval tuleb räägib sulle
Mari, et näe Jüri tegigi seda. Alles siis hakkad sa mõtlema, et ma JU teadsin seda, ma JU olin tema muredega kursis aga miks MA midagi ei teinud?
OLEKSIN ju suutnud selle ära hoida Oeh---
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
meryli
LEBOPostitusi: 3563
Registreeritud: 08.10.2002 Viimane külastus: 19.09.2008 Asukoht: PorFin-land Otsib: sõpra Kasutaja ei ole foorumis
|
| postitatud 04.01.2003 kell 15:09 |
|
|
Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Kui ema on enne suhelnud lapsega vaid karjudes, seda enam on lapses süvenenud see veendumus, et tema ongi süüdi ju... Ja see süütunne on lapse , eriti
just väikse lapse puhul, väga piinav.
Kas siis on ikka see äraminek lapsele hea...
Kui on leitud pääsetee sellest mülkast, siis ju ka suhtlemine lapsega muutub.
Aga üksi tõesti on pea võimatu sellega hakkama saada. Vaja toetajat ja kedagi, kes sind kasvõi jõuga välja tiriks. Kuid sellist inimest kohata on
raske... õudsalt raske....
Ei tahagi väita, et üks tõde on see ainuõige. Alati on olemas ka mingid muud variandid. Miski asi ei ole siin ilmas vaid must ja valge, ikka on olemas
pooltoonid.
Mulle oli vaid väga valus selle tunde avastamine, mida tunnevad lapsed, kellede emad on ise siit ilmast vabatahtlikult läind. Laste mõttemaailm on
tihti väga! kummaline.
Ja sul on õigus! Aga ema ei teadvusta endale seda, et lapsed jäävad kellegi teise vastutusele-kasvatada. Halvimal juhul ta ei märka isegi seda, et
karjub põhjuseta ja pidevalt lastele. Kõige hullem ongi asja juures see, et inimene ei saa hetkel aru ei ööst ega maast. Talle on kõik kama
kaks...
Kes elab minevikus-sellel puudub tulevik! Mis ei tähendaks, et minevikuvigadest ei vöiks tuleviku jaoks öppida!!!
|
|
|
pisimimm
Super Moderator Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 15:14 |
|
|
[quoteJa sul on õigus! Aga ema ei teadvusta endale seda, et lapsed jäävad kellegi teise vastutusele-kasvatada.
Aga nagu Tiina ju kirjutas, tema mõtles ja andis endale aru, et lapsed jäävad isa kasvatada.... Ei olnud nii, et tal oleks üks kama kaks olnud, ikka
ju mõtled nende heaolu peale. Usun, et selles osas mõtlevad emad ikka läbi kõik variandid, mitte lihtsalt ei lähe ja rõmba end oksa... Ei usu, et
isegi siis kui ema lapsega suhtleb ainult karjudes suudaks ta teda lätta mõtlematult ilma hoolde. Aga see on vaid minu arvamus. Loodan, et ise suudan
olla abivajajatele toeks, kuulata ja parimat nõu anda, aidata ja mülkast välja sikutada kui vaja peaks minema. Annaks elu vaid niipalju tarkust !
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
tiina
Administrator Postitusi: 5195
Registreeritud: 03.05.2002 Viimane külastus: 6.07.2023 Asukoht: Läänemaa Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 15:18 |
|
|
Nüüd suudan juba mina kah niisugustel juhudel olla toeks ja abiks ja aidata. 5 aastat tagasi ei teadnud ma pühholoogiast midagi ja arvasin, et mind
niisugused probleemid kunagi ei puuduta. Vot milliseid keerdkäike elu teeb
Inimene! Jumal on loonud sind eimillestki ja seda on sinu puhul liiga sageli tunda...
|
|
|
li-li
pensil;)  Naine Postitusi: 7776
Registreeritud: 02.08.2002 Viimane külastus: 20.04.2018 Asukoht: seal kus on parem Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 19:29 |
|
|
Ma pole iial mõelnud enesetapule ,kuid olen hakkanud rohkem nägema inimesi kes sellele on mõelnud ja loodan,et nad jõuavad enne minuni kui päris ära
kustuvad
armastuse maagiline arv
on üksteist
veel pole hilja
hakata armastama
/Ott Arder/
|
|
|
Ray
Friik Postitusi: 5187
Registreeritud: 28.08.2002 Viimane külastus: 5.05.2013 Asukoht: Eesti Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 20:26 |
|
|
Tsitaat:
Kas olete ise kunagi lihtsalt enese jaoks läbi mõelnud mida enesetapjad tunnevad? Miks nad seda teevad miks nad ei otsi abi?
Hea küsimus. Kui mina tahaks ennast tappa, oleksin ratsionaalne. Plussid ja miinused ning võimalikult objektiivne tulevikuprognoos paneks asja paika.
Ja kui kõik räägib enda eest, siis kuhu mida sa ikka läheb nuruma või abi paluma. Viiakse veel haiglasse. Või kuulad ainult irvitamist teemal "...jaa
jaa...irw, me tõesti usume"
Aga ega teine inimene ei mõista, kui ise ummikus pole olnud. See on vana tõde.
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja  Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 10.06.2021 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 20:52 |
|
|
Tjaa, mina korra oleks tahtnud juba olla "seal". Kui nüüd mõtlen, siis põhjust nagu polnudki. Lihtsalt üks hetk lõi silme eest mustaks ja tahtsin
ää. Nujah, nagu näha ei läind.
Potensiaalse enesetapjana ei mõelnud ma omaenda tundmisele enam. Lihtsalt oli tunne, et ilm oleks minuta parem ja ilusam. Abi otsida? Kui sind hulka
kordi on elus välja naerdud, siis teatud hetkel enam abi ei otsi.
Aga noh, ju see päästev õlekõrs kuskil ikka oli. Mis, kes, kus ... ma enam ei mäletagi. See kõik toimus kui unes. Aga jah, ajal mil mul polnud veel
lapsi. Võib-olla sellest ka see mitteläbimõtlemine. Neid, kes minust sõltusid, ei olnud tol hetkel.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
MonaLisa
mõtlik kasutaja  Postitusi: 1328
Registreeritud: 01.01.2003 Viimane külastus: 20.05.2005 Otsib: lõbusat äraolemist Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 21:00 |
|
|
sellist tunnet võib tekitada nurkasurutuse tunne..vaatad enda ette -näed ainult seina ja ei midagi enamat..
aga mõnikord väljapääs sellest on enda jaoks redeli väljamõtlemine, millega saab edasi..sest see nurk, kust väljapääsu nagu ei oleks, võib olla
lihtsalt aste, aga nii kõrge, et endale pähe ei tule ülesse vaadata.. Meel on must ja nina vahib saabaste poole, masendus istub kukil..
Aga kui sel hetkel leidub keegi, kes võtab seljast kasvõi sulgkerget koorma osa, siis silmad tõusevad porist kõrgemale ja näevad, et taevas on siiski
veel olemas..
Minuga on nii juhtunud.. Ja olen südamest tänulik neile inimestele, kes mind jälle taevasse vaatama julgustasid
|
|
|
pisimimm
Super Moderator Postitusi: 11634
Registreeritud: 19.11.2002 Viimane külastus: 7.09.2010 Asukoht: muinasjutumaal :) Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 21:14 |
|
|
Ju ta nii on jah, et kui oled selle tee läbi käinud ja tagasi vaatad, siis tundub nagu polekski see koorem nii raske ja suur ning mägi nii suure
kallakuga, kust vanker välja lükata, kuid.... See see tundub hiljem. Tollel hetkel on inimene masenduses, sageli üksi ja murepilved ei lase päikesel
paista. Miks tekivad sellised olukorrad ?!? Miks mõnele inimesele antakse koormaid kanda, ja mõni pääseb kergemalt ?? Ju see ongi elu mõistatus...
Lase mul olla jääkuubik, kes libiseb piki su keha ja upub su nabaauku, et siis surra su süles...
|
|
|
Lola69
Võrrandi muutuja Postitusi: 11193
Registreeritud: 09.11.2002 Viimane külastus: 10.06.2021 Asukoht: Päikesetõusupool pealinna Otsib: kirjasõpra Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 21:24 |
|
|
Öeldakse küll, et kellegile ei anta kanda suuremat koormat kui ta kanda jaksab. Kuid kui enesetapjate samme vaadata, siis mõni saab vist ikka liiast
turjale.
Aga jah, tagasivaatena ... Krt, kahju oleks olnud, kui oleks otsustanud teisiti. Sel hetkel olid kõik mu suuremad rõõmud veel olemata.
PS! Enne uue teema püstitamist kasutage otsingut!
Leekides hukkus ka liblikas. Hoia pikivahet!
|
|
|
Jb
Kasutaja  Postitusi: 307
Registreeritud: 24.09.2002 Viimane külastus: 15.04.2009 Asukoht: TLN Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 04.01.2003 kell 23:59 |
|
|
/me @ on istunud toru suus laua ääres......õnneks (?) leidus yks inimene, kes õigel hetkel tuppa astus ja rääkis näpu päästiku pealt ära...pool aastat
hiljem uppus ta purjeregatil...
seda tunnet, mida inimene tol hetkel tunneb, kirjeldada ei anna..
..võiks arvata, et see on ilge paanika ja närviline seisund...ei..näiteks mina ei ole elu sees rahulikum olnud, kui see paar päeva, mil ma oma lõppu
ette planeerisin...ja hetkel, mil ma otsustasin protseduuri läbi viia, oli minu sees täielik pingelangus ja vabaduse tunne...äng ja kammitsus ja
paanika tekkisid siis, kui mind ära rääkima ja rahustama tuldi...
...ei ole erilist huvi täpsemalt enda juhtumit arutada...
_lõpp hea - kõik hea_
enesetapp perekonnainimeste puhul on maailma kõige egoistlikum tegu...sest see, mis lähedased läbi peavad elama...on lihtsalt metsikult valus..
...ei ole olemas lahendamatuid probleeme...on vaid liialt endassesulguvad isiksused...
...mina olen õnnelik selle yle, et ma elan...ja ma sydamest loodan, et keegi teist sellist seisundit (suluseisu) yle elama ei peaks..
Rahu südameisse..ja head uut aastat!
|
|
|
julychill
Kasutaja Postitusi: 411
Registreeritud: 13.10.2002 Viimane külastus: 7.01.2004 Otsib: mitte midagi Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 05.01.2003 kell 01:24 |
|
|
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
no tablettide võtmine, arvan, et jube paha hakkab, mulle ei meeldi oksendamine öukei. Veenid....uhh....ka ei sobi.
tablettide võtmisest ei hakka paha.. vähemalt mitte selles mõttes et süda paha- see on lihtsalt nagu vaikne ja valutu kustumine toimub...
veenide lõikamist omast käest ei tea aga siin jääb arusaamatux asja tehniline pool- et oletame kui ühel käel lõigatud saab, siis kuidas saab selle
lõigatud käege omakorda teist lõigata?
|
|
|
SilverD
Algaja Postitusi: 95
Registreeritud: 05.12.2002 Viimane külastus: 23.11.2003 Asukoht: In The Dungeons Of SilverCastle Kasutaja ei ole foorumis |
| postitatud 05.01.2003 kell 01:55 |
|
|
Uppumissurm... kylmal talvel ei ole hull... esiteks kylm v6tab kiiresti valud era... ja siis tuleb ainult natukene seda vett sisse ahmida.... ja
tagasiteed enam ei ole...
Poomine... niisama kuidagi lambi kylge ei tahaks... aga korralikult teeks asja era kyll.... valu selles eriti ei ole... sest kui silmmus on 6ige... ja
kukkumismaa kyllaltki suur... v6tab kukkumine koheselt k6ri kinni ja murrab kaela... ja ongi k6ik... valu eriti ei ole...
rongi alla... on teist keegi kunagi lihtsalt oma pea era l66nud... see hakkas lihtsalt kumisema... ja ainult hetkeks oli valus... kui seda korrutada
mingi sajaga... siis saab lihtsalt sellise hetkelise valu.... mis siiski aga automaatselt on surmav... ja valu on ainult hetkeks... tagasiteed samuti
ei ole... muidugi on siis aga... rong peab liikuma piisavalt kiiresti... ja p6rutus peab olema otsene...
tabletid... nii6elda vaga harulik mineks... oksele tavaliselt ei hakka... see on ainult siis kui yritad uuesti ellu tagasi tulla... aga tablettidega
muutud vaga rahulikuks... ja jaad lihtsalt magama... valu ei ole... ja tagasitee on kohese reageerimise korral olemas... ainuke jama on selles et ellu
tagasi tulemine on jubedalt valus...
veenid ... ytleme nii et need ei m6ju... mu s6branna tegi oam veenid katski... ja mitte p6igiti... p6igiti ei ole erilist surmmaohtu... vaid pikuti...
veeni keskelt... et veri ei hyybiks... ytleme nii et ta veel elab.... ja on 6nnelik et elab... aga veenid l6ikavad tavaliselt need labi kes ei taha
surra... kuigi... kui siiski mingil imelikul v6imalusel veenide labil6ikaja peaks hakkama surema... siis ei ole see surm valulik... enesetapjal
hakkaks lihtsalt kylm... ja ta suikuks lihtsalt unne... kust ei oleks enam mingit tagasiteed...
V6ib 6elda et ma olen selle teema peale m6telnud... ja annalyysinud selle asja seisukohti.... enesetapp ei ole hull... aga see enesetapja ei tea
millest ta siis ilma jaab...
maailm on imeline koht... ja selle v6lusi ei suuda ykski inimene kunagi haarata... see oleks lihtsalt fyysiliselt v6imatu... elaksime me igavesti...
siis oleks see v6ibolla v6imalik...
SilverDragon
|
|
|
